Üksikul aasal...

Üksikul aasal õõtsub üksik õis
Üksik tuuleiil tantsima tõi
Üksikus taevas helendab Kuu
Üksikule õiele annaks ta suud

Üksikus taevas piilub üksik Kuu
Tuule käes väänlevat õit, ei muud
Kuu ei sooviks nii üksinda olla
Tahaks temagi õiega tantsima tulla.

Üksikul aasal vaid õis ja soe tuul
Tantsivad kuuvalgel rumbat ja muud
Üksiku aasa kohal üksikum taevas
Märkab end piinlevat kadedusvaevas

Üksiku aasa peal tantsib üks õis-
tuul kuuvalge taeva alla tantsima tõi
Kas tõesti tuul, taevas ,õis , Kuu siis ei tea
et koos juba moodustavad seltskonna hea.

Kristel Sapas ( kirjutatud 25.10. 07)

LÕPUTUS

Ei ole algust
Ei lõppu
Vaid põline valgus
Ringmängu tõttu

Millegi lõpp
On millegi algus
Millena paistmas on
Varjutu valgus

Varjutus peidab end
Kõrgeimas kihis
Valgustab ringlemist
Tundjate sihis

Ei ole lõppu
Ega ka algust
Paistab vaid lõputu
Varjuta valgus.

Kristel Sapas ( luuletus valmis 05.10.2007)

Mäletad,
tol ehakullasel aal,
kui kollakas kuusirp kelmikalt säras
Seal- suliskuueliste lõõrituse saatel,
avara leivavilja põllu veerel,
julgesid silmadega kugistada-
halja rohu sees õgisid aplalt mu pikka kohevlainelist juust,
mis õrna põhjatuule paituse tõttu veidi lohvakil.
Vaevaline oli hingatagi,
nähes, kuidas valge õhuline kleit tuule käes mu kumerustega ühte sulas...
Neelatasid arglikult...
Tekkis rahutu vaikus...
Kuulda võis vaid tempokaid südamepõkseid...
Aeglaselt suunasime ärevad pilgud teineteisele...
Mu silmad kilasid kirest,
kuigi võtsid mu siidpehme käe
ja suudlesid seda vaevalt puudutadeski...
Mu laud sulgusid iseenesest...
Su karedad käed aga värisesid...
Kui silmad avasin-
ei olnud Sind enam...
Vaid jäljed rohus jäid viivuks mu kaaslasteks...
Miks läksid küll sõnagi lausumata?
Vaid miks!!??
Seal aastaid põlvili Sind pisar silmil ootsin,
kuni näbus usk meisse, lootus...
Lootus...

Kristel Sapas

PS!

Need vabavärsilised luuletused, mis ma siia postitanud olen ja postitan veelgi, on tehtud mitu head aastat tagasi, imestan nüüd isegi, et kuidas osad nii raske sisuga, aga tõenäoliselt olen need kirjutanud oma elu mõnel raskemal perioodil. Võibolla on asi ka selles, et rõõmsat luuletust, mis mind sisemiselt liigutaks, ma kirjutada lihtsalt veel ei oska, aga püüan edaspidi rõõmsamalt kirjutada:)

Päikest kõigile lugejaile!

Elust ja selle mõttest

Mikroskoopiline kunstiteos universumi põhjatus mastaabis,
mis kaduda igaviku uttu võib vaid niidijupi katkemisel...
Eksisteerides otsime paranoiliselt ta mõtet-
Rändame läbi tulest
veest
kõuest
mürinast
vaikusest
kärast
rõõmust
valust
püüdes leida põhjendust-
õigustada eksistentsi!
Kui on aeg lahkuda,
jookseb silme eest läbi ta käik...
Siis küsime tagasi vaadates retooriliselt
Selline oligi siis...???
Kuid raugenuna hallis kahvatuses,
veel viimset korda vaevaliselt õhku ahmides,
üritame kramplikult vastata kõige olulisemale:
Kas leidsime selle mida otsisime?
Vastus on lihtne:
Elu, mida elasid, oligi elu mõte.

Kristel Sapas

Suletud hing, see virgutav müsteerium...
armastus ta vastu tugevaim mistahes sidemest...
Kui avabki ukse,
tormavad tantseldes vabadusse imekauni hääle ja rütmiga kullast mõtted,
neid ei kuule keegi...
Kõik on kurdid!!!
Kes tahakski kuulata, ei saa-
ei saa, sest kõik on ju kurdid...
Välja arvatud tema- see suletud hing...
Müsteerium jääb!
Armastus jääb!
Pimesi armastus!!!
jäägitu pimesi armastus jääb...
Sest on kuuljal miskit,
midagi nii ihaldusväärset, kaunist, kohutavat, mis paneb värisema viimse kui keharaku
ahastuses,
imetluses,
igatsuses suletud hinge järele...

Kristel Sapas

TARKUS

Oh vaimuvalgus sa ülim jõud
energialäte voolavas allikas
nii edasi kandud põlvest põlve
rajades teed lisaharudele
Kasutatud saab sinu kirgastavat olemust
vahest isegi õilsalt
kuid paganlikult ohtlik võid olla-
sina, kõrgeauline-
sattudes tuulega valesse harru,
tekitad pahaaimamatult, koostöös hetkeväärtustega hukatust...
hukatust eludele veel enne eostamist.

Kristel Sapas