Olete mitmemõõteline olend, kes on harjunud ühel ajahetkel asuma ainult ühes mõõtmes. Nüüd hakkate te libisema mõõtmete vahel. See on huvitav protsess ning sunnib teie spetsialiste meditsiini ja füsioloogia vallas läbi vaatama paljud nende poolt ette antud määratlused. Kunagi nimetati sõnumeid, mida me edastame Hoidja (mina lisan: kanaldaja) kaudu, skisofreenia tunnuseks.
Te elasite kolmes mõõtmes – kõrgus, laius ja sügavus. Praegu te häälestute veel kahe mõõtmega – aja ja ruumiga. Aeg ja ruum hakkavad niisiis osutama uut mõju teie assotsatsioonidele ja kogemustele. Te näete, kus nad koos liiguvad, kus nad ühinevad ja kus üksteisest eemale jäävad. Paljud teist on viimasel ajal üle elanud langemist sellesse, mida meie nimetame „aukudeks ajas“. Näiteks sõidate te mööda teed, te olete seda teinud juba kolmsada korda viimase kahe aasta jooksul. Te teate täpselt, kui palju aega selle tee läbimiseks kulub. Äkki avastate, et asute kakskümmend miili kaugemal kui mõtlesite. Just praegu kogesite te uut aja ja ruumi suhet – meie (Grupp) nimetame seda auguks ajas. Paljud teist muutuvad ja langevad ajaaukudesse.
Saabumas on hetk, kui te hakkate aega venitama üha enam ja enam. Te mõistate, et minnes mööda lineaarse aja koridori, on teil võimalik teha täisnurkne pööre ning siseneda aja ja ruumi alternatiivreaalsusesse. Te võite sealt isegi mingi armsa asjakese kaasa võtta. Teades, millisesse ajakoridori pöörata, alati täisnurga all, ja mis suunas liikuda, on ajas rändamine võimalik.
Allikas: „Mina olen jumal... Aga edasi“ Steve Rother ja Grupp, lk 20-22.
No comments:
Post a Comment