Eile tuli ETV pealt huvitav saade – Hüperaktiivsus: kasvatamatus või psüühikahäire.
Saatetutvustuse kohaselt diagnoositi peaaegu 60 aastat tagasi esimesed ATH – aktiivsus- ja tähelepanuhäire – haigusjuhtumid ning haigestunute arv kasvas kiiresti. Mõne aasta pärast registreeriti ainuüksi Ameerikas 8-15 miljonit selle all kannatavat last. Mis haigusega on ikkagi tegemist? Aastaid vaieldakse teadusringkondades selle üle, kas ATH on haigus või kasvatamatus. On see geneetiline häire? Kuidas mõjutab last keskkond? Kuidas ravida: kas psühhotroopsete ravimite või käitumisteraapiaga? Või on ATHd lihtsalt üle hinnatud.
Saates näidatud inimesed, kes olid kasutanud ravimeid, väitsid, et ravimi toime ajal tunneks nad end justkui teistsuguste inimestena. Lapse ema ütles, et laps oleks nagu teine. Üks noormees ütles, et tunneb siis end emotsionaalselt külmemana ja et temas oleks justkui teistsugune inimene. Tõsi, keskendumisvõime oli ravimi kasutamise ajal suurem.
Kui õigesti mäletan, siis saate kohaselt olevat üks farmaatsiatööstuse juhte aastakümneid tagasi öelnud, et tal on kahju sellest, et ravimeid ei saa kõigile müüa ning olevat väitnud, et oleks tore, kui neid saaks müüa kõigile samamoodi nagu nätsu vms. Kui juba selline inimene niisuguse mõtteviisiga on...
Saates rääkis üks spetsialist, et tema arvates on haigusi järjest enam juurde mõeldud. Alati kui on nimetatud uus haigus, pidavat sellele peatselt ka ravim olemas olema. Arvatakse, et farmaatsiatööstus lasebki mõelda ärieesmärgil haigusi välja, et sellest ärilist kasu saada – koostöös siis psühhiaatria ja farmaatsiatööstus. Saates leiti, et tänapäeval ongi raske normaalne olla ning igale emotsionaalsele väljendusele või väljendamata jätmisele pannakse varsti diagnoos, millele järgneb medikamentide kasutamine.
No comments:
Post a Comment