Leonardo da Vinci

Leonardo da Vinci suri 2. mail 1519 Prantsusmaa kuninga Francois I õukonnas. Ta pärandas oma õpilasele Melzile ligi 10 000 lehte. Kirja olid pandud mõtted ja unistused, ennustused ning elufilosoofia, teooria maailma tekkest, plaanid raamatute kirjutamiseks, koguni ostunimekirjad, jättes kõrvale maalid.

Melzi kunagine aare on suures osas hävitatud. Kui Leonardo kunagine lemmikõpilane kõrges eas suri, ei ilmutanud tema poeg Orazio isa kire suhtes vähimatki mõistmist. Ta laskis ligi riisujad. Umbes 10 000 leheküljest, mis kunagi olid Melzi omanduses, läks peaaegu pool kaduma. Leonardo kõige väärtuslikum pärand ei koosne mitte 21 maalist ega ligikaudu 10 000 joonistusest ning visandist, mis temast maha jäid. Ta leiutas pigem uue mõtlemise viisi, mis saab rohkem kui kunagi varem olla meile inspiratsiooniallikaks. Leonardo võib arvata esimeste inimeste hulka, kes kasutasid tänase päevani tähtsaimat uurimismeetodit: mõista keeruka tegelikkuse reegleid lihtsustatud katse käigus. Ta rääkis ka esimesena sellest, et teadlane vastutab samuti üksjagu selle eest, mida teised tema teadmistega peale hakkavad.

Nägemine oli Leonardole kogu tunnetamise lähtepunktiks. Talle torkasid silma kõige peenemad ebareeglipärasused: peame hooneid udus suuremaks; suudame teravalt näha ainult oma vaatevälja kitsas alas; värvid säravad pinna servadel elavamalt ja teravamalt kui keskel jne. Leonardo mõistis geomeetriat väga hästi. Ta nimetas reeglit, mille järgi esemed seoses kaugusega näiliselt kasvavad või kahanevad, püramiidiseaduseks. Codex Arundel`i visandil analüüsis ta koguni päikese valguspeegeldusi veelainetel – probleem, mida veel tänapäevalgi peetakse arvutigraafikas üheks kõige raskemaks.

Kui oli olemas eluteema, mis läbis Leonardo laiaulatuslike huvisid, siis oli see vesi. „Maarja kuulutus“, Madonna kaljukoopas“, „Madonna kedervarrega“, „Mona Lisa“ – ikka ja jälle maalis Leonardo oma figuure jõgede ning järvede taustal. Insenerina planeeris ta Itaalia suurimaid jõgesid ümber kujundada. Loodusuurijana avastas ta fossiilide najal, et tema kodumaa pidi kunagi olema olnud hiiglasliku mere põhi, ja viimastel aastatel enne surma kirjeldas ta vapustavate sõnade ning joonistustega veeuputust kui maailmalõppu. San Marco kiriku lähedal Milanos on veel tänapäevalgi võimalik näha Leonardo konstrueeritud lüüsi. Leonardo tajus vee helisid muusikana, ta juurdles koguni, kuidas saaks neid plaanipäraselt esile kutsuda: tema hilisematest aastatest on meieni säilinud veeoreli projekt. Ta püüdis välja uurida pindpinevuse saladust, samuti uuris ka vee surve seadusi. Leonardo avastas, et vee kiirus sõltub jõesängi laiusest ja sügavusest – üldiselt öeldes tasapinnast, mida vool läbib. Samuti arvas ta ära korrektse seose: vee kiirus sõltub trajektoorist, mida mööda see keerise keskme ümber liigub. Mida lühem on trajektoor, seda kiirem on tempo.

Ameerika teadusloolane Clifford Truesdell peab Leonardot üheks mehaanika esiisadest. Kuna suur hulk Leonardo teooriatest ei pea siiski paika, tavatseb mõni kunstiloolane tema teeneid teadlasena eitada. Leonardo eksperimenteeris koordineerimatult ja nii paljudes valdkondades, mille tõttu sai viia loodusuurimise uuele, laiemale alusele.

Ta on visandanud vee jõul töötavad pumbajaamad, kellavärgid, ehituskraanad, lennumasinad, vedrumootoriga töötava automobiili, suurejõulisi katapulte, ründerelvi jne. Paljusid tema visanditest polnud võimalik realiseerida ega realiseeritudki. Ta on oma ülestähendustes kujutanud hammasrattaid, tiguülekandeid jms erinevates vaadetes. Teda on peetud ka robotite maailma teerajajaks. Leonardo konstrueeris mehhanilise lõvi, mida esitleti Prantsuse kuningale aastal 1515. Lõvi oli kõndinud paar sammu, seejärel tõusnud tagajalgadele ja rebinud oma rinna lõhki. Seepeale tõi loom nähtavale kimbu liiliaid, Prantsusmaa kuningakoja vapililli.

Leonardo lahkas laipu. Ta tegeles anatoomiaga selleks, et paremini maalida. Leonardo jõudis hämmastavate arusaamadeni keha talitlemise viisist. Näiteks avastas ta ateroskleroosi kolm sajandit enne, kui Strassburgi kirurg Jean Lobstein selle mõiste kasutusele võttis. Leondardo hilistel aastatel Firenzes, Milanos ja Roomas sündisid sajad vaated inimese kõikidest organitest. Leonardo viimane suur uurimus Roomas oli samas tema hämmastavaim uurimus. Ta oli kujutanud seda, mida inimsilm iialgi näinud ei olnud: kuidas veri voolab läbi südamevatsakeste. Tuksuvasse südamesse ei saa ju sisse vaadata. Alles 1998 tuli mõistatamisele lõpp, kui teadlastel õnnestus lõpuks saada ülimoodsate kompuutertomograafide ja laseraparatuuri abil pilte verevoolust elavas südames.

Aastatel, kui Leonardo lõi Mona Lisa, tegeles ta põhjalikult geoloogiaga ja püstitas teooriad selle kohta, kuidas on tekkinud mäed, jõed ning elusolendid. Ta käsitles pidevas muutumises olevat Maad omaette organismina. Leonardo nägi maailma loomist täiesti uuest ajalisest perspektiivist. Kontinendid ei tekkinud tema meelest mitte sel päeval, kui Jumal lahutas vee maast, vaid on kujunenud mõõtmatult pikkade perioodide jooksul. Nii jättis ta jumalaga kristliku loomislooga ja pöördus antiikaja ettekujutuse poole, mille järgi Maa muutub aegamööda. Ta uuris kivimeid juba noore mehena. Leidis teokarpe ja koralle mägede külgedel. Arvas, et kogu kontinent võis kunagi paikneda ookeani põhjas. Pikkamööda kerkis maa veest ja üksikud krabikihid ei tähista muud, kui eri ajastute kaldajooni.

Iga asi kosmoses käib loodusseaduste järgi, mis on muutumatud. Leonardo leidis, et on üksainus hetk, mil Jumal sai kosmost mõjutada – siis, kui maailm tekkis. Sest kusagilt peab loodusseaduste kord ju tulema. Jumal võis selle ühel loomise hetkel korraldada, enne, kui ta jättis universumi iseenda hooleks. Leondardo oli Piibli loomisloost lahku löönud ka selles osas, et loomisloo järgi jääb maailm selliseks nagu Jumal selle kord lõi; Leonardo meelest seevastu olid kõik asjad haaratud pidevasse muutumisse. Leonardo arvas, et kehatu hing on olemas: „Ja kui su keha tundub sulle imetlusväärselt meisterlik, siis mõtle sellele, et see ei ole midagi võrreldes hingega, mis selles hoones elab. Tõepoolest, mida hing endast ka ei kujutaks, on ta jumalik asi...“.

Leonardo ei heitnud sugugi kõrvale kiriku õpetusi, kuid need ei läinud talle suuremat korda. Tunnetusiha oli tema meelest inimesele kohasem kui usk, vabadus ihaldusväärsem kui alandlikkus ja kuulekusele eelistas ta vastutust. Lootustandvamaks kui lootust teispoolsusele pidas ta lõpuks katset muuta oma loomejõuga maailma paremaks ja ilusamaks. Kui Leonardo kõrgemat reaalsust tunnistas, siis valitses see tema arvates märksa suuremates mõõtmetes kui isiklikus elus: kosmose korrastatuses. Leonardo arvas, et proportsioone võib leida mitte ainult arvudes ja mõõtudes, vaid ka helides, kaaludes, aegades, kohtades, ning igas jõus, mis olemas on. Isegi lõhnades nägi Leonardo teotsemas harmooniaseadusi, „nagu muusikaski“. Ka arvas ta, et kõiki asju liigutab üksainus jõud, mida ta kirjeldas kui ülekeevat. Oma ideaali kõikehõlmavast matemaatilisest korrrast ei ole ta kusagil kujutanud nii tungivalt kui „Inimkeha proportsiooniskeemil Vitruviuse järgi“. Väljasirutatud käte ja jalgadega mehe naba moodustab täpselt ringi keskpunkti, tema sõrme- ning varbaotsad paiknevad vastavalt käte ja jalgade asetusele ringis või ruudu külgedel. Ruudu küljepikkus ja ringi raadius, isegi üksikute kehaosade vahekorrad vastavad täpselt kuldlõikele.

Leonardole võis olla suur vedamine, et ta ei käinud üheski kõrgkoolis. Selle asemel oli ta ebatavalise meistri hoole all. Andrea del Verrocchiol oli mitte ainult oskus vormida andekatest noortest edukaid kunstnikke, vaid ta pani aluse ka Leondardo meisterlikkusele nii paljudes valdkondades. Sest Verrocchio oli maalikunstnik, skulptor, restauraator, kullassepp, metallurg, Medicite antiigikogu kuraator ja masinaehitaja ühes isikus. Ta õpetas oma õpilastele laipade peal ka inimese anatoomiat.

Stefan Klein, "Da Vinci pärand ehk kuidas Leonardo maailma uuesti avastas"