Kes

kes on saanud tekkida
mittemiskist lekkida
kes on aja, ruumi loonud
olemise ilma toonud

kes on näinud nii suurt vaeva
loonud maa ja ühes taeva
kes on loonud taevatähed
ja veel sellest pole vähe

kes on loonud meile elu

andnud olevale ilu
kes on see, kes kõike teab
olemist ka ülal peab

kes on see, kes võtab elu

inimhing on justkui lelu
kes on see, kes mängu veab
mängureegleid täpselt teab

Kristel Põld

Õnnest

õnn on olemise keel

ei siis habras ole meel

elu konarlikul teel

õnn on hinge vaimne seis

laugenõlvaline reis

elu armastab ju meid

õnn on meie endi teha

kujuks on tal meie keha

terves kehas terve hing

see, kes mõistab õnnekeelt

seisab kahel jalal teel

mõni küngas siin või seal –

jalgu alt ei kaota eal

Kristel Põld

Kokkuvõte raamatust „Suhtlemismängud. Mängud ja manipulatsioonid inimsuhetes“, Eric Berne

Eric Berne (1910-1970), meditsiiniteaduste doktor, arendas 1960. aastatel välja transaktsionaalse ehk egotasandite ning suhtlemiskäikude analüüsina tuntud õpetuse. Ühtaegu isiksuse kontseptsioonina, suhtlemisteooriana ning psühholoogilise meetodina vaadeldav transaktsionaalne analüüs on leidnud pärast oma looja surma arvukaid järgijaid ja arendajaid nii teadlaste kui ka praktikute hulgas.

Igal indiviidil on käepärast piiratud hulk selliseid mina-tasandeid, mis ei ole rollid, vaid psühholoogilised reaalsused. Kõnekeeles nimetatakse nende esitusi Vanemaks, Täiskasvanuks, Lapseks.

Lapse tasandis peituvad intuitsioon, loovus, spontaansus ja rõõm. Täiskasvanu tasand on vajalik säilitamiseks. Ta töötleb informatsiooni ja arvutab välja tõenäosusi, mis on tarvilikud edukaks tegelemiseks välisilmaga. Täiskasvanu teine ülesanne on Lapse- ja Vanema tasandi tegevuse reguleerimine ja nende objektiivne vahendamine. Vanema-tasandil on kaks põhifunktsiooni. Esmalt võimaldab ta indiviidil olla tegelike laste edukas lapsevanem, aidates niiviisi kaasa inimsoo säilimisele. Teiseks muudab see tasand mitmed transaktsioonid automaatseteks, mis aitab kokku hoida hea hulga energiat ja aega.

Sotsiaalse suhtlemise ühikut kutsutakse transaktsiooniks. Kui sotsiaalses koosluses kohtuvad kaks või enam inimest, hakkab üks osa neist varem või hiljem rääkima või annab muul viisil oma olemasolust teistele märku. Seda kutsutakse transaktsionaalseks stiimuliks. Seepeale teeb teine indiviid midagi, mis on stiimuliga mingil viisil seotud ja seda kutsutakse transaktsionaalseks vastuseks. Lihtne transaktsioonianalüüs tegeleb määramisega, milline mina-tasand  transaktsioonilise stiimuli esitas ja milline andis transaktsioonilise vastuse.

Ajatäited esinevad sotsiaalsetes ja ajalistes maatriksites erineva keerukusastmega ja sellest tulenevalt ka varieeruvad oma keerukuses. Tüüpiliselt mängitakse ajatäiteid pidudel või perioodil, kui oodatakse formaalse grupi kohtumise algust. Ajatäited võivad võtta „tühjast-tähjast lobisemise kuju või olla tõsisemad, st argumenteeritud vestlused. Ühes ruumi nurgas mängib grupp inimesi „Lapsevanemate koosolekut“, teises koguneb „Psühhiaatria“ foorum, kolmandas etendatakse „Oled sa kunagi“ või „Mis sai“, neljas on hõivatud „General Motorsiga“ /.../.

Ajatäiteid võib liigitada erinevalt. Näiteks välised tegurid on sotsioloogilist laadi (sugu, vanus, perekonnaseis, kultuuriline, rassiline ja majanduslik kuuluvus). Peo lõpuks on iga isik välja valinud mõned mängijad, kellega ta sooviks veel kokku puutuda, teistest vaatab ta lihtsalt mööda, hoolimata sellest, kui vilunult või meeldivalt nood ajatäidetes osalesid. Väljavalitud on kõige tõenäolisemad kandidaadid keerulisemateks suheteks ehk mängudeks. Ajatäidetel on üks spetsiifiline aspekt. Näiteks „Meeste jutud“ ja „Naiste jutud“ ei segune omavahel kunagi.  Ajatäidete alusel valitakse tuttavaid ja need võivad viia ka sõpruseni. Grupp naisi, kes tavatsevad üksteise pool hommikuti kohvitada ja „Paha meest“ mängida, reageerivad kaunis jahedalt uuele naabrile, kes tahab mängida „Näe kõiges asja paremat külge“.

Mäng on täiendavate varjatud transaktsioonide ahel, mis jõuab hästidefineeritud ja oodatud tulemusele. Protseduuridest, rituaalidest ja ajatäidetest eristab mänge kaks selget joont: 1) nende peidetud loomus ja 2) tasu. Protseduurid võivad olla edukad, rituaalid tõhusad ja ajatäited tulemuslikud, kuid nad kõik on avatud, neis võib olla võistlust, kuid mitte konflikti ja nende lõpp võib olla küll sensatsiooniline aga mitte dramaatiline. Iga mäng on aga oma olemuselt ebaaus ja erinevalt lihtsalt põnevast on selle tulemus dramaatilist laadi.

Selles raamatus ongi analüüsitud erinevaid elumänge. Kõige tavalisem mäng, mida abikaasad oma vahel mängivad, kannab kõnekeelset nime „Ma teen seda ainult sinu pärast“.

Laiemas plaanis on mängud iga indiviidi teadvustamata eluplaani või stsenaariumi lahutamatu ja dünaamiline osa, mille ülesanne on lõplikku täitumist oodates aega sisustada, samal ajal tegutsedes. Mängud võivad olla nii konstruktiivsed kui ka destruktiivsed. Destruktiivsete mängude mängijad satuvad terapeudi juurde märksa sagedamini kui need, kes mängivad konstruktiivseid mänge.

Esimese astme mäng on mängija ringkonnas sotsiaalselt aktsepteeritav. Teise astme mäng ei kutsu esile mingit püsivat paratamatut kahju, kuid mängijad pigem varjavad seda avalikkuse eest. Kolmanda astme mängus mängitakse kogu hingest täispanga peale ja see lõpeb kas operatsioonisaalis, kohtus või surnukuuris. Mänge jagatakse raamatus perekondadesse vastavalt situatsioonile, kus nad tavaliselt esinevad: elumängud, abielumängud, peomängud, seksimängud ja allilmamängud; seejärel on osa professionaalidele, nõustamiskabineti mängud ja mõned head mängud. „Head mängu“ võib kirjeldada sellisena, kus sotsiaalne panus kaalub üle selle motiivide keerukuse, eriti siis, kui mängija on nende motiividega tühisustunde ja künismita leppinud. See tähendab, et „hea“ mäng aitab nii teistel mängijatel end hästi tunda kui ka algatajal ennast avastada.

Mõned mängud annavad teistest rohkem võimalusi eluaegseks karjääriks ja puudutavad tõenäolisemalt ka suhteliselt süütuid kõrvalseisjaid. Sellist mänguderühma kutsutakse Elumängudeks. Sinna kuuluvad „Alkohoolik“, „Võlgnik“, „Löö mind“, „Nüüd oled sa mul peos, litapoeg“, „Vaata, mis ma nüüd sinu pärast tegin“, ja nende põhilised variandid. Ühelt poolt sulavad need kokku abielumängudega, teiselt poolt allilma omadega.

Konkreetsete mängude sisukat analüüsi soovitan lugeda raamatust ise.

Vanemad õpetavad, kas kavatsetult või ilma seda teadvustamata, oma lastele sünnist peale, kuidas käituda, mõelda, tunda ja mõista. Neist mõjudest vabanemine ei ole sugugi lihtne, kuna need on tugevasti juurdunud ja elu esimesel kahel või kolmel kümnendil bioloogiliseks ja sotsiaalseks ellujäämiseks vajalikud. Selline vabanemine on üldse võimalik vaid seetõttu, et indiviid alustab autonoomses seisundis, võimelisena teadlikkuseks, spontaansuseks ja intiimsuseks ja tal on valida, millist osa vanemate õpetustest ta aktsepteerib. Teatud kindlatel hetkedel varasemas elus otsustab ta, kuidas nendega kohaneda. Kuna kohanemine ilmneb terve hulga otsuste vormis, saab seda ka olematuks muuta, kuna sobilikel asjaoludel on otsused muudetavad.

Leonardo da Vinci

Leonardo da Vinci suri 2. mail 1519 Prantsusmaa kuninga Francois I õukonnas. Ta pärandas oma õpilasele Melzile ligi 10 000 lehte. Kirja olid pandud mõtted ja unistused, ennustused ning elufilosoofia, teooria maailma tekkest, plaanid raamatute kirjutamiseks, koguni ostunimekirjad, jättes kõrvale maalid.

Melzi kunagine aare on suures osas hävitatud. Kui Leonardo kunagine lemmikõpilane kõrges eas suri, ei ilmutanud tema poeg Orazio isa kire suhtes vähimatki mõistmist. Ta laskis ligi riisujad. Umbes 10 000 leheküljest, mis kunagi olid Melzi omanduses, läks peaaegu pool kaduma. Leonardo kõige väärtuslikum pärand ei koosne mitte 21 maalist ega ligikaudu 10 000 joonistusest ning visandist, mis temast maha jäid. Ta leiutas pigem uue mõtlemise viisi, mis saab rohkem kui kunagi varem olla meile inspiratsiooniallikaks. Leonardo võib arvata esimeste inimeste hulka, kes kasutasid tänase päevani tähtsaimat uurimismeetodit: mõista keeruka tegelikkuse reegleid lihtsustatud katse käigus. Ta rääkis ka esimesena sellest, et teadlane vastutab samuti üksjagu selle eest, mida teised tema teadmistega peale hakkavad.

Nägemine oli Leonardole kogu tunnetamise lähtepunktiks. Talle torkasid silma kõige peenemad ebareeglipärasused: peame hooneid udus suuremaks; suudame teravalt näha ainult oma vaatevälja kitsas alas; värvid säravad pinna servadel elavamalt ja teravamalt kui keskel jne. Leonardo mõistis geomeetriat väga hästi. Ta nimetas reeglit, mille järgi esemed seoses kaugusega näiliselt kasvavad või kahanevad, püramiidiseaduseks. Codex Arundel`i visandil analüüsis ta koguni päikese valguspeegeldusi veelainetel – probleem, mida veel tänapäevalgi peetakse arvutigraafikas üheks kõige raskemaks.

Kui oli olemas eluteema, mis läbis Leonardo laiaulatuslike huvisid, siis oli see vesi. „Maarja kuulutus“, Madonna kaljukoopas“, „Madonna kedervarrega“, „Mona Lisa“ – ikka ja jälle maalis Leonardo oma figuure jõgede ning järvede taustal. Insenerina planeeris ta Itaalia suurimaid jõgesid ümber kujundada. Loodusuurijana avastas ta fossiilide najal, et tema kodumaa pidi kunagi olema olnud hiiglasliku mere põhi, ja viimastel aastatel enne surma kirjeldas ta vapustavate sõnade ning joonistustega veeuputust kui maailmalõppu. San Marco kiriku lähedal Milanos on veel tänapäevalgi võimalik näha Leonardo konstrueeritud lüüsi. Leonardo tajus vee helisid muusikana, ta juurdles koguni, kuidas saaks neid plaanipäraselt esile kutsuda: tema hilisematest aastatest on meieni säilinud veeoreli projekt. Ta püüdis välja uurida pindpinevuse saladust, samuti uuris ka vee surve seadusi. Leonardo avastas, et vee kiirus sõltub jõesängi laiusest ja sügavusest – üldiselt öeldes tasapinnast, mida vool läbib. Samuti arvas ta ära korrektse seose: vee kiirus sõltub trajektoorist, mida mööda see keerise keskme ümber liigub. Mida lühem on trajektoor, seda kiirem on tempo.

Ameerika teadusloolane Clifford Truesdell peab Leonardot üheks mehaanika esiisadest. Kuna suur hulk Leonardo teooriatest ei pea siiski paika, tavatseb mõni kunstiloolane tema teeneid teadlasena eitada. Leonardo eksperimenteeris koordineerimatult ja nii paljudes valdkondades, mille tõttu sai viia loodusuurimise uuele, laiemale alusele.

Ta on visandanud vee jõul töötavad pumbajaamad, kellavärgid, ehituskraanad, lennumasinad, vedrumootoriga töötava automobiili, suurejõulisi katapulte, ründerelvi jne. Paljusid tema visanditest polnud võimalik realiseerida ega realiseeritudki. Ta on oma ülestähendustes kujutanud hammasrattaid, tiguülekandeid jms erinevates vaadetes. Teda on peetud ka robotite maailma teerajajaks. Leonardo konstrueeris mehhanilise lõvi, mida esitleti Prantsuse kuningale aastal 1515. Lõvi oli kõndinud paar sammu, seejärel tõusnud tagajalgadele ja rebinud oma rinna lõhki. Seepeale tõi loom nähtavale kimbu liiliaid, Prantsusmaa kuningakoja vapililli.

Leonardo lahkas laipu. Ta tegeles anatoomiaga selleks, et paremini maalida. Leonardo jõudis hämmastavate arusaamadeni keha talitlemise viisist. Näiteks avastas ta ateroskleroosi kolm sajandit enne, kui Strassburgi kirurg Jean Lobstein selle mõiste kasutusele võttis. Leondardo hilistel aastatel Firenzes, Milanos ja Roomas sündisid sajad vaated inimese kõikidest organitest. Leonardo viimane suur uurimus Roomas oli samas tema hämmastavaim uurimus. Ta oli kujutanud seda, mida inimsilm iialgi näinud ei olnud: kuidas veri voolab läbi südamevatsakeste. Tuksuvasse südamesse ei saa ju sisse vaadata. Alles 1998 tuli mõistatamisele lõpp, kui teadlastel õnnestus lõpuks saada ülimoodsate kompuutertomograafide ja laseraparatuuri abil pilte verevoolust elavas südames.

Aastatel, kui Leonardo lõi Mona Lisa, tegeles ta põhjalikult geoloogiaga ja püstitas teooriad selle kohta, kuidas on tekkinud mäed, jõed ning elusolendid. Ta käsitles pidevas muutumises olevat Maad omaette organismina. Leonardo nägi maailma loomist täiesti uuest ajalisest perspektiivist. Kontinendid ei tekkinud tema meelest mitte sel päeval, kui Jumal lahutas vee maast, vaid on kujunenud mõõtmatult pikkade perioodide jooksul. Nii jättis ta jumalaga kristliku loomislooga ja pöördus antiikaja ettekujutuse poole, mille järgi Maa muutub aegamööda. Ta uuris kivimeid juba noore mehena. Leidis teokarpe ja koralle mägede külgedel. Arvas, et kogu kontinent võis kunagi paikneda ookeani põhjas. Pikkamööda kerkis maa veest ja üksikud krabikihid ei tähista muud, kui eri ajastute kaldajooni.

Iga asi kosmoses käib loodusseaduste järgi, mis on muutumatud. Leonardo leidis, et on üksainus hetk, mil Jumal sai kosmost mõjutada – siis, kui maailm tekkis. Sest kusagilt peab loodusseaduste kord ju tulema. Jumal võis selle ühel loomise hetkel korraldada, enne, kui ta jättis universumi iseenda hooleks. Leondardo oli Piibli loomisloost lahku löönud ka selles osas, et loomisloo järgi jääb maailm selliseks nagu Jumal selle kord lõi; Leonardo meelest seevastu olid kõik asjad haaratud pidevasse muutumisse. Leonardo arvas, et kehatu hing on olemas: „Ja kui su keha tundub sulle imetlusväärselt meisterlik, siis mõtle sellele, et see ei ole midagi võrreldes hingega, mis selles hoones elab. Tõepoolest, mida hing endast ka ei kujutaks, on ta jumalik asi...“.

Leonardo ei heitnud sugugi kõrvale kiriku õpetusi, kuid need ei läinud talle suuremat korda. Tunnetusiha oli tema meelest inimesele kohasem kui usk, vabadus ihaldusväärsem kui alandlikkus ja kuulekusele eelistas ta vastutust. Lootustandvamaks kui lootust teispoolsusele pidas ta lõpuks katset muuta oma loomejõuga maailma paremaks ja ilusamaks. Kui Leonardo kõrgemat reaalsust tunnistas, siis valitses see tema arvates märksa suuremates mõõtmetes kui isiklikus elus: kosmose korrastatuses. Leonardo arvas, et proportsioone võib leida mitte ainult arvudes ja mõõtudes, vaid ka helides, kaaludes, aegades, kohtades, ning igas jõus, mis olemas on. Isegi lõhnades nägi Leonardo teotsemas harmooniaseadusi, „nagu muusikaski“. Ka arvas ta, et kõiki asju liigutab üksainus jõud, mida ta kirjeldas kui ülekeevat. Oma ideaali kõikehõlmavast matemaatilisest korrrast ei ole ta kusagil kujutanud nii tungivalt kui „Inimkeha proportsiooniskeemil Vitruviuse järgi“. Väljasirutatud käte ja jalgadega mehe naba moodustab täpselt ringi keskpunkti, tema sõrme- ning varbaotsad paiknevad vastavalt käte ja jalgade asetusele ringis või ruudu külgedel. Ruudu küljepikkus ja ringi raadius, isegi üksikute kehaosade vahekorrad vastavad täpselt kuldlõikele.

Leonardole võis olla suur vedamine, et ta ei käinud üheski kõrgkoolis. Selle asemel oli ta ebatavalise meistri hoole all. Andrea del Verrocchiol oli mitte ainult oskus vormida andekatest noortest edukaid kunstnikke, vaid ta pani aluse ka Leondardo meisterlikkusele nii paljudes valdkondades. Sest Verrocchio oli maalikunstnik, skulptor, restauraator, kullassepp, metallurg, Medicite antiigikogu kuraator ja masinaehitaja ühes isikus. Ta õpetas oma õpilastele laipade peal ka inimese anatoomiat.

Stefan Klein, "Da Vinci pärand ehk kuidas Leonardo maailma uuesti avastas"

Lilla valgus

Lilla valgus silme taga,
vaimne vabadus ei maga.
Kosmilise taeva värav
lilla valgusena särab.

Lilla valgus õrnalt paitab,
näha nägematut aitab.
Kosmilise taeva värav
on siis kinnisilmil näha.

Kristel Põld

Egost

Kargel sügiskoidul sammun härmaehteis põlluteel

Varvas külmetab, kui katsun, süda aga sooja teeb

Üle põllu kuldset metsa paitab päiksekiir

Kauguses veel laiumas on habras udupiir

Mõtteist pea on vabaks saanud, naudin end ses tühjuses

Värskes õhus põlluveerel sulandun ma ühtsuseks

Mind ei ole, olen kõiksus – niivõrd lihtne olla on

Siirast rõõmu olemisest rohkelt tunda on

Sügistaevas lendvad linnud rännuteele asuvad

Varvas külmetab, kui katsun, süda aga sooja teeb

Hing lubanud on alasti ses kaunis looduses

Harmooniline olemine ongi õige tee

Kristel Põld

Minule meeldinud mõtted raamatust „Traktaat tolerantsusest“, Voltaire.

„… meil jätkub religiooni vihkamiseks ja tagakiusamiseks, kuid meil ei jätku seda armastuseks ja aitamiseks.“
„Ärge püüdke südameid ahistada ning kõik südamed kuuluvad teile.“
„Austagem pühakirjas kõike, mis võib uudishimulikule ja tühisele vaimule arusaamatu tunduda, kuid ärgem kuritarvitagem seda, et olla karmid ja halastamatud.“
„Me teame, et hing on vaimne, aga me ei tea sugugi, mis vaim on. Me tunneme mateeriatki väga puudulikult ning meil on võimatu aru saada selget ettekujutust sellest, mis ei ole mateeria. Teades väga vähe sellest, mis meie meeli puudutab, ei saa me omal jõul midagi teada sellest, mis on meeltele kättesaamatu. Me projitseerime mõned oma tavakeele sõnad metafüüsika ja teoloogia sügavikesse, et saada mingit õrna aimu asjadest, mida me ei suuda ei ette kujutada ega väljendada; me püüame neist sõnadest oma nõrgale arule neil tundmatutel aladel tuge leida, kui vähegi võimalik. Nii kasutamegi sõna „vaim“, mis vastab sõnale „hingus“, ja sõna „tuul“, et väljendada midagi, mis pole mateeria. Ning kuna see sõna „hingus“, „tuul“, „vaim“ toob meid vastu tahtmist tagasi idee juurde haprast ja kergest substantsist, eraldame sellest veel, mida vähegi suudame, et jõuda ettekujutuseni puhtast spirituaalsusest, aga me ei jõua kunagi selge mõisteni: me ei tea isegi, mida ütleme, kui lausume sõna „substants“; täht-tähelt tähendab see sõna midagi, mis on all, ja juba sellega hoiatab ta meid, et on arusaamatu, sest mis see õieti on, mis on all? Jumala saladuste tundmine ei kuulu selle elu juurde. Siia sügavasse pimedusse paisatuna tapleme üksteisega ning jagame keset ööd pimesi hoope, teadmata täpselt, miks me võitleme.“
„Mida arutumat ja õudsemat saaks tõesti olla kui öelda inimestele: „Sõbrad, ei piisa sellest, et olla truud alamad, kuulekad lapsed, hellad isad, õiglased naabrid, näidata üles kõiki voorusi, hoida au sees sõprust, hoiduda tänamatusest, kummardada rahus Jeesus Kristust. Peate veel ka teadma, kuidas ollakse eostatud igavesest ajast igavesti, ning kui te ei oska märgata hüpostaasis homo-ousios`t, siis kuulutame teile, et põlete igavesti põrgus ning seni lõikame teil hakatuseks kõri läbi“. Kui selline otsus oleks teatavaks tehtud Archimedesele, Poseidoniosele, Varrole, Catole, Cicerole, mida nad oleksid vastanud?“

Arvamus raamatust "Tiibeti raamat elust ja surmast"

Tegemist on 462-leheküljelise raamatuga. Kordamine on küll tarkuse ema, aga raamatu mõte oleks minu hinnangul saanud piirduda ka 100 leheküljega. Lugemisel oleksin tahtnud autoriga diskussiooni astuda. Mulle meeldib autori tahe aidata inimestel mõista surma: mis on surm; mis juhtub pärast surma; kuidas surra parimal viisil; kuidas aidata teisi suremisel; kuidas tulla toime leinaga jne. Siiski on raamatus minu jaoks palju ebakõlasid.
Autor on korranud küll Buddhat, kes on hoiatanud dogmadesse langemast. Siiski pole siin minu arvates dogmadest pääsetud. Raamatu kohaselt tuleks pidevalt mõelda surmale. Inimese elu eesmärgiks Maal on valmistada end ette surmaks, et jõuda virgumiseni, algkirkuseni, kus ta on teadlik oma meele loomusest ja sellega ühenduses. Samas teatab autor, et selleni jõuavad vähesed, eelkõige on selleni jõudnud Tiibeti õpetajad. Kes surma ette ei valmista igapäevaselt mediteerides, see kogeb surma ja sellejärgseid kogemusi kohutavana.
Mediteerimine on oluline selleks, et saada ühendusse oma meele loomusega. Autor leiab, et ainult siis on virgumine võimalik ja järelduvalt ka rahulik surm ning sellejärgne periood. Jälle tuleb meelde kristlus, kus samamoodi põrguga inimesi ähvardatakse. Enamik inimesi virgumiseni ei jõua, seega paljud inimesed hakkavad nüüd ilmselt surma kartma veelgi enam.
Hulk lehekülgi kirjeldab meditatsioone, kuidas virgumise poole püüelda, kuid need ei ole lõplikud. Samas ütleb ka autor, et ilma õpetajata virgumist ei saavuta. Seega on need tohutud kirjeldused minu arvates asjatud. Samas räägib autor, et pärast surma ikkagi meele loomuse särav selgus taastub (nt lk 286, 287). Milleks siis püüelda sinna poole, kuhu niikuinii välja jõuame? Mulle tundub kuidagi loogikavastane, et siia sündimise eesmärgiks saab olla ainult surmaks ettevalmistamine, kuna see, kust me tuleme, on see, kuhu tagasi pöördume. Äkki on siin füüsilises ilmas olemise eesmärgiks midagi muudki?
Suure au sees autori jaoks ongi need õpetajad Tiibetist, kes istuvad pikka aega oma elus erakluses ja mediteerivad. Tabuks tundub olevat millegi omamine või nautimine. Kõige õigem mees on see, kes elab vireluses ja mediteerib, valmistades end surmaks ette. Autor on väljendanud, et teistest ei tohiks pahasti mõelda. Samas kumab läbi tema enda halvakspanu nende suhtes, kes oskavad ja julgevad elada vireluseta ja naudivad maist elu oma lihtsuses. Neid ähvardab tema silmis kole surm ja veel koledam surmajärgne elu. Kas elu nautimine füüsilises eksistentsis kõige selle õppimise kõrvalt on ikka patt? Tundub kuidagi äärmuslik. Miks ei võiks vaimselt hea olemise kõrval nautida ka lihtsaid maiseid asju elus?
Jällegi vastuoluline on see, kuidas autor on välja toonud lääne inimeste surmalähedased kogemused (erinevad uuringud), mis enamikel juhtudel on kõik väga ilusad ja rahulikud. Ta ei suuda uskuda, et enamikul “tavalistest“ inimestest on olnud positiivsed kogemused, ja arvab, et negatiivseid kogemusi lihtsalt ei mäletata (inimene kipub halbu kogemusi unustama). Samas eirab ikkagi neid positiivseid kogemusi, öeldes, et võrreldes bardokogemustega vajaks need eriuurimust, mis ei mahu sellesse raamatusse. See näitab minu silmis selgelt dogmasse langemist.
Karmast rääkis nagu ikka – mida külvad, seda lõikad. Raamatu alguses on ta võrrelnud Tiibeti inimesi lääne inimestega. Tiibetlased on vaimsemad, mediteerivad palju. Lääne inimeste kohta on siiski öelnud, et need ahmivad nüüd vaimsust igast erinevast kohast, kuid see ei ole õige – tuleks valida üks religioon ja jääda sellesse kindlaks. Jällegi minu jaoks arusaamatu. Kui inimene tutvub teatud religiooniga, aga mingid põhimõtted on tema jaoks vastuvõtmatud ja ebaloogilised, siis peaks silmad kinni vastu tahtmist ikka sellele truuks jääma? Samamoodi leiab autor, et õpetajas ei tohi kahelda. Inimesed ei ole üli-inimesed – seega ei ole ükski õpetaja osav kõigis valdkondades. Eksimine käib inimeseks olemise juurde. Kahtlemine on olukord, kus inimene arvab, et antud situatsiooni kohta võib kehtida hoopis teine tõde. Kahtlemine võib viia tõeni. Mis selles halba on? Raamatu lõpus räägib autor, kui karm on olnud tiibetlaste elu. Kas see tähendab, et nad on selle oma karmaga ära teeninud? Ka kannatused on au sees – eelkõige teiste kannatuste enda peale võtmine. Kuidas siis kannatav inimene oma negatiivsest karmast õpib? Ma vähemalt praegu arvan küll, et me ei tulnud siia selleks, et keskenduda surmale, vaid elamisele, et arendada hinge.

Tubli koer

Mida Rudolf Steiner (1861-1925, filosoofiadoktor, õppis loodusteadusi, matemaatikat, filosoofiat) kirjutab vaimutunnetuse salgamisest

„Kes on õppinud vaimus tunnetavalt liikuma, näeb selle tunnetuse ümberlükkamises tihti selle tugevaimat tõestust. Sest talle saab selgeks, kuidas ümberlükkaja hinges oma hirmu vaimu ees samm-sammult alla surub, ning kuidas ta allasurumisega kutsub esile näivloogika. Sellise ümberlükkajaga saab esialgu vaevalt rääkida. Sest teda haaranud hirm kerkib üles alateadvuses. Teadvus tahab end hirmust päästa. Ta tunneb esialgu, et kui hirm tuleks, täidaks kogu sisemist olemist läbielamise nõrkus. Niisuguse nõrkuse eest ei saa hing muidugi ära joosta; sest seda tuntakse sisemusest esile kerkivat. Minema joostes jookseks ka nõrkus kõikjale kaasa. Kes loodustunnetuses edasi liigub ning sellele pühendununa peab säilitama oma Mina, see tunneb alati hirmu, kui ta ei taha loodustunnetust lõpetada vaimutunnetusega. Ta peab loodustunnetuses edasi liikudes kuidagi hirmust vabanema. Tegelikult ta seda ei suuda. Sest see tekib alateadvuses loodustunnetuse ajal ning tahab pidevalt tulla alateadvusest teadvusesse. Seetõttu LÜKKAB ta mõtetes ÜMBER selle, mida ta hingeelamuste tegelikkusest ei saa kõrvaldada.

Ja niisugune ümberlükkamine – see on illusoorne mõttekiht alateadvusliku hirmu katteks. Kummutaja pole leidnud julgust illusiooni meditatiivses elus kaotada, et jõuda vaimse tegelikkuseni; illusoorset käsile võtta. Seetõttu nihutab ta nüüd oma hingeelus esile kerkinud regiooni ümberlükkamise näivpõhjused. Need rahustavad teadvust; ta ei taju enam hirmu, mis alateadvusesse jääb siiski püsima.

Vaimuilma salgamine on soov ära joosta oma hingeolemuse eest. See on aga võimatu. Tuleb jääda enda juurde. Ja kuna saab küll ära joosta, ent mitte enda eest põgeneda, siis hoolitsetakse, et edasi joostes enam ei nähta. Kuid kogu inimolevust tagab hingeliselt midagi sarnast, nagu silma kae puhul. Silm ei suuda siis enam näha. Ta on muutunud pimedaks.

Nii tumestab vaimutunnetuse kummutaja oma hinge. Ta ähmastab oma hinge hirmust sündinud näivpõhjuste abil. Ta väldib hinge tervet valgustamist; ta loob endas ebaterve hingepimenemise. Vaimutunnetuse salgamine pärineb hinge kaehaigusest.

Kui tahetakse mõista vaimutunnetuse õigustatust, siis ollakse lõpuks juhitud hinge sisemise vaimse tugevuse juurde. Ja niisuguse tunnetuse juurde saab jõuda vaid hingeolemuse tugevndamise teel.“

Rudolf Steiner. Kõrgema tunnetuse astmed. PreMark 2005, lk 121-122.

"Kui tihti usuvad inimesed midagi, sest neile meeldib seda uskuda, mitte et nad oleksid selle ära tundnud."


Rudolf Steiner. Kõrgema tunnetuse astmed. PreMark 2005.