Kokkuvõte raamatust „Suhtlemismängud. Mängud ja manipulatsioonid inimsuhetes“, Eric Berne

Eric Berne (1910-1970), meditsiiniteaduste doktor, arendas 1960. aastatel välja transaktsionaalse ehk egotasandite ning suhtlemiskäikude analüüsina tuntud õpetuse. Ühtaegu isiksuse kontseptsioonina, suhtlemisteooriana ning psühholoogilise meetodina vaadeldav transaktsionaalne analüüs on leidnud pärast oma looja surma arvukaid järgijaid ja arendajaid nii teadlaste kui ka praktikute hulgas.

Igal indiviidil on käepärast piiratud hulk selliseid mina-tasandeid, mis ei ole rollid, vaid psühholoogilised reaalsused. Kõnekeeles nimetatakse nende esitusi Vanemaks, Täiskasvanuks, Lapseks.

Lapse tasandis peituvad intuitsioon, loovus, spontaansus ja rõõm. Täiskasvanu tasand on vajalik säilitamiseks. Ta töötleb informatsiooni ja arvutab välja tõenäosusi, mis on tarvilikud edukaks tegelemiseks välisilmaga. Täiskasvanu teine ülesanne on Lapse- ja Vanema tasandi tegevuse reguleerimine ja nende objektiivne vahendamine. Vanema-tasandil on kaks põhifunktsiooni. Esmalt võimaldab ta indiviidil olla tegelike laste edukas lapsevanem, aidates niiviisi kaasa inimsoo säilimisele. Teiseks muudab see tasand mitmed transaktsioonid automaatseteks, mis aitab kokku hoida hea hulga energiat ja aega.

Sotsiaalse suhtlemise ühikut kutsutakse transaktsiooniks. Kui sotsiaalses koosluses kohtuvad kaks või enam inimest, hakkab üks osa neist varem või hiljem rääkima või annab muul viisil oma olemasolust teistele märku. Seda kutsutakse transaktsionaalseks stiimuliks. Seepeale teeb teine indiviid midagi, mis on stiimuliga mingil viisil seotud ja seda kutsutakse transaktsionaalseks vastuseks. Lihtne transaktsioonianalüüs tegeleb määramisega, milline mina-tasand  transaktsioonilise stiimuli esitas ja milline andis transaktsioonilise vastuse.

Ajatäited esinevad sotsiaalsetes ja ajalistes maatriksites erineva keerukusastmega ja sellest tulenevalt ka varieeruvad oma keerukuses. Tüüpiliselt mängitakse ajatäiteid pidudel või perioodil, kui oodatakse formaalse grupi kohtumise algust. Ajatäited võivad võtta „tühjast-tähjast lobisemise kuju või olla tõsisemad, st argumenteeritud vestlused. Ühes ruumi nurgas mängib grupp inimesi „Lapsevanemate koosolekut“, teises koguneb „Psühhiaatria“ foorum, kolmandas etendatakse „Oled sa kunagi“ või „Mis sai“, neljas on hõivatud „General Motorsiga“ /.../.

Ajatäiteid võib liigitada erinevalt. Näiteks välised tegurid on sotsioloogilist laadi (sugu, vanus, perekonnaseis, kultuuriline, rassiline ja majanduslik kuuluvus). Peo lõpuks on iga isik välja valinud mõned mängijad, kellega ta sooviks veel kokku puutuda, teistest vaatab ta lihtsalt mööda, hoolimata sellest, kui vilunult või meeldivalt nood ajatäidetes osalesid. Väljavalitud on kõige tõenäolisemad kandidaadid keerulisemateks suheteks ehk mängudeks. Ajatäidetel on üks spetsiifiline aspekt. Näiteks „Meeste jutud“ ja „Naiste jutud“ ei segune omavahel kunagi.  Ajatäidete alusel valitakse tuttavaid ja need võivad viia ka sõpruseni. Grupp naisi, kes tavatsevad üksteise pool hommikuti kohvitada ja „Paha meest“ mängida, reageerivad kaunis jahedalt uuele naabrile, kes tahab mängida „Näe kõiges asja paremat külge“.

Mäng on täiendavate varjatud transaktsioonide ahel, mis jõuab hästidefineeritud ja oodatud tulemusele. Protseduuridest, rituaalidest ja ajatäidetest eristab mänge kaks selget joont: 1) nende peidetud loomus ja 2) tasu. Protseduurid võivad olla edukad, rituaalid tõhusad ja ajatäited tulemuslikud, kuid nad kõik on avatud, neis võib olla võistlust, kuid mitte konflikti ja nende lõpp võib olla küll sensatsiooniline aga mitte dramaatiline. Iga mäng on aga oma olemuselt ebaaus ja erinevalt lihtsalt põnevast on selle tulemus dramaatilist laadi.

Selles raamatus ongi analüüsitud erinevaid elumänge. Kõige tavalisem mäng, mida abikaasad oma vahel mängivad, kannab kõnekeelset nime „Ma teen seda ainult sinu pärast“.

Laiemas plaanis on mängud iga indiviidi teadvustamata eluplaani või stsenaariumi lahutamatu ja dünaamiline osa, mille ülesanne on lõplikku täitumist oodates aega sisustada, samal ajal tegutsedes. Mängud võivad olla nii konstruktiivsed kui ka destruktiivsed. Destruktiivsete mängude mängijad satuvad terapeudi juurde märksa sagedamini kui need, kes mängivad konstruktiivseid mänge.

Esimese astme mäng on mängija ringkonnas sotsiaalselt aktsepteeritav. Teise astme mäng ei kutsu esile mingit püsivat paratamatut kahju, kuid mängijad pigem varjavad seda avalikkuse eest. Kolmanda astme mängus mängitakse kogu hingest täispanga peale ja see lõpeb kas operatsioonisaalis, kohtus või surnukuuris. Mänge jagatakse raamatus perekondadesse vastavalt situatsioonile, kus nad tavaliselt esinevad: elumängud, abielumängud, peomängud, seksimängud ja allilmamängud; seejärel on osa professionaalidele, nõustamiskabineti mängud ja mõned head mängud. „Head mängu“ võib kirjeldada sellisena, kus sotsiaalne panus kaalub üle selle motiivide keerukuse, eriti siis, kui mängija on nende motiividega tühisustunde ja künismita leppinud. See tähendab, et „hea“ mäng aitab nii teistel mängijatel end hästi tunda kui ka algatajal ennast avastada.

Mõned mängud annavad teistest rohkem võimalusi eluaegseks karjääriks ja puudutavad tõenäolisemalt ka suhteliselt süütuid kõrvalseisjaid. Sellist mänguderühma kutsutakse Elumängudeks. Sinna kuuluvad „Alkohoolik“, „Võlgnik“, „Löö mind“, „Nüüd oled sa mul peos, litapoeg“, „Vaata, mis ma nüüd sinu pärast tegin“, ja nende põhilised variandid. Ühelt poolt sulavad need kokku abielumängudega, teiselt poolt allilma omadega.

Konkreetsete mängude sisukat analüüsi soovitan lugeda raamatust ise.

Vanemad õpetavad, kas kavatsetult või ilma seda teadvustamata, oma lastele sünnist peale, kuidas käituda, mõelda, tunda ja mõista. Neist mõjudest vabanemine ei ole sugugi lihtne, kuna need on tugevasti juurdunud ja elu esimesel kahel või kolmel kümnendil bioloogiliseks ja sotsiaalseks ellujäämiseks vajalikud. Selline vabanemine on üldse võimalik vaid seetõttu, et indiviid alustab autonoomses seisundis, võimelisena teadlikkuseks, spontaansuseks ja intiimsuseks ja tal on valida, millist osa vanemate õpetustest ta aktsepteerib. Teatud kindlatel hetkedel varasemas elus otsustab ta, kuidas nendega kohaneda. Kuna kohanemine ilmneb terve hulga otsuste vormis, saab seda ka olematuks muuta, kuna sobilikel asjaoludel on otsused muudetavad.