„Tilk tilk tilk“ rütm on märkamatult kandunud üle ühtseks sahinaks, meenutades pilditu teleri häält, kui tolle antenn suure tuulega paigast nihkub. Isepärast heli saadavad vanajumala trummilöögid, mis muutuvad hetkelt hetkele liueldes järjest jõulisemaks... valjemaks...ähvardavamaks...
Armutud piisad voolavad vulgaarselt kõrgelt pruunikalt laubalt poolkinnistesse nukratesse silmadesse- isegi tihedad kulmukarvad ei ole neile takistuseks. Ainus, mida silmadega tuvastan, on võimsamate jõudude poolt genereeritud elektrilahendus. Õhus on tõesti tunda midagi pinevat, mis valgusesähvakutena end minu lühimällu talletab- aeg on lahkuda. Tõmmates parema käe randmega kaarjalt üle otsmiku, nägemaks koduteed, märkan eemal nüüd juba hääletu meesõbra lahkumist, kes kindlasti sai selle, mida otsis. Minule on jäänud vaid täis soditud, üleujutatud paberileht ilma ühegi ideeta. MITTE ÜHTEGI!!!
No comments:
Post a Comment