Sunday, June 29, 2014

August Strindberg Nietzsche


Nietzsche Jumal on loov, piiranguteta inimene. Loov inimene määrab loovalt tegutsedes oma piirid ja seadused, leiab oma moraali – loovalt tegutsedes peab ta uskuma, et on kõrgel, uskuma oma ülimuslikkusesse.

 Nietzsche üliinimene on metafoor, millega kujundliku keele meister tahab väljendada inimsuse ideaali. Üliinimlikkus ei ole omadus, mida saab täielikult saavutada. See on eesmärk ja ideaal, mille suunas liigutakse. Üliinimene esindab Nietzschele autentset, puhast inimsust ja kõiki neid omadusi, mis inimesest inimese teevad. Need omadused on väärtuste ja tähenduste  l o o m i ne, üha uute ja uute tõlgenduste sünnitamine ja iseenda ületamine. Nietzsche seob inimeseks olemise inimsuse pideva arenemise, loovuse, üliinimese mõistega. „Vaata,“ ütles ta „mina olen see, mis peab alati ennast võitma.“  „Seal korjasin ma teelt üles sõna üliinimene ja et inimene on miski, mis peab saama võidetud.“ Just sellepärast, et Jumal on surnud, on üliinimene võimalik. Inimene võib olla iseenda jumal ja siis selle jumala võita. Nietzsche otsib sõltumatut ja iseteadvat, loovat kultuuriinimest, kelle saatust juhib tema enda tahe ja kes pöörab ajaloo enda võiduks.

Inimene sünnib inimesena alles siis, kui ta võtab enda kanda selle ülesande, mis oli varem reserveeritud Jumalale – alles siis, kui ta loob ise oma väärtused. Inimene on hindaja ja hindamine on loomine. Alles hinnangus selgub väärtus – ilma hindamiseta oleks olemasolu kui tühi pähklikoor.

Nietzsche jaoks esindab ristiusu jumal moraalset vampirismi, mis inimesest vere välja imeb. Wagner järgis ristiusku ja tõstis pilgu taevariigi poole, mis mõeldi välja selleks, et muuta tühiseks see  a i n u s  maailm, mis on olemas. Ristiusk esindab ja edendab elukartust, ta häbeneb inimest. Nietzschele õpetab ristiusk õpetust, mis keelab inimesele tema peamise väärtuse, uhkuse, väärikuse. Ristiusk on enesehävitamise õpetus. Seda on patu mõiste, seda on süü mõiste, seda on jutud halastusest. Ristiusk rõhutab alandlikkust, kuulekust, enesesalgamist – ristiusk muudab inimese väikeseks. Ristiusu viga: ta kuulutab valmisolevaid, jumalikuks tõstetud väärtusi. Kuid mingeid absoluutseid väärtusi, mingeid juba ette kindlaid tähendusi – mingit metafüüsiliselt antud elu alust ei ole. See veendumus on Nietzsche kultuurikriitika alus. Alandlikkus, kristlik ohvrimeelne armastus, ebaisekus on näited Euroopa väärtustest, mis takistavad loovat tahet, sest nad põhinevad väljastpoolt antud maailmakorraldusel. Kaastunne, ühtmoodi armastus kõikide inimeste vastu, võrdsus – Nietzche pilkab neid julmalt ja liialdades, sest nad eitavad elu. Ühegi valmis reeglistiku alt ei saa kasvada välja see salapärane paatos, see üha uute avaruste igatsus vaimusfääris, üha kõrgemate, haruldasemate, kaugemate, suurejoonelisemate, sisukamate seisundite loomine, ühesõnaga just inimesele iseloomuliku rõhutamine, inimese pidev „enesevõitmine“. Nietzsche paljastab inimese loomalikud tasandid ja annab neile koha oma analüüsi keskpunktis. Vaistud, kired, hirmud on olemas, võimutahe on olemas, inimese pime pool on olemas. Selle asemel, et seda eitada, selle asemel, et seda häbeneda, nagu ristiusk kutsub tegema, peab inimene oma loomalikud tasandid kasutusele võtma. Kired, vaistud ja seksuaalsus on – nagu mõistuski – eelkõige vahendid. Et inimene võiks öelda jah, peab tal olema võimalus ka keelduda; vastandpoolustest lähtuvad väärtused sünnitavad teineteist. Igasugune kasv tuleb nähtavale, kui ta endale tugevat vastast – või probleemi – otsib. Seepärast on valul ja kannatusel, elu pimedal poolel oma koht ja ülesanne: temadki teenivad võimutahtelist elu.

Teistest kõrgemateks motiivideks peab Nietzsche võimutahet, millele ta rajab oma maailmaseletuse. Elu on võimutahe – inimsus – ja ilma selleta elu ei ole. Seksuaalsus on Nietzschel üks võimutahte ilmnemisvorm. Võimutahe ilmneb jõuna. „Sakslased arvavad, et  j õ u d  peab end ilmutama karmuses ja julmuses; siis on nad rahul ja imetlust täis: nad on korraga lahti saanud oma haletsusväärsest nõrkusest ja tundlikkusest, pühendunult naudivad nad  t e r r o r i t. Nad ei suuda mõista, et leebuses ja vaikuses on  j õ u d. Nad ei näe Goethe jõudu ...“

Nietzsche jaoks mingit lõplikku tõde, lõplikku filosoofiat ei ole. Kõik on tõlgendus. Absoluutsus ei ole võimalik. Iga tõde on tõde mingist vaatepunktist. Nietzsche lähtub taju kohta teada olevatest tõsiasjadest. Inimlik taust – tunded, laiskus, harjumus – annavad oma alltooni igasugusele tegevusele, ka tajule. Silmadele on mugavam korrata olukorraga juba sobivat tihti nähtud pilti, kui panna tähele seda, mis mõnes muljes on muust erinev ja uus. Pole mingit muud tunnetust kui subjekti enda vaatepunkti paksult ülevõõbatu. On vaid tõlgendused, on vaid perspektiivid, on vaid soovidesse ja tahtesse mähkunud inimloom, kes pidevalt loob oma reaalsust.

Teadmine koosneb uskumustest, millest on kasu. Just sellepärast ei ole meelte moonutused tunnetusele ohtlikud. Meie meel moonutab ja peabki moonutama; sel pole mingit tähtsust, sest tõhusus, kasulikkus ja evotsiooniline väärtus on ainus, mis loeb. „Küsimus on selles, mil määral otsus on elu edendav, elu hoidev, liiki säilitav, võib-olla isegi liiki parandav“; kui inimene ei lubaks loogilistel fiktsioonidel kehtida, kui ta ei mõõdaks reaalsust iseendaga samastuva, puhtalt väljamõeldud maailmaga võrreldes, ei suudaks inimene elada. „Loobumine ekslikest hinnangutest oleks loobumine elust, elu eitamine“.  Üksikinimeste ülimuslikkus – ülimuslikkus ka iseenda suhtes, pidev iseenda võitmine, selle enese, mis on praegu suurem kui hetk tagasi – see on Nietzsche tõde.


Allikas: E. Saarinen. Filosoofia ajalugu. Tipult tipule Sokratesest Marxini. 

No comments: