Kajakapoeg

anna meile andeks, armas kajakapoeg
inimene linnu murest maapakku poeb

kohtutrepil hirmusilmil ootasid Sa saatust

saatus mängis kätte viimset eluvaatust

auto ette murdunud olid Sinu tiivad

need, mis suliskuuelised õhtutaeva viivad

anna meile andeks, armas hallisulgne sõber

mõnele mu siinne jutt tundub veidi nõder

kus on õiglus siis, kui piinlema peab väike

inimeste südames vist kõmmutab küll äike

meelde jääb Su pilk mu pisarates silma

enne veel kui lendu tõusid igavesse ilma

alles toitis ema Sind, kuid juba läksid teele

minule, Sa väikseke, jääd alatiseks meelde

Kristel Põld

veenides voolav veri

mõtet kannab vaid siis
kui hing pole armetu vari
mida vangistab maine riiv

liigpalju surnud on hingi

tiivad kulunud ribadeks
ekslevad ümberringi
hallides automaatridades

ma hüüan, mu hing, mu vägev

Su vabadus ise on loonud
ära kaota elusädet
ära muutu elavaks koolnuks

 

Kristel Põld

Võilill

mõne jaoks võilill umbrohi on
mina just armastan päikeselilli
tantsivad vapralt kasteses rohus
rooside elu on alati ohus

lapsena ampsasin magusaid õisi
piimjas varremahl niisutas põlvi
õiesest merest ei leidnud mind keegi
lebada lilledes sooviksin veelgi

mesilind sumises suviseil päevil
muret ei olnud – rõõmu vaid nägin
taevas sinas ja kollendas aas
rukkirääk sahistas lähedal maas

roosi kui minule kinkima tuled
minu hinge sa hästi ei tunne
lapsele pärga kaunist nüüd punun
õitsenud õie taevasse puhun

Kristel Põld

kui teaks ette kõik

kui teaks ette kõik, kas ette võtta tihkaks
algab see, mis lõpeb
olgu võlu või valu – elu tunda ihkan

kui teaks ette kõik, kas üldse olla tihkaks

tunnen – seega olen
vahel olemata olla lihtsam…

ette kui teaks kõik, kas miskit muuta sooviks

kogemus on võlu –
rohkem kohal olla proovin

Kristel Põld

mil viimaks rahu endaga sõlmid

õhtuse päikese endasse põimid

eesmärgist eesmärki lennutab tuul

jahedast tuulest villis on huul

lendled ja loodad, usud ja ootad

roosakas taevas et unistust koob

tuuletul võlvil ehapunas märkad

õnn ammu kohal – elule tärkad

sulle siis õitsevad ülased valged

pehme kevadbriis embamas palgeid

metsvindi lauluviis hellitab kõrvu

armastust tunned ja südames õrnust

Kristel Põld 

nagu sulab jää või aurustub õhku

külma dušina karastab vihm

kas kindel saab olla, et kõik on muutuv

udu sees hägustub siht

energiat ei teki ega ka kao

muundub vaid olekust teise

kas miski kunagi päriselt kaob

või varjatult saadab su reise

Kristel Põld 

Süda pole okastraadivang
Tõeline armastus on vabadus
Vabadus tunda, mida tunned
Tundma just ongi meid loodud

Tõeline armastus pole kohustus

Tõeline armastus on kingitus  
Tõeline armastus pole lubadus
Tõeline armastus on soov

Tõeline armastus pole kadedus

Süda pole kellegi omand
Tõeline armastus on pühadus
Olemise kõrgeim vorm

Tõeline armastus on õnnistus

Tänu tuleb tunda, mitte süüd
Armastus ei jagune osadeks 
See astendub võimsaimaks tõeks

Kristel Põld