Mikroskoopiline kunstiteos universumi põhjatus mastaabis,
mis kaduda igaviku uttu võib vaid niidijupi katkemisel...
Eksisteerides otsime paranoiliselt ta mõtet-
Rändame läbi tulest
veest
kõuest
mürinast
vaikusest
kärast
rõõmust
valust
püüdes leida põhjendust-
õigustada eksistentsi!
Kui on aeg lahkuda,
jookseb silme eest läbi ta käik...
Siis küsime tagasi vaadates retooriliselt
Selline oligi siis...???
Kuid raugenuna hallis kahvatuses,
veel viimset korda vaevaliselt õhku ahmides,
üritame kramplikult vastata kõige olulisemale:
Kas leidsime selle mida otsisime?
Vastus on lihtne:
Elu, mida elasid, oligi elu mõte.
Kristel Sapas
No comments:
Post a Comment