Esmaspäevasel oktoobrikuisel ennelõunal
vahelduvad päikesekiired puhanguliste rahevalangutega.
Ilm mängib mõttega “ega tali taeva jää”.
Ülal õhus poseerivad roosakaslillad vatikujud.
Nad tunnistavad kohvikusse istuvat valges villakleidis naist karmiinpunaste saabastega.
Vaeseke ei pääsenud taaskord raamatupoest ilma kulutusteta.
Ometi on viimased raamatukoguraamatud veel tagastamata.
Keeranud kerges süütundes oma Latte Macchiato taga kerra,
on silmad kord õgardlikult raamatus, siis jälle lae nurgas õndsuses,
käes valik maailma armastussonette, millel lehekülgi nelisada.
Teda märkab laudkond tähtsate ilmetega koosolekuhärraseid, ühel pilk tardunud naise suunas.
Kuigi võib näida üksildane, salveiroheline sall lohvakalt üle õla, pole naine seda mitte:
Shakespeare, Baudelaire, Petrarca, Keats on nähtamatutes sääfrides temaga nii argisel hommikul.
Kas pole siis paadunud romantik, ilusse uskuja, igavene teismeline,
kes esmaspäeva hommikul rahesaju ajal õhkab igatsusluule järele?
Elab oma kujutlusekraanidel läbi küll maailmaklassikute armastuspoeesiat,
kuid jätab tähelepanuta, kui mees naist päriselt vaatab.
Kristel Põld ehk Violet
16.10.23
