Vahel rada raske sisse tammuda.
Jääbki mõni püüdlus ilma rammuta.
Siis tunda kurgu põhjas mõrkjat kibedust
ja iseendas kisendavat tigedust.
Ei taha mõni asi välja tulla,
kuigi panustanud oled oma kulla.
On nõrkushetkil kutsuv teise rada –
siis astuda võiks julgelt tema taga.
Kuid pole veres käia teise teed.
Pead kindlalt raputad sa veel.
Nii jätad elu oma meeldevalda
ja vahel näed ka omaenda talda.
Kui eemalt liginemas murdepunkt,
taipad viimaks – sinus elab punk.
Võid mõneks hetkeks tõesti tarduda,
et järgmisel jälle väega sirguda.
Ja mõni püüdlus kannab prisket vilja.
Siis varasemast valust ei tee välja.
On sajakordne säherdune õnn,
mis omal rajal käies loodud on.
Kristel Põld
21.02.2022
