Paar mõtet sõnadesse valanud, tõmban taas kirjutatule suurest ängistusest sulepeaga kriipsu. Ei olnud need laused ideaalsed- ei helisenud mõte. Just nii- mõte ei helisenud!!! Minu kirjutatud raamatus peaks iga paberile seatud sõna kõlama nagu kaunilt kajav karjakell. Igat SÕNA lugedes peaks teksti süveneja järjest enam laskuma uhkete verbide, määr-ja asesõnade lummuse ohvriks. Lausekujundite hingemattev ilu peab kaasa tirima imapärasesse unistuste maailma-kohta, mis nii üle mõistuse käiv, et esialgsed unelmad ei küündigi taolisele utoopilisusele, fantastikale. „Mõttepärlid sädelegu kuldsete kaante vahel!“- on minu motoks. Idealist olen- nagu te juba mõistnud olete.
Esimesed piisad on julgelt laskunud kollasele luitunud paberile, hajustades kirjapulga kujundatud selgepiirilist joont. Tundub, justkui kutsuks nad teisigi veepiisku maanduma just tolle masendava kirjaniku lehele, andes märku, et aeg on lõpetada see tulutu ideede otsimine. Parem elada elu ja koguda kogemusi, millest küpsemas eas asjakohasem ja elulähedasem kokkuvõte teha! Vapramatest võetaksegi vedu. Vali vihmasadu on alanud. Näib, nagu pilved oleksid ainult minu pea kohal ning kogu taevast tulev vesi suunduks otse minu mahakriipsutatud kirjatööle.
No comments:
Post a Comment