Öeldakse, et poeesia sünnib siis, kui on armastus.

Eile käisin jäälindu otsimas.

Talvel teda kohata on haruldus.

Sumpasin Ahja jõe lumistel kallastel;

kuulasin vee sositusi, metsa sahistusi;

vaatlesin taevast, jälgi lumel.

Kummardusin mustjaspruuni vee kohale –

mu peegeldust polnud.

Olin lahustunud jõe lõhnaks, lume all kaardunud puuks

voolus kümblevaks kiviks,

liivakivipaljandisse uuristatud tühjaks korteriks –

armastus teeb seda.

Mitte, et ma jäälindu püüda oleksin soovinud.

Ma ei püüa Sindki…

Aga poeesia sünnib selles, kelles on armastus…

Tänasel ööl käisid kui haruldane lind mu unes.

Ja Sa polnud jäine...

Tõmbasid hellalt oma sõrmed läbi minu omade

ütlemata sõnakestki.

Su silmad olid kaugusse mu sõrmede poole.

Sellest piisas.

Elasin Su soojust läbi tõelise hingeliigutusena.

Tõusin läbipaistva tiivulisena jõe kohale liuglema.

Violet (Kristel Põld, 2023. a jaanuar)