Eile lugesid mulle teise mehe luulet.

Kuulasin. Korraga olid mõlemil silmad vees.

Oli õhtu, mil küünlaleek laual väreles,

nagu ta väreleb pea igal õhtul pimedatel aastaaegadel.

Vaid sina ja mina kõval sametist diivanil,

mille tugisambaiks vanad raamatud.

Nägin su silmis armastust. 

See polnud mõni värskeltarmunute kohting,

mille tuuleiil viivuks kokku puhunud,

kus graatsia ja šarm teineteist tundmata sillas, 

kuid järgmisel hetkel silmad kole külmad.

Nägin tõesti su silmis armastust. 

Lugesid poeesia enda omaks!

Puhusid sisse elukogemuste hinguse!

Süütasid stroofidesse leegi!

Naersime äratundmisi läbi pisarate…

Kui saranased on tegelikult inimesed… 

“Kas mäletad, kui meie selle õppetunni saime?” 

Tuli möönda, et tõelised mõistmised on ilmunud vaid läbielatu kaudu,

koos aastaid pea kaheksateist.

Kas tunned sinagi, et iga tuuleiil meid enam ei mõjuta? 

Laotud on tugevam vundament. 

Kuid sa ju alles nägid Emakese Maa tormi –

kaseladvad kaardusid pinnase suunas

ja naabritel murduski puu.

Et iga hetk on endiselt kingitus.

Kristel Põld ehk Violet

Esimene lumi

ESIMENE LUMI

Õu on vaikne, taevas hell

lumi sügislehtedel

Metsalõuend tumehall

langeb esimese lume vall

Mustikpõõsas punane

akna all on hubane 

Kolletab veel sarapuu

aeg on maaliline ruum

Kristel Põld 19.10.23

 

Öö saabub, silm sulgub

teadvus ärkab Aasias

Ettevalmistused tehtud

intuitiivselt

Ööaeg palve ja püha suitsuga kaitstud

Üles mägioja viin end

mööda värvilisi kive

lapikuid, ümaraid

Siin tähendab see midagi

Kivid sedavõrd värvilised

mõtlen, kas looduslikult

või inimese maalitud

Päisel päeval

sulinas, vulinas

olen teel ei tea kuhu

küll kindel päralejõudmises

Kõrresel mäetasandikul

sinistes rüüdes mungad

tagasihoidlikult tunnistavad mind

aidates samaaegselt abivajajaid

Olen nii mina kui munk

samas mitte kumbki meist

Puudub kindel ise

Kas Nepaalis, Tiibetis, Mongoolias

mis ajas lineaarsel skaalal

kuid ühte tean - häälida võimsat heli tasandikule

Üllatun samaaegselt endast väljuvate võõrapäraste nootide üle

mis kajavad võimsalt mägedelt tagasi

Mungad kordavad järele nagu regilaulu

Tekib kirjeldamatu sünergia

vabaneb takerdunud energia

Laskun pisarsilmil põlvili tänus

täielikult praeguse endana

Kristel Põld ehk Violet

21.03.2023

Foto: Pixabay

Akrüülmaal koskedest, 2023, autor: Kristel Põld

 

Planeedi laul

 

Maa laulab vaikselt meile –  

oma lastele.

Me ei pane tähele.

Teda kuulab kosmos.

 

Hääl nii veider, võluv, maine.

Kord laulab kõrgel toonil,

kord hingab, ohkab,

sosistab.

 

Ta laul kui pingeid vabastava jää kumin,

paduvihma pladin,

veealune kõne,

marutuule möll;

 

kui rongisõit raudteel,

rallisõidusirge,

lennuki madallend,

süstiku õhkutõus.

 

Ta kolistab kruvikeerajaga garaažis.

Just selliselt kõlabki laul.

Koperdab koidikul hämaras pööningukolas,

lükkab ebavajaliku voodi alla,

häälestab keelpilli,

krõbistab hõbepaberit.

 

Ta mängib flööti,

sahistab luigena tiibu,

tõuseb linnuparvena õhku,

muliseb kuumaveeallikana.

 

Meil, ta lastel on kiirus peal

jooksmaks eesmärkide järel, mis

surma hetkel täielikult tähtsuse kaotavad.

 

Teda kuulab kosmos.

 

02.02.2023 Kristel Põld ehk Violet

 

 

 Pilt: Pixabay

 

 

 

 

sina kuulad läänetuulest

minu hing saab tröösti luulest

hammustame endid huulest

 

peenetundeline hool

nähtamatu kütke vool

nime polegi sel lool

 

Kristel Põld

Proovisin joonistada jäälindu