Looduses fotokaameraga ringi uidates pakkus ümbritsev mõndagi kaunist:)

Read my VisualDNA™ Get your own VisualDNA™

Looduses fotokaameraga ringi uidates pakkus ümbritsev mõndagi kaunist:)

Üksikul aasal...

Üksikul aasal õõtsub üksik õis
Üksik tuuleiil tantsima tõi
Üksikus taevas helendab Kuu
Üksikule õiele annaks ta suud

Üksikus taevas piilub üksik Kuu
Tuule käes väänlevat õit, ei muud
Kuu ei sooviks nii üksinda olla
Tahaks temagi õiega tantsima tulla.

Üksikul aasal vaid õis ja soe tuul
Tantsivad kuuvalgel rumbat ja muud
Üksiku aasa kohal üksikum taevas
Märkab end piinlevat kadedusvaevas

Üksiku aasa peal tantsib üks õis-
tuul kuuvalge taeva alla tantsima tõi
Kas tõesti tuul, taevas ,õis , Kuu siis ei tea
et koos juba moodustavad seltskonna hea.

Kristel Sapas ( kirjutatud 25.10. 07)

LÕPUTUS

Ei ole algust
Ei lõppu
Vaid põline valgus
Ringmängu tõttu

Millegi lõpp
On millegi algus
Millena paistmas on
Varjutu valgus

Varjutus peidab end
Kõrgeimas kihis
Valgustab ringlemist
Tundjate sihis

Ei ole lõppu
Ega ka algust
Paistab vaid lõputu
Varjuta valgus.

Kristel Sapas ( luuletus valmis 05.10.2007)

Mäletad,
tol ehakullasel aal,
kui kollakas kuusirp kelmikalt säras
Seal- suliskuueliste lõõrituse saatel,
avara leivavilja põllu veerel,
julgesid silmadega kugistada-
halja rohu sees õgisid aplalt mu pikka kohevlainelist juust,
mis õrna põhjatuule paituse tõttu veidi lohvakil.
Vaevaline oli hingatagi,
nähes, kuidas valge õhuline kleit tuule käes mu kumerustega ühte sulas...
Neelatasid arglikult...
Tekkis rahutu vaikus...
Kuulda võis vaid tempokaid südamepõkseid...
Aeglaselt suunasime ärevad pilgud teineteisele...
Mu silmad kilasid kirest,
kuigi võtsid mu siidpehme käe
ja suudlesid seda vaevalt puudutadeski...
Mu laud sulgusid iseenesest...
Su karedad käed aga värisesid...
Kui silmad avasin-
ei olnud Sind enam...
Vaid jäljed rohus jäid viivuks mu kaaslasteks...
Miks läksid küll sõnagi lausumata?
Vaid miks!!??
Seal aastaid põlvili Sind pisar silmil ootsin,
kuni näbus usk meisse, lootus...
Lootus...

Kristel Sapas

PS!

Need vabavärsilised luuletused, mis ma siia postitanud olen ja postitan veelgi, on tehtud mitu head aastat tagasi, imestan nüüd isegi, et kuidas osad nii raske sisuga, aga tõenäoliselt olen need kirjutanud oma elu mõnel raskemal perioodil. Võibolla on asi ka selles, et rõõmsat luuletust, mis mind sisemiselt liigutaks, ma kirjutada lihtsalt veel ei oska, aga püüan edaspidi rõõmsamalt kirjutada:)

Päikest kõigile lugejaile!

Elust ja selle mõttest

Mikroskoopiline kunstiteos universumi põhjatus mastaabis,
mis kaduda igaviku uttu võib vaid niidijupi katkemisel...
Eksisteerides otsime paranoiliselt ta mõtet-
Rändame läbi tulest
veest
kõuest
mürinast
vaikusest
kärast
rõõmust
valust
püüdes leida põhjendust-
õigustada eksistentsi!
Kui on aeg lahkuda,
jookseb silme eest läbi ta käik...
Siis küsime tagasi vaadates retooriliselt
Selline oligi siis...???
Kuid raugenuna hallis kahvatuses,
veel viimset korda vaevaliselt õhku ahmides,
üritame kramplikult vastata kõige olulisemale:
Kas leidsime selle mida otsisime?
Vastus on lihtne:
Elu, mida elasid, oligi elu mõte.

Kristel Sapas

Suletud hing, see virgutav müsteerium...
armastus ta vastu tugevaim mistahes sidemest...
Kui avabki ukse,
tormavad tantseldes vabadusse imekauni hääle ja rütmiga kullast mõtted,
neid ei kuule keegi...
Kõik on kurdid!!!
Kes tahakski kuulata, ei saa-
ei saa, sest kõik on ju kurdid...
Välja arvatud tema- see suletud hing...
Müsteerium jääb!
Armastus jääb!
Pimesi armastus!!!
jäägitu pimesi armastus jääb...
Sest on kuuljal miskit,
midagi nii ihaldusväärset, kaunist, kohutavat, mis paneb värisema viimse kui keharaku
ahastuses,
imetluses,
igatsuses suletud hinge järele...

Kristel Sapas

TARKUS

Oh vaimuvalgus sa ülim jõud
energialäte voolavas allikas
nii edasi kandud põlvest põlve
rajades teed lisaharudele
Kasutatud saab sinu kirgastavat olemust
vahest isegi õilsalt
kuid paganlikult ohtlik võid olla-
sina, kõrgeauline-
sattudes tuulega valesse harru,
tekitad pahaaimamatult, koostöös hetkeväärtustega hukatust...
hukatust eludele veel enne eostamist.

Kristel Sapas

Möllab sügav mustjas meri...
äike valgustab õhtutaevast...
kõikjal maas on veri...
inimesed ohkavad rängast vaevast...
rängast vaevast, mis hingeldama võttis...
pisaraid täis, verine, ta nuttis...
nuttis üksi kurjas kõues...
hirm ja valu olid põues...

Päikest polnud taamal näha...
ei vikerkaartki ilusat...
ta jooksis vana paju taha...
ja ehmatusest kiljus :"AAA!"

On kätte jõudnud õudne sõda...
seal mereäärsel maal...
sääl otsis tüdruk ei tea keda...
kuid kindel, et ei leidnud ta...

Nii üksikuna paju all...
ta värises siis seal...
õde-vendi, vanemaid....
ei näinud enam eal...

Kristel Sapas

Matemaatilises ja filosoofilises tunnetuses tõsikindluseni jõudmise üldine võrdlus ( I. Kanti filosoofia põhjal)

Matemaatikas seotakse mõisted meelevaldselt. Mõiste seletus tekib sünteesi teel. Näiteks koonuse mõiste tekib siis, kui täisnurkne kolmnurk pöörleb ümber oma ühe külje. Matemaatika võtab mõistet kui antut, vastavalt oma selgele ja harilikule ettekujutusele. Maailmatarkuse definitsioonide korral on mõiste juba antud, kuid see on antud väga abstraktselt, ning see tuleb teha kindlapiiriliseks ning üksikasjalikuks. Näiteks aja mõistest on meil igal mingi üldine ettekujutus, kuid konkreetses olukorras tuleb seda vaadelda kõiksugustes seostes, ning siis hakata vaikselt aja tunnuseid märkima. Matemaatika jõuab oma definitsioonide juurde sünteesi tulemusena, filosoofia aga analüütiliselt. Maailmatarkuse asi on, mis on antud esialgu väga segaselt ja siis tuleb konkretiseerida ja üksikasjalikumaks muuta. Matemaatika asi on aga kindlapiiriliselt antud mõisteid suuruste kohta omavahel siduda ning võrrelda ja näha, mis sellest järeldada võiks.

Kuid võib ka ette tulla, et filosoofid jõuavad definitsiooni juurde sünteesi teel ning matemaatika analüütiliselt. Näiteks Leibniz mõtles üht lihtsubstantsi, tal oli sellest lihtsalt ähmane ettekujutus, kuid ta nimetas selle „tukkuvaks monaadiks“. See mõiste oli tema poolt loodud. Ta ei seletanud ära, mis on monas. Sellel tukkuval monaadil on vaid grammatiline tähendus.

Võib ka ette tulla, et matemaatikud jõuavad definitsioonini analüütiliselt. Näiteks saksa filosoof Wolff, püüdis geomeetria üldmõiste seletamisel ka filosofeerida. See ei ole hea, kui matemaatik niivõrd analüütilist meetodit kasutab, nii võivad matemaatikas tekkida paljud vastuolud, mis filosoofias on.

Matemaatika käsitleb oma lahendustes, tõestustes ja järeldustes üldist märkide all in concreto. Näiteks aritmeetikas teatud suurused tähistatakse märkidena, vaadeldakse nende suuruste suhet teiste suurustega. Nende märkidega toimitakse aga lihtsate reeglite järgi, kui näiteks tahetakse midagi ühendada, maha arvata, või muuta- nii, et märkidega tähistatud asjad ise, on sealjuures täiesti ära unustatud, kuni viimaks lõppotsuses tähendused jälle lahti mõtestatakse.

Geomeetrias näiteks, kui on tarvis teada saada ringjoonte omadusi, siis joonistatakse ainult üks ringjoon ja kõikvõimalike selles lõikuvate joonte asemel ainult kaks joont. Selle alusel tõestatakse suhted ja saadakse teada ja nähakse sellest üldist reeglit kõikide ringjoone sees lõikuvate joonte kohta.

Maailmatarkus käsitleb üldist märkide kaudu in abstracto. Filosoofiliste arutluste märgid on lihtsalt sõnad, need ei näita, mida need sõnad tähistavad, mis on sõnade idee. Kui filosoofid millegi üle mõtisklevad, siis nad mõtlevad mingi konkreetse asja üle ja ülejäänud maailm on abstraktne, ning seda mõistet ei saa kuidagi teisendustega tuletada, nagu matemaatikas saab.

Matemaatikas on vähe mittelahutatavaid mõisteid ja tõestamatuid lauseid, filosoofias aga palju. Kant arvab isegi seda, et selliseid mõisteid ei saa matemaatikas üldse olla, sest matemaatika ei seleta kunagi etteantud mõistet liigendamise teel, vaid ainult objekti suvalise seostamise teel, nii, et mõtlemine saab temast jälle võimalikuks. Filosoofias on aga liigendamine vajalik, sest tunnete selgus ja järelduste võimalikkus on sellest sõltuvuses. Et mõistet selgemaks saada, tuleb liigendamise teel üles otsida need tunnused, mida selles mõistes mõeldakse.

Matemaatikas on tervik võrdne kõikide osade summaga, kuid filosoofias on väga palju tõestamatuid asju.

Matemaatika objekt on kerge ja lihtne, filosoofia oma aga raske ja keerukas. Näiteks mõned vähesed fundamentaalmõisted ruumi kohta võimaldavad üldist suuruseõpetust (aritmeetikat), rakendada ka geomeetrias. Palju raskem on aga liigendamise teel segaseid teadmisi (nagu näiteks vabadus) lahutada, kui antud lihtsaid lahendusi sünteesis kokku panna ning sel viisil järelduseni jõuda.

Filosoofilistel teadmistel on sageli arvamuse staatus ja nad on nagu meteoorid, mille hiilgus ei ütle meile midagi nende kestvuse kohta- nemad kaovad, kuid matemaatika jääb.

Egotsentriline maailmapilt ühe kunstniku sulest,
maagilisel moel sööbis vaatleja mällu.
Kui katk, levis ta halastamatult oma ohvrite südametunnistustesse,
hävitades ratsionaalse mõtlemise ühes empaatiaga.
Too piiritu ahnus, mille produktiks vaid mõnehetkeline nauding,
ei võimalda enam edurikast taastootmist.
Üksikuid karjeid tormilisest inimmerest ei kuule keegi.
Tuul, mis nii vali,
uhub randa kõik loodusseaduste rikkujad.
Sealt ta nüüd tulebki- puhastustuli,
koristades igavikuteelt need egoistlikud ühepäevaliblikad.

Kristel Sapas

Silmalaugude intensiivne raskus
kannab meid salamahti koloriitsesse maailma-
eksistentsi, mis pungil vastustest.
Ses kõikvõimalikkuses langetatakse niidiotsad,
avatakse võimaluste paradiisi uksed-
kuid lävepakult pääseb edasi vaid tühine hulk.
Alateadvus ammutab informatsiooni.
Aga kitsi on ta-
teadvus jäägu ilma!
Andekad võidavad lahingu!
Massi laud on nende suhtes aga suletud-
muidu hakkaksid silmad kipitama.

Kristel Sapas

Kõusaare raamatust " Ego" mõtteteri

" Pole ju tingimata nii, et iga asi midagi tähendab. Kunstnik maalib pildinurka valge lambukese mitte kristliku alatooni pärast, vaid sellepärast, et see sobib taustaga ja täidab kompositsioonis tühja augu ja on ilus."

"vaata, on semiootilised tasandid nagu puzzletükid, nad kas haakuvad teise inimese puzzletükkidega või mitte"

" On kahte liiki inimesi- valdav orjastatud mass, kes elab determineeritud maailmas, ja üksikud õnneseened ja geeniused, determineeritusest üle ja vabad."

"Sa pead oskama tahta suurt armastust."

" Mõtet tuleb tahtejõuga juhtida"

"Truudusvanne mõeldi välja siis, kui inimese eluiga oli poole lühem."

Kastor " Aeg lendab, sest õhusõit on ajavõit."

" Tee tarkuse varasalvedeni nõuab hoolt ja püsivust."

" Ma olin niivõrd endasse kapseldunud, et mind ei saadudki kuulda tegelikult."

" Headest asjadest tuleb mõelda sellepärast, et mitte mõelda halbadest asjadest)

Üks lugu tekib siit..jätk...

„Tilk tilk tilk“ rütm on märkamatult kandunud üle ühtseks sahinaks, meenutades pilditu teleri häält, kui tolle antenn suure tuulega paigast nihkub. Isepärast heli saadavad vanajumala trummilöögid, mis muutuvad hetkelt hetkele liueldes järjest jõulisemaks... valjemaks...ähvardavamaks...
Armutud piisad voolavad vulgaarselt kõrgelt pruunikalt laubalt poolkinnistesse nukratesse silmadesse- isegi tihedad kulmukarvad ei ole neile takistuseks. Ainus, mida silmadega tuvastan, on võimsamate jõudude poolt genereeritud elektrilahendus. Õhus on tõesti tunda midagi pinevat, mis valgusesähvakutena end minu lühimällu talletab- aeg on lahkuda. Tõmmates parema käe randmega kaarjalt üle otsmiku, nägemaks koduteed, märkan eemal nüüd juba hääletu meesõbra lahkumist, kes kindlasti sai selle, mida otsis. Minule on jäänud vaid täis soditud, üleujutatud paberileht ilma ühegi ideeta. MITTE ÜHTEGI!!!

Kõusaare raamatust " Vaba tõus" mõtteteri ( raamatus filosofeeritakse surma üle):

" Ja surm... Surm kuulub kohe kindlasti ritta, kroonides kõiki " nüüd juhtub see siis ka minuga " hetki, olles tolle rea viimane aste. Pärast viimast astet algab aga vaba ruum ja vaba tõus."

" Ta voolab nagu läbi sõela, ja ei ole nii, et siis viljad jäävad sõelale pidama... Ei, kõik pressitakse läbi sõela, ehk ainult hapud viinamarjad jäävad pidama."

"... mingis punktis enam poeesia ei kehti. Sa lihtsalt tead, et midagi on õige."

" Nad ei näinud veel iseendas peituvat kisjkjat, haarjat nad arvasid , et see oli maksimalism."

"... igavikku pürgimise ja eksistentsi lõplikuse vahel on lõhe."

" Hõljumine on kõige täiuslikum liikumine."

" Ta kasutas oma surma unustamiseks mängu, kus ta külvas kellegi teise surma."

" Olla mujal. Tunda, et elu on mujal. Tunda adrenaliini sellest, et sa peaks olema mujal, aga ei ole- ja seal mujal on kuidagi tihedam. Sina aga oled avaruses. Su näol on värskus täitmata ülesannetest. Ideaalid ja süsteemid on ohutus kauguses. Sul on õhku, vabadust ja tunnet. Sa mängid oma jälitajatega, sul on julgust põgeneda."

"Ideaal ei tekita kirgi..."

" ...unistused on inimeste ainus pelgupaik-vaid unistustes saavad nad olla täiesti vabad..."

" ... enamik hädasid tuleb hirmudest ja tabudest..."

" " Hoopis mina olen mõrvar! Ma ärkasin, ma tapsin unistuse"! tahtsin öelda. " Ja oma unistustes tapsin ma palju rohkem inimesi kui sina." "

Üks lugu tekib siit... jätk

Paar mõtet sõnadesse valanud, tõmban taas kirjutatule suurest ängistusest sulepeaga kriipsu. Ei olnud need laused ideaalsed- ei helisenud mõte. Just nii- mõte ei helisenud!!! Minu kirjutatud raamatus peaks iga paberile seatud sõna kõlama nagu kaunilt kajav karjakell. Igat SÕNA lugedes peaks teksti süveneja järjest enam laskuma uhkete verbide, määr-ja asesõnade lummuse ohvriks. Lausekujundite hingemattev ilu peab kaasa tirima imapärasesse unistuste maailma-kohta, mis nii üle mõistuse käiv, et esialgsed unelmad ei küündigi taolisele utoopilisusele, fantastikale. „Mõttepärlid sädelegu kuldsete kaante vahel!“- on minu motoks. Idealist olen- nagu te juba mõistnud olete.

Esimesed piisad on julgelt laskunud kollasele luitunud paberile, hajustades kirjapulga kujundatud selgepiirilist joont. Tundub, justkui kutsuks nad teisigi veepiisku maanduma just tolle masendava kirjaniku lehele, andes märku, et aeg on lõpetada see tulutu ideede otsimine. Parem elada elu ja koguda kogemusi, millest küpsemas eas asjakohasem ja elulähedasem kokkuvõte teha! Vapramatest võetaksegi vedu. Vali vihmasadu on alanud. Näib, nagu pilved oleksid ainult minu pea kohal ning kogu taevast tulev vesi suunduks otse minu mahakriipsutatud kirjatööle.

Kui noorem olin, mõtlesin, et muusika ilma sõnadeta on just kui tiibadeta lind, kuid muusikakool õpetas mind armastama sõnatut muusikat. Veelgi enam- avastasin, et nn sõnatul muusikal on rohkem sõnu, kui eales loota võisin. Siin jääb ruumi otsatule fantaasiale, erinevatele tõlgendusviisidele- ühte muusikalugu võib tõlgendada määramatul arvul kordi. Kirjapandud sõnad isegi kahandavad fantaasiarikkust. Enda kirjutatud muusika puhul olen paberile kandnud ka sõnad, kuna lugusid kirjutan endale ja sõnu kirja pannes mäletan selgemini, mida tol loo kirjutamise hetkel tundsin ja mõtlesin. Kummaline, aga samas huvitav on see, et erinevad inimesed saavad ühest laulutekstist, mis tundub autorile võibolla nii ilmselgelt ühemõtteline, täiesti erinevalt aru :)

TAASKOHTUMINE

Seal kus kohtuvad taevad
Seal kus tähed säravad
Astun elutee laevalt
Sisse Linnutee väravast

Seal kus on inglite kodu
Kus haldjad valvavad su und
Seal igavene on rahu
Alatine on kesköö tund


Kõnnin pikki Linnutee Tähe alleed
Kõlab inglikoori laul üle kauni maailma
Tervitamas mind on memm uudsel teel
Taaskohtumise rõõmust väike pisar on silmas

Kõnnin pikki Linnutee Tähe alleed
Kõlab inglikoori laul üle kauni maailma
Tervitamas mind on memm uudsel teel
Taaskohtumise rõõmust väike pisar on silmas

Pisar on silmas.


Kristel Sapas

Kask

Kuigi kõivu on peetud metsa umbrohuks, leian mina temast jõudu, enegriat ja sära. On olemas üks puu, mis on mulle lapsepõlvest saati eriline olnud- nii eriline, et tegin temast laulu. Seda laulan kodus klaveritaga kõige tihedamini...

KASK

Üle tee läbi metsasalu
Tulin ära siia
Kohta kuhu armastan ma
Mõtted ära viia
Üle tee läbi metsasalu vana kase alla
Kena oksa varju jätan vaimu puhkama


Üle tee läbi metsasalu
Tulin ära siia
Leinakase tuulte paitus
Juukseid sasib siiralt
Üle tee läbi metsatalu iidse kõivu rüppes
Embab kask mind õrnalt nagu armsaim allikal

Ref: Üle metsa ja maa üle laia luha
Kasvab vana puu
Nii sihvakas ja suur
Kasvab vana puu
Mul sõbraks on ta truu

Üle tee läbi metsasalu on vana puu kui kindlus
Siia matan salasoovid
Juurte alla, kus vilu
Seisab kõiv, keset päiksesära, kuid hoiab saladusi
Tema pikad juured kaitsevalliks soovidel.

Ref: Üle metsa ja maa üle laia luha
Kasvab vana puu
Nii sihvakas ja suur
Kasvab vana puu
Mul sõber on ta truu.

Mul sõber on ta truu

Kristel Sapas

Üks lugu tekib siit...

Mõrkjalt magus jasmiinilõhn tungib vaikselt läbi ninasõõrmete otse pähe, tekitades kergelt purjakil tunde. Tuul, mis metsviinapuu lehti sahistab, on jahe, kohati isegi jäine, sundides kõige visamadki lendlejaid varju otsima. Vahest on see tingitud hoopis ähvardavatest pilvemassidest, mis nii jõuliselt minu poole triivivad. Siiski on märgata ühe võõrasema kohal visat mesilindu, kes, viletsatele tööoludele vaatamata, võtab lillelt, mis võtta annab. Kas täidab ta oma kohustused alati viimasel minutil, või on tegemist paadunud töönarkomaaniga?
Vaikin, aimates vastust.

Suveõhtune külm on tunginud kontidesse, ometi, kananahk ihul, lõdisen vanal pargipingil. Käes poolkortsunud kollane paberileht, püüan meeleheitlikult ahmida looduse korvist emotsioone. Need emotsioonid peavad tekitama ahela, mille lõpplüliks on minu enda kirjutatud raamat, mille tähtaeg jällegi kukkumas on. Jah, olen kirjanik. Olen kirjanik, kes pole parem, kui too töönarkomaanist mesilane. Ainus vahe on selles, et minu lõputuil pingutusil kirjutada, ei ole tulemust.

Selle metsa taga ei ole mets, on meri...

„ Selle metsa taga ei ole mets, on meri,” kõlab J. Tätte suust. Selle sõnadehulga kombinatsioon toidab mu meeli kõige magusamate maasikatega, mida ühelt vihma poolt sõbralikult puretud ja päikese paitatud põllult leida võiks. Need vanad männid tantsivad ühes taktis meresümfoonia saatel, solistideks valged kajakad. Loojuv tulekera pressib oma viimaseid kiiri läbi pedajate intiimse läheduse, kes külma enesekindlusega võrgutavad lihtsameelset rannale, lubades igavest romantikat. Tuulest läbitõmmatuna istub ta rannakivil, jalad toetatuna jahedale liivale, pilk suunatud valguse radadele, igavikupiirile, mis iialgi ei saabu. Vabaduse lummusesse, looduse jumalikku haardesse on usaldanud ta end. Meri kordab samu takte, ainult mängujad vahetuvad selle minoorse varjundiga loo ajal. Tumesinise taeva alt lahkuvad märkamatult lauljad. Ahvatlejatest on järele jäänud vaid ähmane aim. Naiivselt ootab ta pidu hommikuni. „ Veel võrgutajaid, veel andekaid soolosid!,” hõikab ta oma mõtteis. Ei, tänaseks on kõik... Nüüd on jäänud vaid külm liiv, tuulevaikus, peegelsile vesi ning pilkase pimeduse taustal üksikud kahvatud tähed...

Mõtlen, et ...

Kogu maailm on täis keemiat, mille väära kasutamise tõttu on peagi oht ulatuslikele negatiivsetele muutustele inimkonna jaoks. Laiutamine ammenduvate maavaradega , nii taime-kui loomaliikide hävitamine, kahjulike ühendite õhkupaiskamine on tänapäeva inimesele vaid tavaline igapäevane tegevus, millest ta ise võibolla arugi ei saa. Kas tõesti mõtleme nii, et pärast meid tulgu või veeuputus? Loomulikult on inimesi, kes üritavad päästa, mis veel päästa annab, et tulevastelgi põlvedel oleks, kus elada. On vastu võetud erinevaid protokolle ja toimunud keskkonnasäästmise teemalisi konventsioone, kuid kas pole juba liiga hilja? Kõik on hakanud vaikselt allamäge veerema: varsti ei kaitse enam osoonikiht ultraviolettkiirguse eest ning maapinnalt võib hävida kõik elav. Huvitav, mis saab tulevikus? Kas teadus areneb nii kaugele, et leida efektiivset kaitset Maale, või kolib tsivilisatsioon muule planeedile, või kõik lihtsalt hävib? Maiad ennustasid oma kalendri järgi juba aastaks 2012 "lõppu". Võibolla ongi kosmiline kataklüsm üks puhastus, mis ei lase meil kõikvõimsateks saada, mis ei lase meil kõike hävitada? Loodan, et kosmiline kataklüsm ei toimuks aeglaselt, nagu inimesed seda praegu sätivad, vaid et kui see toimub, siis nn paugupealt. Aga energia jäävuse seadusesse ma usun- energiat ei teki, ega kao, vaid muutub ühest olekust teise. Võibolla eksisteerime siis muul kujul?

VIIVUST

Armastades viivu-
ripud südamega igavese oleviku hõlmas.
Patseerid mööda fenomenaalset järjejuttu,
mille peategelane Sa ise oled-
Pea meeles- selle episoodid ei kordu iialgi
Kui lubasid hetkel mööduda,
ei vaata ta kõheldeski tagasi.
Paratamatus...
Igatsusest pisaraid varudes võid aga komistada...
Nii nutma jäädki!
Sest kohe jälle lippab sust kaugustesse silmapilk...
Õnne saad tunda vaid-
võttes hetkest naudinguna kõik!
Ja siis järgmisest...
Ja siis järgmisest...
Saad maitsta tüki igavese oleviku imelisusest.



Kristel Sapas