Jumalik dihhotoomia

Hea saab olla halb
Halb võib olla hea
Õnn võib olla valu
Valu paranemine
Miski pole see
mis üksnes paistab olevat
Vasturääkivus jääb –
miski on alati mõlemat

Kristel Põld (19.09.2017)

Inspireeris vaikus ... 

 

Minus jäi

Alles naersime suvises vihmas
Ligunend hilbud ja mullased varbad
Taskud täis herneid, põlved porised

Tundsime kõikide aasade lõhnu

Laulsime linnu- ja ritsikalaulu
Varbad paljad, meel erk

Vikerkaar peitis muistseid aardeid

Mõistsime looduse pisaraid
Tegime lillele pai

Olime linnuksed puuokste pääl

Teadsime puukoore maitset
Tuulesed lehed, sasitud pea

Jooksime teraviljamägedes

Põllud kasvasid südamesse
Päike paistis, eredalt

Tormasid lenneldes aastad

Suvises lausvihmas seisan
Tõsisem, jalas sandaalid

Vaatle mu silmi, hoolikalt
See olen ju mina
Endiselt siin, olemas

17.08.2017

Kristel Põld

Inspireeriv muusikalugu: https://www.youtube.com/watch?v=8j9zMok6two

lehtede sosinaid laanest

vaikus kõrvuni kannab

teavad me aegade lugu

metsad ja nende rannad

tuul marutab niidul

rahutult kohiseb meri

meenutab aegadeviivu

mil rannamaad ujutas veri

sammaldund kivine aed

mäletab hämaraid hetki

laineharjadel laev

kaasa tõi sõjaretki

ööhakul vaikust ei saabu

haudadest väljuvad varjud

mõne jaoks elu ei laabund

vaimuna valudes karjub

(03.08.2017)

Kristel Põld 

tõdesid möllutab maru
uskumusi hullutab tuul
eile sain asjadest aru
täna mis sõgedaim luul

(18.07.2017)

Kristel Põld 

Kajakapoeg

anna meile andeks, armas kajakapoeg
inimene linnu murest maapakku poeb

kohtutrepil hirmusilmil ootasid Sa saatust

saatus mängis kätte viimset eluvaatust

auto ette murdunud olid Sinu tiivad

need, mis suliskuuelised õhtutaeva viivad

anna meile andeks, armas hallisulgne sõber

mõnele mu siinne jutt tundub veidi nõder

kus on õiglus siis, kui piinlema peab väike

inimeste südames vist kõmmutab küll äike

meelde jääb Su pilk mu pisarates silma

enne veel kui lendu tõusid igavesse ilma

alles toitis ema Sind, kuid juba läksid teele

minule, Sa väikseke, jääd alatiseks meelde

Kristel Põld

veenides voolav veri

mõtet kannab vaid siis
kui hing pole armetu vari
mida vangistab maine riiv

liigpalju surnud on hingi

tiivad kulunud ribadeks
ekslevad ümberringi
hallides automaatridades

ma hüüan, mu hing, mu vägev

Su vabadus ise on loonud
ära kaota elusädet
ära muutu elavaks koolnuks

 

Kristel Põld

Võilill

mõne jaoks võilill umbrohi on
mina just armastan päikeselilli
tantsivad vapralt kasteses rohus
rooside elu on alati ohus

lapsena ampsasin magusaid õisi
piimjas varremahl niisutas põlvi
õiesest merest ei leidnud mind keegi
lebada lilledes sooviksin veelgi

mesilind sumises suviseil päevil
muret ei olnud – rõõmu vaid nägin
taevas sinas ja kollendas aas
rukkirääk sahistas lähedal maas

roosi kui minule kinkima tuled
minu hinge sa hästi ei tunne
lapsele pärga kaunist nüüd punun
õitsenud õie taevasse puhun

Kristel Põld