Minu memmest ja vanaisast

Olav Ehala looming meenutab mulle memme ja vanaisa. Avastasin end tihti pärast kooli ja enne muusikakooli nende magamistoast, kus vanaisa ahjule tuld alla pani. Päike paistis tuppa ja kapi peal olevast raadiost kuuldusid Olav Ehala laulud. Memmel valmis köögis pea alati hõrgutav roog. Vanaisal oli mulle iga kord varuks paar „Tiina“ kommi ning mõned küpsised. Kui nende juurde enne söögi tegemise alustamist jõudsin, tegi memm mulle, nagu traditsiooniks sai, ühe singileiva, millel ta singi peeneks tükeldas, et kergem hammustada oleks. Kavas oli ka kolm sajaviilu, millest ühel oli pasteet, teisel vorst ja kolmas oli õige magus- õunamoosisai võiga. Kõrvale tegi ta aga kuuma punasõstra morssi. Samal ajal kui sõin, pajatas ta elust. Vanaisa luges siis veel ajalehte, sest õhtused seebikad ei olnud veel alanud ja ahjus oli juba tuli all. Nii soe ja mõnus tunne oli. Kuulda oli tule praksumist. Memm jutustas tihti oma elust ja küsisin ning kuulasin huviga. Ta rääkis, kuidas vene ajal ikkagi jõule peeti; või kuidas ta kelguga sünnitama viidi ja haiglas sünnitades keegi enda sünnitusele Stalinit appi karjus. Naerda saime küll.
Memme vanemad küüditati Siberisse, kui ta veel Tartu Ülikoolis arstiteadust õppis. Koolist koju tulles küla inimesed ütlesid, et ärgu memm koju mingu, kuna sinna olid just küüditajad läinud. Memm oleks tahtnud oma vanematega kaasa sõita. Jutud ta lapse- ja noorpõlvest lõppesid vahel küll meie mõlemi pisaratega. Pärast saiade söömist, pesin alati nõud ning siis ütles memm, et mingu ma vaadaku, mis vanaisal mulle nüüd pakkuda on. Seda öeldes, tekkis talle mesimagus naeratus suule, nagu oleks tegemist suure üllatusega. Alati teadsin, et vanaisa pakub nüüd „Tiina“ komme ja küpsiseid, kuid alati oli ka elevus sees. Hiljem- nüüd, kus võin osta endale nii palju komme kui vaid soovin, ei maitse mulle kommid enam. Nostalgia mõttes „Tiina“ kommid lähevad peale küll. Aga erilised olid need kommid just seetõttu, et vanaisa ja memm selle sündmuse nii eriliseks minu jaoks tegid.
Vanaisa oli mul naljanina. Näiteks kui vanaisa poest liha tõi, siis memm alati vaatas, nuusutas ja katsus liha ning tihtipeale oleks memme arvates vanaisa võinud ikka parema tuua. Vanaisa võttis aga seda sõbralikku torinat huumoriga ja viskas nalja nii, et kõik naersime. Memm oli suure uhke talu tütar ja vanaisal oli palju õdesid-vendi. Kõik söömaajad olid nagu pidulauas. Memm oskas imehästi süüa teha. Silmitsesin tema käsi. Need olid nii siidised, kuigi kortsus ja väljanägemiselt nagu elu poolt nuheldud. Aga mulle meeldisid ta käed. Võiksin veel praegugi, aastaid hiljem tuhandest käepaarist oma memme käed ära tunda. Vanaisa sai oma positiivset energiat kooris lauldes. Ta oli tõesti muhe mees.
Memme ja vanaisa abielu kohta võis öelda „kuni surm teid lahutab“. Nad olid mõlemad kõvasti üle kaheksakümne kui memme hing kõrgematele tasanditele kutsuti.Vanaisa tundis memmest vist nii suurt puudust, et mõne kuu pärast lahkus temagi.
Sellised olid minu memm ja vanaisa, kelle magamistoa raadiost mängis tihti Olav Ehala muusika ja päike paistis.