Möllab sügav mustjas meri...
äike valgustab õhtutaevast...
kõikjal maas on veri...
inimesed ohkavad rängast vaevast...
rängast vaevast, mis hingeldama võttis...
pisaraid täis, verine, ta nuttis...
nuttis üksi kurjas kõues...
hirm ja valu olid põues...

Päikest polnud taamal näha...
ei vikerkaartki ilusat...
ta jooksis vana paju taha...
ja ehmatusest kiljus :"AAA!"

On kätte jõudnud õudne sõda...
seal mereäärsel maal...
sääl otsis tüdruk ei tea keda...
kuid kindel, et ei leidnud ta...

Nii üksikuna paju all...
ta värises siis seal...
õde-vendi, vanemaid....
ei näinud enam eal...

Kristel Sapas