tähendad rohkem kui eeldad
kauge sulle ehk näin
märkan ometi eemalt
mis radadel mõte sul käib

üksindus aeg-ajalt väisab
omapead siiski sa pole
huvitu vahel võin näida
tähele pannud sind olen

mõjutad rohkem kui arvad
niipalju öelda ma tean
pole need korrad nii harvad -
sind eeskujuks endale sean

tunnen, kuulan ja näen
kaugena vististi tundun
me vahel ei kõrgugi mäed
su mõtete radadel hulgun

Kristel Põld (25.12.2017)

tuuletus keskmes vaikides seisatun
pööristorm tantsiskleb ümber nii kärsitult
jalge all kõigub ja ragiseb maa
mis järgi must jääb, mis edasi saab

tuuletus keskmes vaikides seisatun
taevases kaares kärgatab kõu
langevad puud ja murduvad talad
nähtavaks saavad senitundmata alad

29.11.2017
Kristel Põld

Haldjas

Õhtuses pimedas toas             
silmad miski lõi lahti.
Korraga kadunud uni,
pilk tundmatut jahtis.
Pöidlapikkune haldjas
stoilise rahuga möödus.
Tiivadki sirgusid seljast,
seinast läbi ta hõljus.
Muinasjuttude lehed
tõeliseks pidand neid hingi.
Haldjarahvas on ehe –
liiguvad ümberringi.
Hinge kosutab tänu
et märgata haldjas end lubas.
Küllust rohkem kui jätkus,
müstikast pulbitses tuba.
Kuuldud legende ja jutte
lapsena uskusin pimesi.
Suurena enam küll mitte,
kuid tean nüüd, et leidubki imesid.

Kristel Põld
12.11.2017

selgesse taevasse pilgu sean

kas taevaste taga on Jumalus

näinud Teda pole ma eal

vahest ongi see rumalus

kuid võimast Kohalolu tean

mõni hetk on lausa ülev

niivõrd ilus, et on valus

justkui Loojal istuks süles

Temal, kes on kõige alus

suunan veelkord pilgu üles

kas Jumalus asubki taevaste taga

võlvile pilgu veel heidan

kas kõrgustes looklebki jumalik rada

või kõiges end salaja peidab

peas keerleb sõlmede jada

Kristel Põld (31.10.2017)

Kollased vahtrad

kollased vahtrad on päikese lapsed
lombid pilvede pisarad
tuul Jumala hingeõhk

hõlma alt sisse poeb sügistuul
jälle päeva sööb öö
minu eest nutavad pilved

kollaste lehtede embusest
lilled tõusevad ingliteks
nukralt vaatavad tagasi

kuklasse vuhiseb vinutuul
aeg osutab kellale
iial me kokku ei saa

Kristel Põld (21.09.2017)

Jumalik dihhotoomia

Hea saab olla halb
Halb võib olla hea
Õnn võib olla valu
Valu paranemine
Miski pole see
mis üksnes paistab olevat
Vasturääkivus jääb –
miski on alati mõlemat

Kristel Põld (19.09.2017)

Inspireeris vaikus ... 

 

Minus jäi

Alles naersime suvises vihmas
Ligunend hilbud ja mullased varbad
Taskud täis herneid, põlved porised

Tundsime kõikide aasade lõhnu

Laulsime linnu- ja ritsikalaulu
Varbad paljad, meel erk

Vikerkaar peitis muistseid aardeid

Mõistsime looduse pisaraid
Tegime lillele pai

Olime linnuksed puuokste pääl

Teadsime puukoore maitset
Tuulesed lehed, sasitud pea

Jooksime teraviljamägedes

Põllud kasvasid südamesse
Päike paistis, eredalt

Tormasid lenneldes aastad

Suvises lausvihmas seisan
Tõsisem, jalas sandaalid

Vaatle mu silmi, hoolikalt
See olen ju mina
Endiselt siin, olemas

17.08.2017

Kristel Põld

Inspireeriv muusikalugu: https://www.youtube.com/watch?v=8j9zMok6two

lehtede sosinaid laanest

vaikus kõrvuni kannab

teavad me aegade lugu

metsad ja nende rannad

tuul marutab niidul

rahutult kohiseb meri

meenutab aegadeviivu

mil rannamaad ujutas veri

sammaldund kivine aed

mäletab hämaraid hetki

laineharjadel laev

kaasa tõi sõjaretki

ööhakul vaikust ei saabu

haudadest väljuvad varjud

mõne jaoks elu ei laabund

vaimuna valudes karjub

(03.08.2017)

Kristel Põld 

tõdesid möllutab maru
uskumusi hullutab tuul
eile sain asjadest aru
täna mis sõgedaim luul

(18.07.2017)

Kristel Põld 

Kajakapoeg

anna meile andeks, armas kajakapoeg
inimene linnu murest maapakku poeb

kohtutrepil hirmusilmil ootasid Sa saatust

saatus mängis kätte viimset eluvaatust

auto ette murdunud olid Sinu tiivad

need, mis suliskuuelised õhtutaeva viivad

anna meile andeks, armas hallisulgne sõber

mõnele mu siinne jutt tundub veidi nõder

kus on õiglus siis, kui piinlema peab väike

inimeste südames vist kõmmutab küll äike

meelde jääb Su pilk mu pisarates silma

enne veel kui lendu tõusid igavesse ilma

alles toitis ema Sind, kuid juba läksid teele

minule, Sa väikseke, jääd alatiseks meelde

Kristel Põld

veenides voolav veri

mõtet kannab vaid siis
kui hing pole armetu vari
mida vangistab maine riiv

liigpalju surnud on hingi

tiivad kulunud ribadeks
ekslevad ümberringi
hallides automaatridades

ma hüüan, mu hing, mu vägev

Su vabadus ise on loonud
ära kaota elusädet
ära muutu elavaks koolnuks

 

Kristel Põld

Võilill

mõne jaoks võilill umbrohi on
mina just armastan päikeselilli
tantsivad vapralt kasteses rohus
rooside elu on alati ohus

lapsena ampsasin magusaid õisi
piimjas varremahl niisutas põlvi
õiesest merest ei leidnud mind keegi
lebada lilledes sooviksin veelgi

mesilind sumises suviseil päevil
muret ei olnud – rõõmu vaid nägin
taevas sinas ja kollendas aas
rukkirääk sahistas lähedal maas

roosi kui minule kinkima tuled
minu hinge sa hästi ei tunne
lapsele pärga kaunist nüüd punun
õitsenud õie taevasse puhun

Kristel Põld

kui teaks ette kõik

kui teaks ette kõik, kas ette võtta tihkaks
algab see, mis lõpeb
olgu võlu või valu – elu tunda ihkan

kui teaks ette kõik, kas üldse olla tihkaks

tunnen – seega olen
vahel olemata olla lihtsam…

ette kui teaks kõik, kas miskit muuta sooviks

kogemus on võlu –
rohkem kohal olla proovin

Kristel Põld

mil viimaks rahu endaga sõlmid

õhtuse päikese endasse põimid

eesmärgist eesmärki lennutab tuul

jahedast tuulest villis on huul

lendled ja loodad, usud ja ootad

roosakas taevas et unistust koob

tuuletul võlvil ehapunas märkad

õnn ammu kohal – elule tärkad

sulle siis õitsevad ülased valged

pehme kevadbriis embamas palgeid

metsvindi lauluviis hellitab kõrvu

armastust tunned ja südames õrnust

Kristel Põld 

nagu sulab jää või aurustub õhku

külma dušina karastab vihm

kas kindel saab olla, et kõik on muutuv

udu sees hägustub siht

energiat ei teki ega ka kao

muundub vaid olekust teise

kas miski kunagi päriselt kaob

või varjatult saadab su reise

Kristel Põld 

Süda pole okastraadivang
Tõeline armastus on vabadus
Vabadus tunda, mida tunned
Tundma just ongi meid loodud

Tõeline armastus pole kohustus

Tõeline armastus on kingitus  
Tõeline armastus pole lubadus
Tõeline armastus on soov

Tõeline armastus pole kadedus

Süda pole kellegi omand
Tõeline armastus on pühadus
Olemise kõrgeim vorm

Tõeline armastus on õnnistus

Tänu tuleb tunda, mitte süüd
Armastus ei jagune osadeks 
See astendub võimsaimaks tõeks

Kristel Põld

unes käin kodus

siis puhkab mu hing

kodu on mujal

kuid keha siin

magades udust selgineb taevas

ärgates ununeb viimsemgi viiv

rabelen maiste raskuste vaevas

avatud silmades uneliiv

Kristel Põld 

Linnumees

Minu vanaonu Endel Edula (01.12.1928–12.01.2017) oli loodusemees, lindude armastaja ja uurija ning ühtlasi ornitoloogiaühingu auliige, kes on avaldanud oma uurimusi artiklite ja raamatu näol ning kes on osalenud looduse kaitsmisel.

Linnumees

 Viimaks lindude keskel lendled,

tuul kannab palgeile hõbehelbeid.
Kas täitusid soovid, kas tundsid end ära
veel enne kui paotus hingevärav?

Olid metshaldjas põlises laanes,

linnud tiirlesid kõrgustes kaares.
Vaatasid üles ja ihkasid taeva:
ei lendlevail lindudel näinud Sa vaeva.

Kergem nüüd kui udusulg

kõrgustesse hõljud, ilus hing!
Linnud, Su sõbrad, peavad Sind meeles:
kevadlaulu saatel saadavad teele.

Kristel Põld

Mikroreaalsus makrokosmoses

Imeline imestus olevast!

Oh seda mikroreaalsust makrokosmoses...

Kõiksus ulatub kõikjale!

Loome reaalsust, mis on loodud...

Aeg vaid perspektiiv.

Kristel Põld