Juba
teose nimi „Viimane monogaamlane“ köitis mu meeli. Mehed, naised ja armastus on
ilmselt igavene teema, mis kedagi külmaks ei jäta. Aja jooksul saavad inimesed
reeglina tunda armastuse erinevaid tahkusid. On vastatud ja vastamata
armastusi; kogedakse pettumusi ning luuakse neid ka ise. Need aspektid on
ka K. Ehini raamatutes kajastatud.
Naise
kuvand on üldiselt ohverdaja, igatseja, ülemõtleja:
„Sina
oled nagu kõik need mehed
kelle
eest on tulle viskutud“;
„Nii
kergesti tunneme meie, naised, et vaja on oma meest iseendaga sööta ja jätta
kõik oma vaevaga kogutud kirevad kleidid tema kollektsiooni ehtima“.
Meeste
kuvandiks on nendes raamatutes eelkõige äratarbija.
„Kogu
park on täis sinu kaotamise lõhna
Meie
viimased osad
lendavad
pärnaõitena Toomemäest alla;
„Jää
jää
ära
veel jäätu
käime
hilise mardikuuni teineteises suplemas“.
Raamatutest
kumab läbi inimeste vahel olevat eemalolekut, tühjust:
„Selle
asemel vaikime
kinnisilmi
ja
paotame vahetevahel suud
mõneks
poolpaljaks ööhaljaks sõnaks
ei
kummagi keeles“;
„Mida
on meil veel teineteisele öelda
kui
süsi on kustunud
ja
ei söanda kumbki sellele puhuda“;
„Sain
aru, et alati, kui räägin mehele oma lugusid, räägib tema mulle samal ajal oma
lugusid. Ja me kumbki lihtsalt ei kuule, mida teine räägib, sest mu mees on ka
kurt. See oli eriline kurtuse tüüp – suutsime eristada kõiki teisi maailma
helisid, aga olime täiesti kurdid teineteise häältele“.
Kõige
hullemaks inimeste vahelises suhtluses peangi ka autori poolt välja toodud ükskõikset
tühjust, kus nagu laulusalmgi ütleb, et su silmad on külmad, kuid naeratab suu. Minule
need raamatud meeldisid.