unenägu

trammis istus poisstüdruk-meesnaine

juuksed tal kõrvuni, kahvatu, ebamaine

vaatas mind istumas esimeses reas

kummaline surin valdas minu pead

tundsin, et näeb tema päriselt mind

imelik julgus tabas äkitselt mind

läksin ta juurde ja kummardasin ette

vaatamaks silmi, karsummdi külma vette

mustad augud silmade asemel vaid

kõik illusoorne, kõik on vaid näiv

süvenedes veelgi aga korraga nägin

ma kosmoses olen, mu ümber on vägi

kõige kaunimad planeedid tähtede öös

ja värvilised udukogud Orioni vöös

just siis tundsin kodu oma südames ma

kas olengi pärit planeedilt Maa

Kristel Põld