Kristiina Ehin, "Viimne monogaamlane"

Juba teose nimi „Viimane monogaamlane“ köitis mu meeli. Mehed, naised ja armastus on ilmselt igavene teema, mis kedagi külmaks ei jäta. Aja jooksul saavad inimesed reeglina tunda armastuse erinevaid tahkusid. On vastatud ja vastamata armastusi; kogedakse pettumusi ning luuakse neid ka ise. Need aspektid on ka K. Ehini raamatutes kajastatud.

 Naise kuvand on üldiselt ohverdaja, igatseja, ülemõtleja:

„Sina oled nagu kõik need mehed

kelle eest on tulle viskutud“;

„Nii kergesti tunneme meie, naised, et vaja on oma meest iseendaga sööta ja jätta kõik oma vaevaga kogutud kirevad kleidid tema kollektsiooni ehtima“.

Meeste kuvandiks on nendes raamatutes eelkõige äratarbija.

„Kogu park on täis sinu kaotamise lõhna

Meie viimased osad
lendavad pärnaõitena Toomemäest alla;

 „Jää jää

ära veel jäätu
käime hilise mardikuuni teineteises suplemas“.

Raamatutest kumab läbi inimeste vahel olevat eemalolekut, tühjust:

„Selle asemel vaikime

kinnisilmi
ja paotame vahetevahel suud
mõneks poolpaljaks ööhaljaks sõnaks
ei kummagi keeles“;

 „Mida on meil veel teineteisele öelda

kui süsi on kustunud
ja ei söanda kumbki sellele puhuda“;

„Sain aru, et alati, kui räägin mehele oma lugusid, räägib tema mulle samal ajal oma lugusid. Ja me kumbki lihtsalt ei kuule, mida teine räägib, sest mu mees on ka kurt. See oli eriline kurtuse tüüp – suutsime eristada kõiki teisi maailma helisid, aga olime täiesti kurdid teineteise häältele“.

Kõige hullemaks inimeste vahelises suhtluses peangi ka autori poolt välja toodud ükskõikset tühjust, kus nagu laulusalmgi ütleb, et su silmad on külmad, kuid naeratab suu. Minule need raamatud meeldisid.