Eile lugesid mulle teise mehe luulet.

Kuulasin. Korraga olid mõlemil silmad vees.

Oli õhtu, mil küünlaleek laual väreles,

nagu ta väreleb pea igal õhtul pimedatel aastaaegadel.

Vaid sina ja mina kõval sametist diivanil,

mille tugisambaiks vanad raamatud.

Nägin su silmis armastust. 

See polnud mõni värskeltarmunute kohting,

mille tuuleiil viivuks kokku puhunud,

kus graatsia ja šarm teineteist tundmata sillas, 

kuid järgmisel hetkel silmad kole külmad.

Nägin tõesti su silmis armastust. 

Lugesid poeesia enda omaks!

Puhusid sisse elukogemuste hinguse!

Süütasid stroofidesse leegi!

Naersime äratundmisi läbi pisarate…

Kui saranased on tegelikult inimesed… 

“Kas mäletad, kui meie selle õppetunni saime?” 

Tuli möönda, et tõelised mõistmised on ilmunud vaid läbielatu kaudu,

koos aastaid pea kaheksateist.

Kas tunned sinagi, et iga tuuleiil meid enam ei mõjuta? 

Laotud on tugevam vundament. 

Kuid sa ju alles nägid Emakese Maa tormi –

kaseladvad kaardusid pinnase suunas

ja naabritel murduski puu.

Et iga hetk on endiselt kingitus.

Kristel Põld ehk Violet