Mõtlemine?

Täna jäin mõtlema seoste peale, täpsemalt mõtlemise spetsiifika üle. Oli olukord, kus autoga sõites ütlesin elukaaslasele: „ Tore, et Enn (minu vanaonu) kirjutas raamatu „Antarktikast Saaremaani“. Ta vaatas mulle punnisilmil otsa ja küsis suu ammuli, kust selline lause nii äkitsi tuli. Tegelikult ei olnud tegemist seosetu mõtlemisega, vaid eelnevat mõttekäiku ta lihtsalt ei kuulnud. Nimelt, sõitsime autoga ja tema juhtis. Vaatasin teda ja see tundus nii mehelik tegevus olevat. Samas aga Ennu sünnipäeval pakkus ta minule kahvliga torti suhu, mida nägi pealt minu vennanaine, kes oli positiivselt üllatunud ning sõnas, et tema kaasa küll talle torti nii ei paku. Mõtlesin, et tõepoolest teevad seda naised rohkem – nimelt hoolitsevad oma meeste eest, eriti tublid perenaised. Sünnipäevalt jäigi silma üks suurepärane perenaine, kes oli Ennu minia. Ta oli nii lahke ja sõbralik ning muudkui kandis vapralt hoolt kõigi heaolu eest, varustades sealjuures ka toidutagavaraga. Enn mainis sünnipäeval uhkusega, et minia olevat raamatu kirjutanud. Seega on minia lisaks oskusele olla hea perenaine ka raamatu autor. Imetlesin seda mõttes ja mäletasin, et ka minu vanaonu Enn, kes käis kunagi Antarktikas, on kirjutanud raamatu, mille põhikoolis isegi läbi lugesin. Ja siis ütlesin elukaaslasele autos valjult: „ Tore, et Enn kirjutas raamatu Antartikast Saaremaani“.

Ilmselgelt oli seos öeldud lause ja autosõidust saadud emotsioonide vahel.

Samas, mõned mõtted tekivad nö eksprompt. Teod teadagi algavad mõtetest. Näiteks tööl olles on mul enamasti paber ja pastakas käepärast. Vahest tekib mõte, et nüüd tuleb ruttu pastakas kätte võtta ja käel tuld anda. Paberile tekivad igasugused geomeetrilised kujutised ning muud kujutised, millele nimegi anda ei oska. Mõtlengi, et miks selliseid kujutisi tekitan. Miks need tulevad sellised nagu tulevad? Kust tuli pähe mõte, et nüüd võtan kätte pastaka ja hakkan kujutisi joonistama? Vahel näevad need välja nagu ilusad sümbolid, mis on minule arusaamatud, vahel aga täielik sotaputa. Mis tekitab mõtte, mis paneb mu käe äkitselt tööle just selliseid erinevaid kujutisi looma? Äkki on kõige laiem seos selles, et südames olen loominguinimene ja tuletan alateadlikult meelde, et tegeleksin siin elus sellega, mis tõsiselt huvi pakub?!. Vahest on aga need mõtted pandud pähe kuskilt universumist?

Kas meie mõtted on kuskilt poolt meile pähe pandud? Kas keegi juhib meie mõtteid, või juhime neid ise? Siit järelduvalt ka küsimus, kas me ikka oleme oma õnne sepad, või on meie saatus juba varem paika pandud?!...

Mõtlen et...
Miks me oleme ja mis on kõige selle eesmärk suuremas perspektiivis? Kas kuskil on piir? Ei saa ju olla piiri, sest piir eraldaks miski oleva. Kuidas olev tekkis? Aga mitte millestki ei saa ju midagi tekkida ja olev pidi ka kuskil olevas juba omakorda olema. Algset olevat ei saa olemas olla, sest algne olev pidi ka kuskilt tekkima. Järelikult ei saakski mitte midagi olemas olla. Aga see "mitte midagi" on ka ju olev. Kus lõpeb füüsiline maailm ja hakkab astraalilm? Kui tegemist on erinevate tasanditega, siis kas need moodustavad mingi ringi? Samas, ringil on ka ju äär. Kui on mingi äär, siis ääre taga on ka miski olev. Kuna aga olev pidi kuskilt juba tekkima, siis pidi enne seda olev olema, aga mitte millestki ei saa mitte midagi tekkida. Siis tekib küsimus, et mis meie siin siis üldse teeme?


Üle mõistuse!

Pythagorase filosoofia ja ühtlasi ka lühikokkuvõte raamatust "Tõhususe filosoofia ja Sfinksi kolm küsimust"

KOSMOS
Esoteerilise hülosoismi (Phythagorase õpetuse) järgi on ürgaine piiramatu ruum ja sisaldab ammendamatu tagavara teadvustamatus seisundis ürgaaatomeid. Sellises ürgaines on ruumi piiramatule arvule keradele. Meie kosmos on üks selline kera.
Kosmos on täiuslik organisatsioon ja moodustub eri tihedusastmeid omavatest pika seeriana üksteist läbistavatest ainemaailmadest. Nähtav füüsiline maailm on kõige jämedakoelisemast ainest moodustunud madalaim maailm.

ELUVORMID
Kõigel elus on vorm, alates aatomitest, molekulidest ja agregaatidest kuni planeetide, päikesesüsteemide ja kosmiliste maailmadeni. Need vormid alluvad muutumise seadusele, muutuvad pidevalt, lagunevad ja vormuvad uuesti. Monaadid (ürgaatomid) moodustavad (füüsilisest maailmast alates) kasvava seeria üha kõrgemaid eluvorme nii, et madalamad sisalduvad kõrgemates ja on nende kestadeks. Kogu kosmos moodustab seeria üha peenekoelisemaid eluvorme, mis teenivad monaaditeadvust, varustades seda järk-järgult "organiga", mida ta vajab edasise arengu jaoks. Monaadid on ainukesed hävimatud osad maailmakõiksuses. Ei ole olemas "surma", vaid on monaaditeadvusele mõeldud uued vormid. Kui vorm on täitnud oma ajutise ülesande monaadi teadvusarengus, siis see laguneb.

EVOLUTSIOON
Involutsioon tähendab monaadide involveerumist kõige madalama kosmilise maailmani, evolutsioon aga nende tagasipöördumist kõrgeimasse kosmilisse maailma.

MANIFESTATSIOONIPROTSESS
Kui monaad on manifestatsiooniprotsessis läbinud involutsiooni ja evolutsiooni, hankinud ning jätnud maha kest kesta järel igas üksteisele järgnevas maailmas ja kõrgemas kosmilises maailmas lõpuks vabanenud involveerumisest ainesse, saab ta teadlikuks endast kui monaadist. Sinnamaani samastab ta ennast ühe või teise kestaga, mille ta on hankinud ja aktiveerinud.

TEADVUS
Evolutsioon ei tähenda monaadile mitte ainult üha kõrgemate teavusliikide iseomandamist, vaid ka vabanemist samastumisest madalamate teadvusliikidega, mis näivad olevat ainukesed teadaolevad ja kindlad, sest sinnamaani olnud ainukesed tuntud ja kogetud. Nii nagu kõrgem aineliik läbistab magalamaid aineid, tajub kõrgem teadvus kõiki madalamaid teadvusliike.

LOODUSKONNAD
Planeedid esindavad viit madalamat maailma ja viit looduskonda. Nendest viiest kuulub kivikond nähtavasse füüsilisse maailma. Taimkond kuulub osaliselt lisaks ka füüsilis-eeterlikku maailma, loomkond emotsionaalmaailma (mida on ekslikult nimetatud astraalmaailmaks), inimkond mentaalmaailma ja viies looduskond kausaalmaailma.
Kui mineraalmonaadid on suutnud hankida füüsilis-eeterliku teadvuse, siirduvad nad taimkonda. Teadvus ilmneb alguses kalduvusena kordustele, mis areneb edasi organiseeritud harjumuseks või "loomuseks". Kui teadvus kasvab, saab alguse pürgimus kohanemisele. Taimmonaadid saavad loommonaadideks emotsionaalteadvuse omandamisel. Kui loommonaadide mentaalteadvus on saavutanud piisava aktiivsuse, siirduvad nad inimkonda, ja inimene siirdub viiendasse looduskonda, olles omandanud täieliku teadvuse oma kausaalkehas.
Võib öelda, et kausaalkest inkarneerub, võtab omaks ja läbistab madalamad kestad. Sellest lähtuvalt on selge, et inimene ei saa kunagi taassündida loomana, loom taimena ega taim kivina. Siirdumine ühest looduskonnast teise ei saa toimuda tagurpidi.

INIMESE KESTAD JA MAAILMAD
Inimkonda kuuluva monaadi käsutuses on füüsilise inkarnatsiooni ajal viis kesta, üks kest igas madalamas maailmas: organism nähtavas füüsilises maailmas, eeterkest füüsilises eetermaailmas, emotsionaalkest emotsionaalmaailmas, mentaalkest mentaalmaailmas ja püsiv kausaalkest kausaalmaailmas (Platoni ideedemaailmas). Nendest viiest kestast neli madalamat uuenevad iga inkarnatsiooniga ja lagunevad varsti peale monaadi vabanemist organismist.

INIMESE TEADVUS
Inkarnatsioonide arv igas looduskonnas on piiramatu, kuniks indiviid on omandanud vastavas looduskonnas tarvilikud omadused ja võimed ning individuaalse kesta järgmises kõrgemas looduskonnas.

INIMESE ARENGUASTMED JM
Monaad areneb, õppides oma kogemustest ja lõigates seda, mida on eelmistes inkarnatsioonides külvanud. Kõik hea või halb, mis teda tabab, on tema enda põhjustatud. Temaga ei saa juhtuda midagi, mida ta pole ära teeninud. Ebaõiglus ei saa mingil juhul olla võimalik. Sellest rääkimine on eluteadmatuse ja kadeduse väljenduseks.
Taimmonaadid arenevad siis, kui loomad ja inimesed neid söövad, kuna nii asetatakse nad nimetatud loomkehade tugevate tundevõngete mõju alla.


Esoteerilise põhiaksioomi kohaselt esineb seadusi kõiges ja kõik on seaduse väljendus. Kõiketeadev on see, kes omab teadmist kõikide maailmade kõikidest seadustest. Kõikvõimsus ja vabadus on võimalikud ainult läbi kõikide seaduste absoluutselt veatu rakendamise.

Henry T. Laurency raamatust " Tõhususe filosoofia ja Sfinksi kolm küsimust" tsitaate

"Kõik elus annab tunnistust iseenesest. Kes tegutseb, näitab enda olemust. Paigalistuja või magaja paljastab enda oma. Olles vait, arvavad inimesed, et nad ei ole midagi öelnud. Nende vaikus aga oli valjuhäälne vastus. Inimese enda olemus räägib nii valjusti, et ei ole kuulda, mida ta ütleb."

"On olemas külvi ja lõikuse seadus. Kõik tehtud "hea" ja "kurja", iga ligitõmbava, jaatava ja armastava, samuti nagu ka iga eemaletõukava, eitava ja armastuseta mõtte, mida oleme mõelnud, tunde, mida oleme tundnud, sõna mille oleme lausunud, teo, mille oleme teinud, saame tagasi sama mõõdupuuga kas käesolevas või tulevastes eludes. Selle eest ei ole võimalik põgeneda, sest ükski jumal ei saa muuta eluseadust."

"Loodus on läbinisti seadustele alluv. Uurija otsib ja leiab need seadused. Ilma objektiivset, tavapärasest palju laiemat nägemisvõimet omamata on vähe võimalusi arvestada muid seadusi peale mehhaaniliste loodusseaduste."

"Igal indiviidil on ülesanne, mis ootab täitmist just tema poolt. See on määratud tema olemuse tervikuga ja viisil, mille kaudu maailma teadvus just temas oma väljenduse leiab. Võistlemine puudub, kuna iga ainulaadne olend sooritab töö, milleks keegi teine võimeline ei ole. "

"Inimese õige kutsumus on see, millesse ta tõelise pühendumusega süveneda suudab."

UFO

Nägin täna öösel kummalist und, mis tundus nii tõeline. Nägin nimelt õhus ufolaeva, mis ei olnud üldse selline taldrikukujuline,vaid hoopis pigem ristkülikut meenutav, kuid ka mitte päris selline. Täpselt kuju nagu ei oskagi kirjeldada. Igastahes mulle tundus, et seal oli elekter sees. Järgnevalt nägin, kuidas keegi hakkas mind taga ajama. Ma jooksin kõigest väest. Kui peitu pugesin, nägin, kuidas olin maal põõsaste vahel ja eemal oli UFO. Unes seostasin seda kohta Võrtsjärve ümbrusega. Nägin teda ainult eemalt- tema mind ei näinud. Ta oli metalja värvusega, meenutas kohati luukeret, kuid ka robotit. Suure peaga. Hommikul hakkasin sellele unenäole tagasi mõtlema ja mulle meenus, et mind ei ajanud unes taga mitte UFO vaid inimene. UFO ei teinud minust väljagi.

Igastahes see unenägu pani mind mõtlema sellele, et üle maailma on kuulda erinevatest kohtadest, et UFO taldrikut nähti küll siin, küll seal. Eestiski on meil oma Igor Volke, kes uurib selliseid keskmise inimese jaoks paranormaalseid nähtusi. Meil on kuulus Kaiu raba, mida seostatakse UFO-dega. Siit tekkis küsimus, et kui UFO-d Maad külastavad, miks nad ei kontakteeru inimestega?! Mul on sügav tunne, et nad on meist palju intelligentsemad ja UFO jaoks ei ole veel maalased valmis nendega kohtuma. See oleks umbes sama, nagu inimesed ei suhtle sipelgatega (see oli halb näide, kuna sipelgad tunduvad üsna töökad ja arukad). Aga ma loodan ,et mõte jõudis kohale. Inimene ei oska tõenäoliselt UFO-ga veel suhelda. Inimene tahab ju enamasti hävitada kõike, mis talle ette jääb (tõenäoliselt mitte tahtlikult, aga rumaluse tõttu), sest maine mammona on üks väärt asi ju. Keegi on öelnud, et võidab see, kellel surres rohkem asju on. Nii toodetakse igast jama, raiudes tegelikult oska, mille peal ise istutakse.

Nii Eestis kui Venemaal tunnustatud ekstrasenss (ka arstide poolt tunnustatud) Lille Lindmäe on öelnud, et planeet Maa on allakäigu ja alaneva sageduse tõttu üha haavatavam. Planeet Maa on kõikidest kõige madalam. Kaks madalamat planeeti on hävinud; erakordselt ilus planeet Maa päästetakse. Sellepärast on UFO-d Universumi paljudest paikadest- Andromeedalt, Siiriuselt, Plejaadidelt, Orionilt, Zeta Reticulilt ja mujalt- tulnud Maa lähedale vaatlema inimeste vastutustundetut ümberkäimist Maaga ja ette valmistama Maa päästmist, loodusvarade taastamist ja Maa vibratsioonitaseme tõstmist, selleks, et Maa võiks minna Kuldsesse Aega koos vastavatasemeliste inimestega ( „ Iidse teadmisega õnnistatud“, Lille Lindmäe, lk 154, Tallinn 2004).

Kuldne Ajastu on aeg, mil inimhinged kasutavad oma vaimu õpetust ja juhendust, mil telepaatiline side pole enam eranditel, vaid kogu inimkonnal kasutada Universumis sidepidamiseks. Lindmäe ütles juba oma 2004. aastal välja antud raamatus, et majandussüsteem hävib, raha kontroll jõuab lõpule. Looduskatastroofides hävivad linnad ja edasielamise võimalus on vaid maal, kus inimesed suudavad edasi elada end ise teenindades, üksteist aidates ja oma töövilju teiste tööviljadega vahetades.
Lindmäe soovitab inimestel aru saada, et meile antud energiatest on mõttel kõige võimsam loov jõud. Seda tuleb kasutama õppida. Meil on tarvis enda sees leida hinge ühendus vaimuga ja hakata kasutama vaimu juhendust. On tähtis mõelda selgeks mineviku olukorrad selleks, et tekiks arusaamine ja tasakaal. Ta rõhutab, et RAHULOLEMINE ja MEELERAHU on asjad, mis teevad meid aina tugevamaks ja tugevamaks. Vastutuse enese eest on inimesed loovutanud võimule. Võtkem võim tagasi! Me kõik oleme vastutavad iseendi ja planeedi eest ( „Iidse teadmisega õnnistatud, Lille Lindmäe, lk 153-155, Tallinn 2004).

Unenäos tundus mulle UFO targa ja intelligentse olevusena. Märgakem end ja enda ümber toimuvat!

Minu memmest ja vanaisast

Olav Ehala looming meenutab mulle memme ja vanaisa. Avastasin end tihti pärast kooli ja enne muusikakooli nende magamistoast, kus vanaisa ahjule tuld alla pani. Päike paistis tuppa ja kapi peal olevast raadiost kuuldusid Olav Ehala laulud. Memmel valmis köögis pea alati hõrgutav roog. Vanaisal oli mulle iga kord varuks paar „Tiina“ kommi ning mõned küpsised. Kui nende juurde enne söögi tegemise alustamist jõudsin, tegi memm mulle, nagu traditsiooniks sai, ühe singileiva, millel ta singi peeneks tükeldas, et kergem hammustada oleks. Kavas oli ka kolm sajaviilu, millest ühel oli pasteet, teisel vorst ja kolmas oli õige magus- õunamoosisai võiga. Kõrvale tegi ta aga kuuma punasõstra morssi. Samal ajal kui sõin, pajatas ta elust. Vanaisa luges siis veel ajalehte, sest õhtused seebikad ei olnud veel alanud ja ahjus oli juba tuli all. Nii soe ja mõnus tunne oli. Kuulda oli tule praksumist. Memm jutustas tihti oma elust ja küsisin ning kuulasin huviga. Ta rääkis, kuidas vene ajal ikkagi jõule peeti; või kuidas ta kelguga sünnitama viidi ja haiglas sünnitades keegi enda sünnitusele Stalinit appi karjus. Naerda saime küll.
Memme vanemad küüditati Siberisse, kui ta veel Tartu Ülikoolis arstiteadust õppis. Koolist koju tulles küla inimesed ütlesid, et ärgu memm koju mingu, kuna sinna olid just küüditajad läinud. Memm oleks tahtnud oma vanematega kaasa sõita. Jutud ta lapse- ja noorpõlvest lõppesid vahel küll meie mõlemi pisaratega. Pärast saiade söömist, pesin alati nõud ning siis ütles memm, et mingu ma vaadaku, mis vanaisal mulle nüüd pakkuda on. Seda öeldes, tekkis talle mesimagus naeratus suule, nagu oleks tegemist suure üllatusega. Alati teadsin, et vanaisa pakub nüüd „Tiina“ komme ja küpsiseid, kuid alati oli ka elevus sees. Hiljem- nüüd, kus võin osta endale nii palju komme kui vaid soovin, ei maitse mulle kommid enam. Nostalgia mõttes „Tiina“ kommid lähevad peale küll. Aga erilised olid need kommid just seetõttu, et vanaisa ja memm selle sündmuse nii eriliseks minu jaoks tegid.
Vanaisa oli mul naljanina. Näiteks kui vanaisa poest liha tõi, siis memm alati vaatas, nuusutas ja katsus liha ning tihtipeale oleks memme arvates vanaisa võinud ikka parema tuua. Vanaisa võttis aga seda sõbralikku torinat huumoriga ja viskas nalja nii, et kõik naersime. Memm oli suure uhke talu tütar ja vanaisal oli palju õdesid-vendi. Kõik söömaajad olid nagu pidulauas. Memm oskas imehästi süüa teha. Silmitsesin tema käsi. Need olid nii siidised, kuigi kortsus ja väljanägemiselt nagu elu poolt nuheldud. Aga mulle meeldisid ta käed. Võiksin veel praegugi, aastaid hiljem tuhandest käepaarist oma memme käed ära tunda. Vanaisa sai oma positiivset energiat kooris lauldes. Ta oli tõesti muhe mees.
Memme ja vanaisa abielu kohta võis öelda „kuni surm teid lahutab“. Nad olid mõlemad kõvasti üle kaheksakümne kui memme hing kõrgematele tasanditele kutsuti.Vanaisa tundis memmest vist nii suurt puudust, et mõne kuu pärast lahkus temagi.
Sellised olid minu memm ja vanaisa, kelle magamistoa raadiost mängis tihti Olav Ehala muusika ja päike paistis.

"Ajamuusika"

Vahel õõtsun su helina taktis mu kaunis aeg

Kust tuled, kuhu läed, miks libised käest?

Nii tasa ümised imepärast viit-

vahel märkamatuks jääd...

Tahaks tantsida joovastava kõla lummuses,

osates vastu võtta iga su nooti, mida lahkelt pakud-

Valjened, kuni korraga paitad mu pead!!!

Meie südamed põksuvad samases taktis,

kuid üürike see harmoonia.

Lõpuks vaid sosistad tasaselt viit, kuni

igavik enda rüppe kutsub.

Ma halvatun.

Ära põgene mu eest ajamuusika

Su meloodia on olemise reliikvia.

22.12.2008.a