Olav Ehala muusika

Mu lemmik helilooja on Olav Ehala. Eriti meeldib Näkilaul selle neiu esituses: http://www.youtube.com/watch?v=GeVWIkiBjIw

See YouTube`i video on täis SIIRUST ja ehtsat tunnet. Viiul kõditab hinge ja paneb südame kiiremini tuksuma. Seda lugu kuulates on liblikad kõhus nagu enne esinemist.

Olav Ehalal on nii ilus muusikaline käekiri ja Leelo Tungal on loonud supersõnad:

Näkilaul

Maa peal on paljugi põnevat põlu all,
maapealne ilu on kuivetu, tuim!
Oled sa märganud veepeegli võlu all,
kuidas siin sädeleb soomus ja uim?

Aimad sa midagi veepõhja imedest?
Tead sa, et hetk on siin sama, mis kuu?
Maapealsed hoolivad rahast ja nimedest,
vees aga tähtis on hoopiski muu.

Vees pole kaalu ei võimul ei võlgadel,
vees pole tähtis, mis taga, mis ees.
Tunned, kuis tärkavad tiivad su õlgadel
jahedalt, mahedalt voolavas vees…

Taipad, et maapealne õrnus on vähene,
aimad, mis veetlus on voolaval veel.
Lähene veele, veel lähene, lähene,
maailmast veeilma veidi on veel…

/Leelo Tungal


Maapeal tõesti võiks inimesed vähem rahast ja nimedest hoolida ning tabada ehedat elu...

Mu lemmik loodusnähtus on virmalised

Mu lemmik loodusnähtus on virmalised. Palmidest ja paradiisirannast rohkem unistan neid ise ka silmaga näha ja iga ihurakuga nende ilu ja imelisust tunnetada.

Virmaliste aasta
Jaak Jaaniste

Ööl vastu seitsmendat aprilli Eestimaa taevast valgustanud üliheledad virmalised olid nähtavad peaaegu kogu Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Tänavu sügisel on Päike jätkuvalt aktiivne, ja võimalik, et sügisel avaneb Eestis võimalus näha samasugust vaatepilti. Värskendame selleks puhuks teadmisi virmaliste ilmumise ja nende vaatluste kohta.

EMAKESE MAA KAITSEKILP
Päike, meie elu allikas, on tegelikult tuumareaktor. Ja niisamuti nagu "väiksemad vennad" T'sernobõlis või Ignalinas saadab temagi lisaks soojusele ja valgusele ka surmavat kiirgust. Ometi ei pea me Päikeselt tuleva surmava kiirguse eest varjama end kümnete meetrite paksuseni küündiva betoonkilbiga, sest Maad kaitseb atmosfäär. Õhkõrn taevasina koostöös magnetväljaga tuleb suurepäraselt toime sellega, millest tuumaenergeetikud vaid unistavad: atmosfäärikilp on töötanud tõrgeteta vähemalt kolm miljardit aastat.

Päike põletab mitte uraani, vaid vesinikku ja tema kiirguse põhiosa moodustavadki vesinikuaatomi tuumad - prootonid. Tavaolukorras kohtub Maa lähistele jõudnud prooton magnetväljaga, mis teda teelt kõrvale kallutab. Selle asemel, et püssikuulina meie poole tormata, jääb prooton tiirutama mõne tuhande kilomeetri kõrgusele, kuni tema energia raadiolainetena ilmaruumi hajub.

Nii toimib magnetkilp ekvaatori kohal, kus osakeste kiirus on risti magnetvälja suunaga. Mida lähemale poolustele, seda väiksemaks jääb nurk prootoni liikumissuuna ja magnetvälja vahel. Sellised prootonid liiguvad piki spiraali ja jõuavad lõpuks sinna, kus magnetvälja jõujooned hakkavad "pöörama" magnetpooluse suunas. Saja kuni kahesaja kilomeetri kõrgusel ja ligikaudu 30° kaugusel magnetpoolusest toimub nende lõplik pidurdamine, nüüd juba Maa atmosfääri ülakihtides.

Nähtus, mis seisneb laetud osakeste pidurdamises hõreda gaasi poolt, kannab tehnikas nime huumlahendus ja seda kasutatakse nii päevavalguslampides kui reklaamvalgustuses. Sõltuvalt gaasist võib kõrgatmosfääris tekkiv valgus olla eri värvi - sinisest purpurpunaseni. Seegi kiirgus on tavaolukorras liiga nõrk, et inimsilm seda märkaks.

VIRMALISTE OVAAL JA VÄRVILISED KARDINAD
Kui kosmosest tulev kiirgus mingil põhjusel tugevneb, hakkab kõigepealt helenduma ioniseeritud hapnik umbes saja kilomeetri kõrgusel. See roheka värvusega helendus ümbritseb magnetpooluseid 9-10 tuhande kilomeetrise läbimõõduga ovaalina, mille lähim "ots" asub Norra ranniku kohal, meist umbes põhjakaares. Eesti taevas paistab virmaliste ovaal - kui üldse paistab - madala (5-8° horisondist) helenduva kaarena põhjataevas. Muudest valgusnähtustest (ehavalgus, linnakuma, kõrgpilved) eristab teda väga ühtlane heledus ja see, et allapoole jääv taevaosa on kaarest endast selgelt tumedam.

Veelgi tugevama laetud osakeste voo korral hakkavad helenduma ka kõrgemal asuvad õhukihid. See valgus on punaka tooniga ja tema heledus kõigub vastavalt kiirguse ebaühtlusele. Ovaali kohale tekib värviline "kardin". Eestis paistavad maapinnalt sellised virmalised kaarega ristuvate kiirtena ja värve üldjuhul näha pole, sest valguse intensiivsusest ei piisa meie värvinägemise käivitamiseks.

Ülitugevaid virmalisi tuleb ette siis, kui Maa "saab otsetabamuse" mõne Päikesest välja paiskunud plasmapilvega. Prootonite voog tugevneb tuhandeid kordi, nende pidurdamisel tekkivad elektrivoolud rikuvad Maa magnetvälja. Ovaal hakkab laienema (kaar kerkib ülespoole) ning jaguneb osadeks, mõnel juhul kaob sootuks. 6./7. aprilli ööl seniidis näha olnud "sigar" või "kroon" oligi tõenäoliselt üks ovaali osi. Punakas helendus katab pea kogu taeva, ilmuvad lämmastikuiooni kiirguse purpurribad "kardinate" alaosas.

MIKS NÄEME VIRMALISI NII HARVA?
Et Päikese aktiivsus kestab, võime sügisel oodata uusi heledaid virmalisi. Osakeste teekond Päikeselt Maani võtab mitu päeva aega ja seepärast on virmaliste võimalus ennustatav. Kahjuks siiski ainult võimalus - kas ja mil määral nähtus teoks saab, sõltub paljudest asjaoludest.

Eesti asub oma kõrgele laiuskraadile vaatamata virmaliste vaatlemiseks ebasoodsas kohas. Nimelt paikneb magnetiline põhjapoolus vastaspoolkeral, Kanada arktilises saarestikus. Ameerika ongi virmaliste maa, Montrealis (45. laiuskraadil) on nad sama hästi näha kui Soomes Lapimaal ja nii nagu Eestis paistavad isegi veel Floridas. Parimad virmalised on aga ikkagi ovaali all. Seda kahel põhjusel: esiteks nad ongi selle piirkonna kohal, teiseks paistab "kardin" seda heledam, mida väiksema nurga all teda näeme (helenduvat gaasi jääb vaatekiirele rohkem kui ristisuunast vaadates).

Artikli allikas: http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0008/virmalised.html

Pildi allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Polarlicht_2.jpg

Surmast, raamatust "Karma - müüt või tegelikkus"

Sogyal Rinpoche arvab, et enamik meist elab oma elu ettemääratud plaani järgi. Nooruse veedame haridust omandades. Siis leiame töökoha, elukaaslase, abiellume ja saame lapsi. Ostame maja, püüame töös edu saavutada, unistame maamajast või teisest autost. Käime sõpradega koos puhkusel. Teeme plaane pensionile jäämise ajaks. Kõige suurem dilemma, mis mõnel meist elu jooksul ees seisab, on see, kus veeta järgmine puhkus ja keda jõuluks külla kutsuda. Meie elu on monotoomne, tühine ja rutiinne ning me raiskame selle ära, jahtides tähtsusetuid pisiasju, sest midagi paremat me ei tunne. Meie elurütm on nii muretu, et surmale mõtlemine on viimane, millele aega jätkub. Me matame salahirmu kaduvuse ees, ümbritsedes end üha suurema hulga asjadega, ühe uute esemetega, üha enamate mugavustega, kuni lõpuks avastame, et oleme jäänud nende orjusesse. Kogu meie aeg ja energia kuulub üksnes nende korrashoidmisele. Peagi on meie elu ainsaks elueesmärgiks hoida kõik võimalikult kindla ja turvalisena. Kui midagi muutub, leiame kiiresti mingi triki, mingi ajutise lahenduse, kuidas asja parandada. Ja nii see eluke veereb, kuni raske haigus või katastroof meid tardumusest üles raputab. Isegi sellele ei kuluta me kuigi palju aega ega mõttetööd. Mõelge neist inimestest, kes aastaid töötavad ja seejärel pensionile jäädes leiavad, et nad ei oska vananedes ja surmale lähemale jõudes iseendaga midagi peale hakata.
Oma elu vaadates näeme selgelt, kui palju tähtsusetuid ülesandeid, niinimetatud “kohustusi“, see täidab. Me kinnitame endale, et tahame kulutada aega ainult olulisele, aga seda aega ei ole mitte kunagi. Isegi hommikusel ülestõusmisel tuleb kohutavalt palju teha: korrastada voodi, käia duši all, pesta hambad, anda koerale või kassile süüa, avastada, et kohv või suhkur on otsa saanud, minna seda ostma, teha hommikusöök – loetelul pole lõppu. Siis tuleb rõivaid sorteerida, valida, triikida ja uuesti kokku panna. Ja siis veel juuksed ja meik. Abituna vaatame pealt, kuidas meie päevad täituvad telefonikõnede ja pisiprojektidega, üks kohustus teise otsa – või tuleks neid nimetada “libakohustusteks“? Paistab, et elu elab meid, et tal on omaenda kummaline dünaamika, mis tirib meid kaasa, kuni lõpuks tundub , et meil pole valikut ega kontrolli selle üle.
Surm on elu loomulik osa, mis varem või hiljem seisab ees meil kõigil. Näen kahte võimalust, kuidas eluajal surmasse suhtuda. Seda võib kas ignoreerida või vaadata tõele näkku, et kord tuleb meilgi surra, püüda selle üle kainelt järele mõelda ja sellest tulenevaid kannatusi võimaluste piires vähendada. End kummalgi moel ei ole ometi võimalik surma vältida. Teades, et surmast pole pääsu, pole mõtet seda karta. Budistid ei näe surmas kõige lõppu, vaid suhtuvad sellesse kui vanade kulunud riiete väljavahetamisse.
Loomulikult tahaks enamik meist surra rahulikult, aga samas on ka selge, et seda ei saa loota, kui meie elu on täis vägivalda, kui meie meeles keerleb viha, kiindumus või hirm. Kui tahta hästi surra, tuleb õppida hästi elama: kui soovime rahulikult surra, tuleb hoolitseda selle eest, et meie meeles ja eluviisis valitseks rahu.
Tänapäeva inimesi õpetatakse surma ignoreerima ning neid pannakse uskuma, et see pole muud kui häving ja kadu. See tähendab, et suur osa maailmast elab surma eitades või selle ees hirmu ja õudust tundes. Surmast rääkimistki peetakse haiglaseks ning paljud usuvad, et juba pelgalt surma nimetades võid selle endale kaela sõnuda. Teised aga suhtuvad surma rõõmsa ning naiivse kerglusega, uskudes, et küll kõik mingil teadmata põhjusel laheneb ja surma pärast pole mõtet muret tunda. See on kena teooria – aga ainult niikaua, kuni oled ise suremas. Esimene neist kahest suhtumisest peab surma millekski niisuguseks , mille eest tuleb pageda, teise kohaselt aga laheneb surma puhul kõik iseenesest. Ja ometi, kui kaugel on mõlemad surma tõelise tähenduse mõistmisest! Surm ei ole masendav ega põnev; see on lihtsalt üks elu tõsiasi. Kurb, et enamik meist hakkab elu hindama alles surma lävel.
Ka maailma suurimad vaimsed traditsioonid, sealhulgas muidugi kristlus, on meile selgesti öelnud, et surm ei ole lõpp. Kuid ikkagi usub enamik tänapäeva in imesi, et praegune elu on ainus, mis meil on. Ilma usuta, et ka surma järel on midagi, elab suurem osa inimesi elu, millel ei ole kõrgemat mõtet. Surma eitamise hukatuslikud tagajärjed ulatuvad üksikisikust palju kaugemale: need mõjutavad kogu planeeti. Nii ei pidurda meid miski rüüstamast kogu planeeti oma hetke-eesmärkide nimel ning elamast enesekeskset elu. Kui inimesed usuksid surmajärgsesse ellu, oleks kogu nende ellusuhtumine teistsugune ning neil oleks selge isikliku vastutuse tunne ja kõlbelised seisukohad.
Budistliku lähenemisviisi kohaselt käsitletakse elu ja surma kui ühte tervikut, kus surmaga algab uus peatükk. Surm on peegel, milles peegeldub kogu elu mõte. Budismi tänini revolutsiooniline avastus on see, et elu ja surm ei ole kusagil mujal kui teadvuses. Teadvust nähakse kui universiaalset kogemuste alust – õnnetunde ja kannatuste loojat, selle loojat, mida nimetatakse eluks, ja ka selle loojat, mida nimetame surmaks.
„Tiibeti surnuteraamatus“ esitatakse kogu elu ja surm üheskoos pidevalt muutuvate, ühest teiseks üleminevate reaalsuste ehk nn bardode jadana. Sõna “bardo“ tähendab surma ja ümbersünni vahelist seisundit, ent tegelikult esinevad bardod pidevalt kogu elu ja surma vältel, kujutades endast sõlmpunkte, kus virgumise võimalused on suuremad. Tiibeti budismi sisukohast võime kogu olemasolu jagada neljaks järjestikuseks omavahel seotud reaalsuseks 1) elu, 2) suremine ja surm, 3) surmajärgne aeg ja 4) ümbesünd. Võibolla peitub meie surmakartuse sügavam põhjus selles, et me ei tea, kes me oleme.

Teksti allikas: autor: naumi, autoriõigused: Maare Kivivare, „Karma – müüt või tegelikkus“, lk 297-299
Pildi allikas: http://www.google.ee/imgres?imgurl=http://static.howstuffworks.com/gif/near-death-experience-1.jpg&imgrefurl=http://science.howstuffworks.com/science-vs-myth/afterlife/science-life-after-death.htm&usg=__NtvTfL0O6meUttlg2IIbzcBkMhY=&h=300&w=400&sz=55&hl=et&start=0&zoom=1&tbnid=fIor2yrapo7aBM:&tbnh=155&tbnw=255&prev=/images%3Fq%3Ddeath%26hl%3Det%26biw%3D1362%26bih%3D635%26gbv%3D2%26tbs%3Disch:1&itbs=1&iact=rc&ei=IXXJTJL-B4maOuKb2YUB&oei=83TJTNPbAYSQjAenv53EDw&esq=16&page=1&ndsp=19&ved=1t:429,r:3,s:0&tx=119&ty=54

Reiki

Minu Meistriks oli Maire Sirkel - väga sümpaatne inimene. Teen Reikit endale praktiliselt igal õhtul. Näen, kuidas uskumused muutuvad järjest posiitivsemaks. Mõttest saab KÕIK alguse. Iga käteasendi juures kordan endale vähemalt kolm korda:
- just täna olen ma vaba vihastamisest
- just täna olen ma vaba muretsemisest
- just täna olen ma vaba hirmust
- just täna olen ma vaba kadedusest
- austan ja armastan iseennast ja teisi
- olen tänulik kõige eest

Ka inimesed, kes Reikiga ei tegele, soovitan neid samu põhimõtteid korrata, sest neid mõtteid korrates panete aluse nendele uskumustele, mis hakkavadki pikapeale elu juhtima. Pärast Reikitamist tekib suur rahu, selline tunne, nagu oleks kuskil vanajumala seljataga. Kätega on tunda, millised energiakanalid vajavad nö puhastamist (eelkõige sooja-külma näol), kuigi Reiki praktik ei pane kunagi diagnoosi:)

Kristallide olemus ja ülesanne

KRISTALLIDE OLEMUS JA ÜLESANNE
Kivid ja kristallid on elusolendid, samamoodi nagu taimed ja loomad, muld ning kogu Emake Maa. Nad esindavad elueluvibratsioonitaset esimeses dimensioonis, seepärast on nende elu- ja kasvuprotsessid meiega võrreldes väga aeglased, mistõttu enamik inimesi peab neid elututeks „asjadeks".
Kes on aga kivide ja kristallidega rohkem kokku puutunud, oskavad näha ja kuulata seda lõpmatut tarkust, mis kivides ja kristallides peidus on. Kui tavaline maakivi on eelkõige osake Maa-Emast enesest - s.t. temas olev teadvus on Maa teadvuse lahutamatu osa, siis kristallid, lisaks sellele, et nad on seotud Maa-Emaga, on teadlikud ka oma vaimsest päritolust - sellest, et neid elavdav energia pärineb vaimsest allikast. Aga nende kivide, mida nimetame kristallideks, poolvääriskivideks või vääriskivideks, eripära seisneb selles, et nad on valgustunud teadvuse kandjad, oma vaimsele päritolule ärganud olevused.
Kristallide ülesanne ongi puhta vaimse energia nähtavaks tegemine materiaalses maailmas. Kogu see värvide küllus, sära ja peegeldused ning sisemised vikerkaared, mis paljusid kristalle nii kauniks teevad, on vaimse energia nähtavaks saamine aines. Nad on siin selleks, et aidata ka inimestel ärgata ning tunda ära neis peituv jumalikkus.

Kõikide kivide ja kristallega on võimalik suhelda, ühendudes niiviisi antud kivi või kristalli teadvusvõrgustikuga, talle omase ürgse väega. Siin läheb vaja, et inimene, kes on ise vaimse maailmaga ühenduses, annaks abi ja armastust neile kristallidele, kes on osa oma väest kas siis töötlemise või halvasti kohtlemise käigus kaotanud. Sel viisil saavad kristallid oma väe tagasi, ärkavad ja elavnevad. Seda saab teha nii, et kui hoiate neid peos ja nendega suhtlete, siis jagate kristallile ka oma armastust ning taotlete, et nendes olev teadmine ja tarkus ärkaks.

Igas kristallis (tegelikult igas kivis) elavad elementaalvaimud ehk deevad. Nemad on otseselt seotud kristallide füüsilise väljendusega ning kivid, milles nad elavad, on neile koduks. Ent lisaks deevadele, on iga kristall otseühenduses ka ingliteilmaga ning tegelikult kogu vaimse hierarhiaga kuni Algallikani välja. Seepärast on kristallide abiga võimalik ka oma kontakti vaimse maailmaga oluliselt võimendada ja sügavdada.

Erinevatel kristallidel on erinevad omadused: osa neist aitab inimestel häälestuda sõnumite vastuvõtmisele, osa abistab tervendava energia vahendamisel või kehasse toomisel, osad kristallid aitavad aktiveerida enesetervenduslikke võimeid, pakuvad kaitset ja tugevdavad energiavälja.


Kristallid armastavad inimesi väga ja aegade algusest peale on nad täitnud kokkulepet koostööd teha ning seda eriti murrangulistel ajajärkudel.
Ka praegusel murrangulsel ajajärgul aitavad kristallid taastada ühendust kõrgema teadvustasandiga.
Kristallid on meie elavad kaaslased, kelle füüsiline keha on meie omast erinev. Nad näivad elutud, kuid kui neid vaadata võimsa mikroskoobiga, siis on võimalik näha, kuidas nende molekulaarvõre reageerib inimese mõtetele ja taotlustele, eriti aga armastuse saatmisele. Kui nendega suhelda, siis löövad nad sõna otseses mõttes särama - muidugi juhul, kui neid koheldakse targalt ja armastavalt ning programmeeritakse tegema midagi, mis läheb kokku nende olemasolu kõrgema eesmärgiga. Nad on meie sõbrad, aga ka õpetajad ja abistajad, kes ühendavad meid taas vaimse maailmaga
Allikas:http://www.universus.ee/index.php?id=DnmsYOO6YqjzwY6N6

Informatsioon, energia, mateeria

Kõiksus on energiate tasandil lahutamatu tervik, omavahel põimunud energeetiliste seoste võrgustik. Need seosed ei sõltu ruumilisest kaugusest ega ajast – s.t sündmus, mis kusagil toimub, mõjutab hetkeliselt kõike muud. Kuna ajalist nihet ei ole, siis põhjus ja tagajärg toimuvad samaaegselt.
Energiate maailmas valitseb vastastikkune sõltuvus, läbimine ja ristumine. Erinevad energiavormid mõjutavad üksteist, põimuvad ja loovad uusi struktuure ja liikumissuundi. Ei ole võimalik luua ühtegi mõtte- või tundeenergia vormi, mis mõjutaks ainult ühte kindlat objekti või subjekti. Mõju haarab kogu energiavälja, mõjutades igat selle punkti. Sogyal Rinpoche seletab seda nõnda. Võtkem näiteks puu. Kui öelda „puu“, mõeldakse tavaliselt üsna kindlat määratletud objekti ning teataval tasemel ta seda ongi. Ent lähemal vaatlusel näeme, et lõppkokkuvõttes pole puul iseseisvat olemasolu. Järele mõeldes näeme, et see hajub iseäranis peeneks ja keerukaks seoste võrgustikuks, mis ulatub üle kõiksuse. Lehtedele langev vihm, oksi kõigutav tuul, toitev maapind, aastaajad ja ilm, kuu-, tähe- ja päikesevalgus – kõigil neil on selles puus oma osa. Veelgi enam, puu üle järele mõeldes leiame, et kõik siin maailmas annab oma panuse, et puust saaks see, mis ta on, et seda ei saa silmapilgukski lahutada kõigest muust ning selle olemus muutub vaevumärgatavalt hetkest hetkesse. Tõeline vaimsus tähendabki teadlikkust, et kui me oleme vastastikkuses sõltuvuses kõigest ja kõigist teistest, siis on ka meie kõige pisematel ja tühisematel mõtetel oma tagajärjed kogu kõiksuse ulatuses. Me vastutame kõige eest, mida me teeme, ütleme või mõtleme, vastutame iseenda, kõigi teiste ja üldse kõigi asjade eest, kogu kõiksuse eest.
Ken Wilber, kes on meie aja loetumaid ja mõjukamaid Ameerika filosoofe, on seisukohal, et teaduse puhul peame eristama kitsast ja laia kontseptsiooni. Kitsas teadus tugineb põhiliselt välisele, füüsilisele, sensomotoorsele maailmale. Just seda peetakse harilikult silmas, kui räägitakse „kõvadest teadustest“, nagu füüsikast, keemiast, bioloogiast. Kas see tähendab aga, et teadus ei suuda meile sisemistest sfääridest üldse mitte midagi kõneleda? Kindlasti on olemas ka laiem teadus, mis ei ürita mõista pelgalt kive ja puid, vaid ka inimesi ja mõistust? Humanitaarteadused tegelevad sisemiste seisundite ja kvalitatiivsete uurimismeetoditega. Psühholoogia, sotsioloogia, antropoloogia, lingvistika, semiootika, kognitiivteadused – kõik need „laiad teadused“ üritavad inimteadvuse uurimiseks kasutada üldiselt „teaduslikku“ lähenemist. Tuleb olla väga ettevaatlik, et need lähenemised ei hakkaks pelgalt matkima kitsaste teaduste positivistlikku lihtsust. Sisemistes sfäärides on biosfäär noosfääri osa ja mitte vastupidi. Seega ei vasta tõele, nagu oleksid inimeste meeled (noosfäär) looduse (ehk biosfääri) osa – asi on pigem vastupidine.
Taandades teadvuse seisundi pelgalt ajuseisunditeks, kaotame kõik väärtused. Tulemuseks on diskvalifitseeritud universum. Kui taandame rõõmu serotoniiniks ja moraali dopamiiniks, kui taandame teadvuse närviradadeks ning teadveloleku ühendussüsteemideks ajus, siis kustutame kõiksusest jäägitult väärtuse, tähenduse, sügavuse, jumalikkuse (minu poolt) - me satume lauskmaale.
Üheks imepärasemaks füüsikute avastuseks on see, et kui mateeriat jaotada üha peenemateks osakesteks, siis lõpuks võib jõuda piirini, kus me satume kummalisse maailma, kus kogu olemasolu on vaid osakesed ja lained. Iga ese koosneb aatomitest, iga aatom koosneb aga tuumast ja tema ümber tiirlevatest elektronidest. Nende elektronide hulk ja tiirlemisorbiit annavad igale ainele talle omase võnkumissageduse. Te avastate, et ükskõik millise ainega tegu ka poleks, pole olemas midagi tahket. Selle asemel on olemas vaid lõputult vibreerivad lained. Kõik on pidevas liikumises ja võnkumises (vibratsioonis). Meie silmad võivad küll näha objekte, kuid nad ei suuda näha vibratsioone. Kuid me suudame vibratsioone tajuda. Ka inimesed vibreerivad, neile on omane energia võnkumine ja igal inimesel on oma isiklik, unikaalne võnkesagedus. Kõigil meil on potensiaalis omadus kinni püüda ja tajuda teiste inimeste võnkeid. Enamgi veel, võnkumine pole omane mitte ainult füüsilistele objektidele, vaid ka maailmas toimuvatele ilmingutele ja protsessidele, millel on samuti neile iseloomulik sagedus.
Veel üks füüsikute oluline avastus seisneb selles, et elektron võib avalduda kui osake ja kui laine. Selline muutlik käitumine on omane kõigile elementaarosakestele. Samuti on see iseloomulik kõikidele ilmingutele, mida varem peeti puhtalt lainelisteks. Valgus, gammakiired, raadiolained, röntkengiired – kõik need võivad muutuda lainest osakeseks ja vastupidi. Inimkonnale on kvantreaalsuse tõelise olemuse tundmaõppimine kättesaamatu, sest kõik, mida me puudutame, muutub mateeriaks. Näiteks enamis meist kujutab elektroni ette väikese pöörleva kerana, kuid see on tõest väga kaugel. Ehkki elektron võib vahel käituda kui väike osake, avastasid füüsikud, et tal sõna otseses mõttes puudub külgetõmme. Enamikul meist on raske ette kujutada, sest meie tasandil on kõigel külgetõmbejõud. Ja ikkagi, kui püüaksime elektroni laiust mõõta, siis põrkuksime lahendamatule olukorrale, sest elektron pole objekt selles mõttes, nagu me seda ette kujutame.
D. Bohm, Londoni ülikooli professor, A. Einsteini õpilane, üks väljapaistvamaid kvantfüüsika spetsialiste arvas, et on olemas veel palju sügavam reaalsus subkvandilisel tasandil, mis alles ootab avastamist. Ta nimetas oma hüpoteetilise välja kvantpotensiaaliks ja eeldas, et nagu gravitatsioongi läbistab see kogu ruumi. Kuid erinevalt gravitatsiooni-, magnet- ja teistest väljadest selle välja mõju vahemaa taha ei vähene. Vaatamata uue välja küllaltki peenele olemusele, on tema jõud jaotunud ühtlaselt kogu ruumis.
1943. a alustas D. Bohm tõsiseid laborikatseid plasmaga. Plasma on gaas, mis koosneb suurest hulgast elektronidest ning positiivselt laetud ioonidest ja aatomitest. Oma üllatuseks avastas Bohm, et plasmas lakkasid elektronid käitumast iseseisvate osakestena ning muutusid kollektiivse terviku osadeks. Samal ajal kui elektronide individuaalne liikumine oli juhusliku iseloomuga, ilmutas suurem osa plasma elektrone efekte, millel oli imepäraselt organiseeritud iseloom. Plasma regenereeris pidevalt iseennast nagu mingi amööb ning ümbritses kõiki võõrkehi – ta käitus nagu elusorganism, mille elusasse rakku satub võõrkeha. Bohm oli sedavõrd rabatud organiseerivatest omadustest, et rääkis elektronide merest sageli kui „elusolendist“. Ta nägi tervet osakeste ookeani, millest igaüks oleks nagu teadnud, mida teevad ülejäänud triljonid osakesed. Klassikaline teadus on vaadelnud süsteemi kui tema eraldiolevate osade käitumise summat. Ent kvantpotensiaali hüpotees pööras selle vaatenurga „pea peale“, näidates, et osade käitumise määrab tervik.
Holograafia on fotograafiline protsess, milles ühepikkuse lainepikkusega koherentseid laserikiiri kasutatakse kolmemõõtmeliste kujutiste loomiseks ruumis. Hologrammi võib tükeldada paljudeks tükkideks, kuid ikkagi on igaüks neist võimeline looma terviku kujutist. Üks D. Bohmi kõige revolutsioonilisem mõte seisnes selles, et meie igapäevane reaalsus on tegelikult vaid holograafiliste kujutistega täidetud illusioon. Selle sees on olemas palju sügavam olemise tasand – lõputu ja algne reaalsuse tasand - , millest sünnivad kõik objektid ning sealhulgas ka meie füüsilise maailma näilisus analoogiliselt sellega, kuidas holograafilise filmilindi tükkidest sünnib hologramm. Bohm nimetas seda sügavat tasandit implikatiivseks s.o varjatud korrapäraks, samal ajal kui meie olemise tasandit määratleb ta kui eksplikatiivset ehk avatud korrapära. Vastavalt D. Bohmi teooriale kõik, mis on kättesaadav „avaldunud korrapäras“, oli algselt olemas kokkumässitult „varjatud korrapäras“ ning iga „avaldunud korrapära“ osa sisaldab endas informatsiooni „varjatud korrapärast“. Sisuliselt ütleb D. Bohm, et iga kõiksuse osake sisaldab endas informatsiooni kogu kõiksusest. Teiste sõnadega, igas inimeses, isegi igas tema rakus on olemas info kogu kõiksusest. Sisemise kõiksuse mingi aspekt projitseeritakse igale ajahetkele, luues sellega olevikku. Igal hetkel näeme teistsugust maailma. Üks hetkeline maailm mõjutab järgmist hetkelist maailma ja seetõttu meile näib, et tegu on ühe ja sellesama katkematu maailmaga. Selle katkematus maailma loomises on oma osa ka meie teadvusel.
Filmilindil on varjatud korrapära, sest varjatud „patternisse“ – mustrisse (algselt organiseerivad põhimõtted) kodeeritud kujutis – see on ruumis kokkukeritud varjatud täius. Läbi filmilindi projitseeritud hologrammil on avatud korrapära, sest see kujutab endast lahtikeeratud ja nähtavat kujutise versiooni. „Vorm ei ole miski muu kui tühjus, tühjus ei ole miski muu kui vorm,“ ütleb kõige kuulsam budistlik suutra („Südamesuutra“). Pidev dünaamiline, kahe korrapära vaheldumine seletab seda, kuidas osakesed võivad muutuda ühest tüübist teiseks. Et termini „hologramm“ all mõistetakse tavaliselt staatilist kujundit ning see ei anna edasi pidevalt meie kõiksust loovat lõputute kokku- ja lahtimähkumiste dünaamikat ja aktiivset iseloomu, siis eelistab Bohm määratleda kõiksust mitte kui hologrammi, vaid kui „holodünaamikat“.
Vastavalt meie tänapäevasele arusaamisele füüsikast läbivad igat kõiksuse piirkonda erineva pikkusega lainetest koosnevad erinevad väljad. Igal lainel on mõningane energia. Kui füüsikud püüdsid välja arvutada laine poolt kantavat minimaalset energiakogust, siis nad avastasid, et vaakumi iga kuupsentimeeter sisaldab rohkem energiat kui kogu jälgitava universumi kogu mateeria energia. Enamik füüsikuid ignoreerib tohutu energiaookeani olemasolu, sest nagu kala ei näe vett, milles ta ujub, nii ka füüsikud on keskendunud vaid energiaookeanis ujuvatele objektidele, s.t mateeriale.
Vaatamata nähtavale reaalsusele ja tohututele mõõtmetele, ei eksisteeri universum omaette, vaid ta on piisk sellest, mis on temast suurem ja mõistatuslikum. Enamgi veel, ta on sellega võrreldes peaaegu eimiski, vaid tohutu reaalsuse kauge kaja, mööduv vari.
See lõputu energiameri pole ainuke varjatud korrapärasse peidetud olemus. Et varjatud korrapära on kõike olevat ilmutava aluseks, siis peab ta endas sisaldama igat elementaarosakest, mis kunagi on olnud või olema saab, igat mateeria, energia, elu, teadvuse varianti, alates kvasarist kuni Shakespeare`ini, alates DNA kaksikspiraalist kuni jõududeni, mis kontrollivad galaktikate mõõtmeid ja vorme.
Terve rida tänapäeva füüsika uusimaid saavutusi tunnistab, et D. Bohmil võis õigus olla. Isegi kui me ei arvesta suletud energiaookeani, on ruum täidetud valguse ja teiste elektromagmetlainetega, mis pidevalt kattuvad ja on üksteisega vastastikseostes. Nagu me juba teame, on osakesed samal ajal ka lained. See tähendab, et füüsilised objektid ja kõik, mida suudame tunnetada, koosneb tõepoolest interferentsimustritest – fakt, mille taga on kahtlusteta holograafiline põhimõte.
K. Pribrami, Stanfordi ülikooli neurofüsioloogi jaoks tähendas niisugune süntees seda, et objektiivset maailma ei eksisteeri – vähemalt mitte sel moel, millega me harjunud oleme. Tavapärase maailma piiride taga asub tohutu lainete ja sageduste ookean, kusjuures reaalsus näib konkreetne ainult seetõttu, et meie aju muudab holograafilised täpid keppideks, kivideks ja teisteks tuttavateks objektideks, millest meie maailm koosneb. Kuid see ei tähenda, et ei eksisteeri portselantasse või liivaranda. See tähendab lihtsalt seda, et portselanist tassil on oma reaalsuses kaks täiesti erinevat aspekti. Kui ta läbib meie aju läätsi, siis avaldub ta kui tass. Aga kui need läätsed eemaldada, siis tunnetame seda kui interferentsimustrit. Milline neist kujunditest on tõeline, milline vale? Mõlemad on õiged, või kui soovite, siis mõlemad on valed.
Ka meil endil on olemas kaks erinevat reaalsuse aspekti. Me võime vaadelda iseennast kui läbi ruumi liikuvat keha. Või võime vaadelda ennast kui kosmilises hologrammis kokkukeritud interferentsimustrite täppe.
Ortodoksne füüsikateooria kinnitab, et kvantlained mõjutavad osakest mehaaniliselt, juhtides tema käitumist samamoodi, nagu ookeani lained juhivad selles hulpivat pingpongipalli. Bohm arvab, et elektronil on teadvus ning ta kujutab endast ka erakordselt keerulist olemust, mis radikaalselt erineb tänapäevasest vaatenurgast elektronile kui tavalisele, struktuuri mitteomavale täpile. Elektroni ning ka teiste elementaarosakeste aktiivne informatsiooni kasutamine viitab sellele, et võime reageerida mõttele on omane kogu mateeriale.
Mateeria on erilisel moel struktureeritud energia (näiteks elementaarosakesteks, aatomiteks, molekulideks) ja seda juhib informatsioon. Energia võib muutuda mateeriaks, samuti nagu mateeria muutub energiaks.
Võib öelda, et mateeria on tihenenud energia. Mateeria on muundatav – kõik osakesed on muudetavad teiseks. Kõiksuse energia läheb üle ühest seisundist teise ega kao kunagi. Me küll ütleme, et mateeria on energia, kuid samas on nii vale öelda. On olemas miski – paneme talle nimeks „X“ – see, mida me ühest küljest näeme kui mateeriat, teisest aga kui energiat; neid pole kaks. See on ühe olemuse kaks erinevat vormi. Elementaarosakestel on kaks aspekti: seisundi aspekt, mis on aineline osake, ja aja aspekt, mis on energeetiline protsess. Pidevalt muutuv ja ebastabiilne energeetiline protsess annab meile makrotasandil mateeria. Aatomisisesel tasemel pole aineosakesed enam kindlalt määratud kohas ja nad võivad haihtuda energiaks. Seetõttu võib öelda, et „asju“ pole olemas. Need, mida oleme harjunud nimetama asjadeks, on tegelikult energeetilised sündmused või jäljed. Tänapäeva füüsika käsitluses ei koosne aine osakestest, vaid energiavoogudest.
Põhimõtteliselt on universum suur mofrogeneetiline väli ehk arenguline ruum, mis ulatub mateeriast meele ja vaimuni ning milles mitmesugused potensiaalid muutuvad tegelikkuseks.
Allikas: „Karma – müüt või tegelikkus“, naumi, autoriõigus: Maare Kivivare

Raamat "Hinge saatus", Michael Newton

"Hinge saatus" on raamat, mis uurib hinge saatust pärast surma, ehk pärast Maalt maalt kehastumise lõpetamist. Raamatu autor on raamatu koostanud tänu paljudele süvahüpnoosi viidud klientidele, kelle suutis viia üliteadvusseisundisse, kus oli võimalik uurida elude vahelist aega.
Raamatu autor Michael Duff Newton omab doktorikraadi nõustavas psühholoogias, on litsenseeritud hüpnoterapeut ja Ameerika Nõustajate ühingu liige. Ta on õpetanud kõrghariduslikes õppeasutustes ja tegeleb Los Angeleses erapraksisega.
Raamatu kohaselt pärast surma võetakse hing vastu vaimumaailmas, mida peetakse koduks. Hinged käivad Maal kehastudes õppimas ja nö reisil. Elu Maal võib olla kurnav ning peale surma lähevad hinged nö taastusravikeskusesse, et energia taastada. Maad peavad hinged üheks raskeks kohaks, kus kehastuda. Põrgut olemas ei ole, vahest on Maa see kõige hullem paik kus olla. Igal hingel on oma teejuht, kes tuleb talle surma hetkel vastu. Teejuht on tark ja kannatlik õpetaja, kes aitab vaimuilmas toime tulla, kuid ei seku hinge otsustustesse, isegi kui ta neid kõige õigemateks ei pea, sest hingel tuleb õppida ja areneda. Kui hinged jõuavad energeetiliselt halvas seisus vaimuilma sissepääsu juurde, annavad mõned teejuhid esmaabi. See on nii füüsilise kui ka mentaalse tervendamise harjutus, mida sooritatakse enne hinge liikumist edasi vaimuilma.
Vastu saavad tulla ka hinge Maal elanud sugulased ja teised lähedased. Meie sisemine olemus on täiesti ainulaadne, oluline osa taassündide vahelisest vaimsest elust on pühendatud empaatilistele suhetele teiste hingedega. Seega on meie, kui hingede areng kollektiivne. Osaliselt väljendub see kollektiivsus seostes, mis meil on teiste hingedega materiaalses reaaluses, näiteks Maal. Hinged kuuluvad hingegruppidesse. Esmane sugulashing on meie igavene kaaslane, kuid esmases kobargrupis on ka teisi hingi, keda võime nimetada oma kaaslasteks-sugulashingedeks. Kobargrupp sisaldab tavaliselt kitsamaid hingede ringi, kes on eriti lähedased, nemad pakuvad üksteisele elus olulist tuge. Neid on tavaliselt kuskil 3-5 hinge. Kuigi kaaslased-sugulashinged alustavad hingegrupis üheskoos, arenevad nad erineva kiirusega. Siin sõltub palju edasipüüdlikkusest ja motivatsioonist. Igal hingel on oma tugevad küljed, millega oma kaaslasi grupi kehastudes toetada. Grupp muutub väiksemaks, kui paljud spetsialiseeruvad, kuid üksteisega ei kaotata kontakti. Sidushinged on hingede alajaotus, mis hõlmab peale esmase kobargrupi ka teisteste gruppide liikmeid, kes asuvad vaimses naabruses. Teisestes gruppides võib kokku olla kuni tuhat hinge või rohkemgi. Neisse gruppidesse kuulub sidushingi, kes on valitud meiega koos töötama ja keda me tunneme mitmest elust, ning ka neid, kellega meie teed ristuvad vaid lühiajaliselt. Väga sageli on meie lapsevanemad mõnest sellisest lähedal asuvast grupist. Kuigi tavaliselt ei kehastu hinged sama perekonna järglastena, kuhu kuulusid eelmises elus, võivad ühe hingegrupi liikmed valida sellised uued perekonnad, kus nad saavad olla koos. Hingegrupi liikmetel on kalduvus olla kõigis eludes seotud veresidemetega ja viibida geograafiliselt lähestikku. Näiteks Ruthil oli kolmesaja aasta jooksul hing A erinevates eludes isa, vanaisa, onu.
Hing on oma olemuselt duaalne, mis tähendab seda, et kehastudes Maale, jätab osa oma hingeenergiast vaimuilma. Seega on sul võimalik näha oma ema, kes on elust vaimuilma tagasi pöördunud, isegi juhul, kui ta on kolmekümne Maa aasta eest surnud ja tagasi pöördunud. Oma iseloomult erineb hing oma Maal kehastumisest. Aja jooksul orienteeruvad hinged taas ümber paigale, mida nad nimetavad koduks, nende maisus teiseneb. Nad ei ole enam meie mõistes inimesed oma eriomaste emotsioonide, tujude ja füüsilise välimusega. Uuest Maale kehastudes valivad hinged vabatahtlikult ebatäiuslikke kehasid ja raskeid elusid, et lunastada karmavõlgu või töötada läbi mõne õppetüki erinevad aspektid, millega neil minevikus on olnud raskusi. Hinged ühinevad reeglina oma kehaga lapse ema üsas enamasti pärast kolmandat raseduskuud. Sünnile järneb mälukaotus ja hing ühendab oma surematu loomuse ajaliku inimmeelega, et luua uus isiksus. Hinged saavad kehastuda ka teistel planeetidel. Teisel planeedil varasemalt kehastunud hingel võivad olla Maal raskused seaduste järgimisega ja ühiskonnas eluga kohanemisega.
Varsti pärast seda, kui hinged pöörduvad tagasi oma hingegrupi juurde, kutsutakse nad tarkade olendite koosoleku ette. Aste või kaks meie teejuhtidest kõrgemal, on need mõjuvõimsad meistrid kõige kõrgemal arengutasemel olevad tuvastatavad olendid, keda hüpnoterapeudi alles kehastuvad kliendid suudavad vaimuilmas näha. Tegemist ei ole kohtusaali ega karistamisega. See nö vanemate nõukogu esindab õiglust. Nad ei ole jumaliku võimu ülim allikas, kuid näib, et nad esindavad Maal kehastuvate hingede viimast vahiposti. Need targad olendid tunnevad sügavalt kaasa inimeste nõrkustele ja ilmutavad lõputut kannatlikkust meie vigade suhtes. Tulevastes eludes antakse meile palju uusi võimalusi. Need ei ole kergete karmaliste valikutega elud, muidu ei õpiks me Maale tulles midagi. Omati ei ole elu riskid ja mõistus sellel planeedil loodud selleks, et meile pärast surma valu põhjustada. Vanemate nõukogu ei uuri ainuüksi meie viimast elatud elu. Küsitlus puudutab kõiki elusid ja annab ettekujutuse meie liikumisest eneseteostuse poole. Vanemad tahavad välja selgitada kas me kasutame arengus kogu oma potensiaali. Nõukogu tahab näha, kas meie hinge sisim surematu olemus on säilitanud sellle kehastumise vältel väärtushinnangute, ideaalide ja tegevuse seisukohalt terviklikkuse. Nad tahavad teada, kas keha surus meid alla, või paistis meie hing siiski välja. Kas meie hing liitus edukalt inimajuga kui partneriga üheks harmooniliseks isiksuseks? Nõukogu liikmed esitavad küsimusi jõu kasutamise kohta. Kas meie mõju oli positiivne või laastas seda vajadus teiste üle domineerida? Kas elasime teiste tõekspidamiste järgi, ilmutamata isiklikku jõudu, või andsime oma isikupärase panuse? Nõukogu ei huvita niivõrd, mitu korda me läbi elu sammudes komistasime ja kukkusime, kuivõrd see, kas meil oli julgust püsti tõusta ja võiduka lõpuni minna.
Isegi need hinged, kes vaimuilma jõudmist kärsitult ootavad, ei lahku Maa astraaltasandilt enne, kui on midagi ette võtnud neid armastavate ja hingevalu tundvate inimeste trööstimiseks. Kummitustest lühidalt niipalju, et teejuhid ei käsuta meid ega sunni minema edasi vaimuilma, kui meie lõpetamata tegemised on sedavõrd määravad, et me ei taha Maa astraaltasandilt lahkuda.
Selles raamatus (366 lk) on infot nii palju, et ma praegu rohkem ei kirjuta, soovitan lugeda, kellel huvi.

Suvepuhkus on andnud. See on aeg, mil aeg muutub märkamatust märgatavaks ja vastupidi. See on aeg, mis on andnud võimaluse vaadelda, samas ka osaline olla. Aeg on andnud võimaluse kuulata looduse kõige imelisemaid helisid, kuid andnud õnne kuulata vaikust. Lihtsalt jälgida elusloodust ja saada veelkord kinnitust, et eksistentsis valitseb korrapära ning mõistuslikkus... Märgata, et loodus ei ole kunagi samasugune nagu see oli eelmisel päeval. See on aeg, mil õitseb karikakar ning mets lõhnab maasikatest. See on aeg, mil võtad kätte hea raamatu ja loed ja mõtiskled võrkkiiges, kõrvus kohisemas meri.

Holistiline psühhoteraapia

Tihti küsitakse, mille poolest holistiline psühhoteraapia eriline on? Kui tavapärases psühhoteraapias klient ja terapeut istuvad ning ajavad juttu, siis suure osa holistilise psühhoteraapia seansist lamab klient diivanil, silmad kinni. Järk-järgult lõõgastudes jõuab ta une-eelsesse meditatiivsesse seisundisse, ent vestlus terapeudiga jätkub.



Muutunud teadvuse seisundis tajub inimene iseennast, oma keha ja sisemaailma hoopis teistmoodi. Aju töötab erinevalt, alateadvusele on vabam juurdepääs ja lihtsam on oma harjumuspäraseid “programme” avastada, mõista ning muuta. Muutused sisemaailmas toovad kaasa muutusi välismaailmas ning tehtud ümberkorraldused kanduvad üsna ruttu ka tavaellu - uskumustesse, hoiakutesse, suhetesse, käitumisse , kehasse. Meie keha, tunded, mõistus ja hing on omavahel lahutamatult seotud, ühe terviku osad.

Näiteks kaebab klient, et tal on liiga palju kohustusi - ta on väga hea inimene, aga nüüd enam ei jaksa. Samas ei näe ta ühtegi võimalust oma kohustustekoormat vähendada. Rännakul leiab klient oma lapsepõlvest pidevalt tülitsevad vanemad ning iseenda abituse. Lootusetusetundest kujuneb välja püüd igasuguseid vastasseise vältida, võimetus „ei“ öelda. Pärast ühte tülistseeni süvenemist ja selle ümbertegemist oma kujutluses, mõistab klient, et tegelikult hoiavad ja hindavad inimesed teda rohkem, kui ta oma vajaduste eest seisab ega oota teistelt teeneid hea olemise eest. Olukordade ümbertegemisel kujutluses on lausa maagiline mõju. Miks? Sellepärast, et meie aju jaoks pole vahet, kas ma näen ühte puud või kujutlen ühte puud – mõlemad on kogemused, mis salvestuvad meie mällu.

Sageli on füüsilised haigused alguse saanud mingist emotsionaalsest üleelamisest ja tervenemiseks piisab vaid keha sõnumi teadvustamisest ning mõistmisest. On ju inimese kehamällu salvestunud kogu eelneva elu informatsioon.

Keskealine naine on aastaid hädas olnud oma jäigavõitu seljaga. Algpõhjuseid otsides satub klient väikelapseikka ning kogeb, et suured inimesed on tema jaoks kõrgel. Seal eemal on nad oma tegemistes ja juttudes nii kinni, et ei märka lapse katseid jagada nendega omaenda madala maailma võrratut ilu. Laps kaotab lootuse, klient mõistab, et just sealt on pärit tema ülemäärane hoolitsus ja tähelepanu väikesele ning marginaalsele, pidev allapoole suunatud hoiak, mis ajapikku lülisamba jäigastab. Pärast seanssi on tal selg painduv, ent vajab hiljem võimlemisharjutuste tegemist, et selliseks ka jääda.

Holistiline psühhoteraapia kuulub transpersonaalse psühholoogia alla (lad. trans persona - üle isikliku, isiklikust kaugemale ulatuv). Teoreetiline baas on pärit Carl Gustav Jungilt ja Roberto Assagiolilt, klassikute seas on Abraham Maslow, Stanislav Grof, Steven Levine, Frances Vaughan, Charles Tart, Ken Wilber jt. Transpersonaalse Psühholoogia Ühing (Association for Transpersonal Psychology) loodi aastal 1972. a. Californias. Transpersonaalse psühholoogia suurim panus on inimese teadvuse erinevate seisundite uurimine.

Holistiline psühhoteraapia ühendab tänapäevase kvantfüüsika igivanade teadmiste ning praktikatega inimese energiasüsteemist ja keha-vaimu seostest. Üks kasutatavatest tervendamistehnikatest on shamanistlikust traditsioonist pärit hingeosa tagasitoomine. Seal on seletus haiguste kohta väga lihtne: kui inimene elab läbi tugevaid tundeid tekitavaid sündmusi, siis võib osa tema hingeenergiast kaduma minna. Ilma puuduva hingeosata saab küll edasi elada, aga inimene võib jääda haigeks või on masendunud ja kurnatud. Tervekssaamine on samuti väga lihtne: selleks tuleb kadumaläinud hingeosake üles otsida ja tagasi tuua.

Klient A. on viimasel ajal olnud kergesti ärrituv. Nädal tagasi elas ta üle paanikahoo ja see on teda tõsiselt hirmutanud. Teraapiaseansi käigus läheb klient tagasi sinna, kust tema hirm alguse on saanud. Ta tajub eredat valgust ja tunneb end nii ebamugavalt, et tahaks olematuks muutuda. Terapeudi abiga vaatleb A. olukorda lähemalt. Ta kirjeldab operatsioonilauda, millel lebab pooleaastane beebi. Laps ei liiguta, tema ümber askeldavad arstid. Klient ütleb veidi aja pärast imevaikselt, et tema ise ongi see beebi. Lapsel on vaja, et keegi teda puudutaks ja soojendaks.

A. läheb laua juurde ja paneb titale roosa pehme teki peale. Arstid hakkavad oma tööd lõpetama. Arstiriistade klirin hirmutab tita poolsurnuks. Hirm on lapse energia viinud toa nurka lae alla – seal hõljub väike pilveke. Beebi paistab üsna elutu ja see energia tahaks lapse sisse minna. Kui A. lapse operatsioonilaualt sülle võtab, laskub pilv kuldse pallina alla tema juurde. Tita hoiab seda oma kurgu all, vähehaaval energiapall sulandub tema sisse ja klient tajub, kuidas laps ta süles muutub soojemaks. Veidi aja pärast ohkab diivanil lamav A. sügavalt ja ütleb: “Nüüd tunnen end palju suuremana.” Oma igapäevaelus muutus A. peale teraapiat rahulikumaks ja paanikahoogusid pole ta enam kogenud.

Holistilise teraapia tsükkel võib olla elu muutev kogemus. Sellest saavad abi nii need, kellel on probleemid kui ka need, kes muidu elus hästi hakkama saavad, kuid tunnevad, et midagi on nagu puudu. Tihti avastab inimene kusagil elu keskpaigas, et ei teagi, kes ta on ja mida tahab. Elus paistab olevat nii komforti kui staatust, aga õnne ja rahulolu sellest hoolimata vähevõitu. Nii raske on mõista, mida MINA tegelikult tahan? Mida mul vaja on?

Iseenda sisse vaatamine aitab leida nii elu sügavamat mõtet kui võimalusi õnnelikum olla. Kui inimeses on rohkem rahu, harmooniat ja armastust, siis on seda rohkem ka tema ümber ja kogu meie planeedil. Ja see ongi tähtis.

Allikas:http://www.bioneer.ee/eluviis/ilu/aid-2750/Holistiline-ps%C3%BChhoteraapia-v%C3%B5ib-olla-elu-muutev-kogemus

Puude energia

Peab märkima, et puudel on positiivne ja negatiivne bioenergia. Niisiis, tutvume positiivsetega: kask, tamm, mänd, kastan, vaher, saar, pärn, paju – need just nagu toidaksid meid oma terve eluenergiaga.
Tutvume ka negatiivsetega: haab, pappel, kuusk, plataan, toomingas, sarapuu. Need puud võtavad energiat ära, kuid ka nemad on ravivate omadustega, nad võtavad ära valu, viivad välja haiget energiat.

Puude bioloogiliselt aktiivsed kellaajad.

Kask. Puhkeperiood kella 3-st – 4-ni. Aktiivsus kell 5-9. Kase energia on pehme, rahustav. Suru ligi, nuta end välja ja stress ongi läinud ja inimene rahuneb.

Tamm. Kell 15-17: rahulik periood. Kell 21-3: aktiivne aeg. Energia on võimas, valitsev. Tammele me igas olukorras ei lähene. Ärritatud, tigedas meeleolus ei maksa tema juurde minnagi. Enne tuleb männi või sarapuu juures ära käia, alles siis ligineda tammele.

Mänd. Nagu kõigile okaspuudele omane, pole männi aktiivsus pidev. Kuid tema energia on võimas: ta võtab ära depressiooni, võttes inimese psühhoemotsionaalse löögi enda peale.

Vaher. Kell 4-5: rahulik periood. Kell 7-10: aktiivne periood. Energia on pehme, lõdvestav, viib inimese energeetilise energia tasakaalu. Kaetamisest on kõige parem lahti saada vahtra all.

Saar. Energia on puhas, peen. Puhastab hästi inimese energeetilist välja, tasakaalustab psüühikat. Saare all on hea mediteerida: tähelepanu kontsentratsioon on tugev. Saar on aktiivne kella 11 ja 13 vahel. Teda on kerge ära tunda tiivuliste seemnete järgi.

Pärn. Kella 6 ja 7 vahel on puhkeperiood. Aktiivne periood kella 14 ja 20 vahel. Energia on pehme. Tunda on soojust ja rahu: mitte juhuslikult ei peetud Hiinas pärna „unustuste puuks“.

Paju. Rahu kl. 2.00-3.00, aktiivne periood 18 ja 21 vahel. Energia pehme, rahustav, taastav. Siin kaob kurjus ja väsimus. Paju energia võtab ära peavalu, viib kogu organismi harmooniasse.

Pappel. Kl. 4-5 rahu, aktiivsus kl. 15-18. Energia on ühtlane, täpne, mõõdukas, sunnib mobiliseerima jõudu vajalikus suunas, teeb psüühikale korrektsiooni. Kallistage paplit mõni minut ja väsimus kaob. Kuid kaua tema all seista ei maksa: siis hakkab pea ringi käima, s.t toimub energia äravool.

Vaevadest vabanemine.

Jaapani teadlased-naturopaadid arvavad: selleks, et olla terve, on vaja inimesel metsas viibida aasta jooksul 250 tundi. Kuid, jalutades metsas, peab meeles pidama, et ühed puud annavad energiat, teised, vastupidi, võtavad seda ära. Kuid see ei tähenda seda, et ühed on head ja teised halvad. Looduses ei ole mitte midagi juhuslikku ja üleliigset. Nagu kinnitavad uurijad, on 45-50% inimeste jaoks „laadijaks“ tamm, 25-30% jaoks kask, aga ülejäänutele teised puud. Ära võtavad energiat põhiliselt haab, sarapuu, pappel. Tervendamiseks on vaja aga mõlemat tüüpi puid. Algul tuleks paar minutit olla energiat eemaldavate liikide all, et vabaneda halvast , haigest energiast. Seejärel aga minna 5 minutiks energiat suurendavate puude alla. Nii ühel kui teisel juhul tuleks kasutada terveid ja tugevaid sirgete tüvedega puid.

On ka kindlad inimese keha asendid, mis lasevad astuda efektiivsesse energeetilisse kontakti puudega. Näiteks, kükitades ja surudes selja tugevasti vastu puu tüve, käed aga asetsevad põlvedel. Niisugune asend on kasutusel närvisüsteemi taastamisel, radikuliidi, neerude, peaaju, hüpertoonia ravil.

Teine meetod: seistes suruda rinna ja kõhuga vastu puud, kätega kallistada tüve, jalad harki ja umbes poole meetri kaugusel tüvest. See asend aitab südamehaiguste, kopsu-, maksa, mao-, seedeprobleemide ja suguorganite haiguste korral, tõstab organismi üldist toonust.

Peale selle tasub hästi teada, mida ühelt või teiselt puult oodata. Linnastumise käigus oleme kaotanud oma teadmised sellest. Aga vanasti teati, milliselt liigilt millist abi saada.

Tamm – elujõu, pikaealisuse puu, puu-doonor. Otsene kontakt on kasulik nendele, kes kannatavad põhjuseta väsimuse, sisemise apaatia all, mille tulemusena puudub elujõud. Tamm on tugev, kuid mitte karm puu, ta ei aita hädaldajaid, ei kannata meeleheitel olijaid. Tamm eelistab võitlejaid, ta ravib sõjameeste haavu, nende hinge. Just veteranidele, elatunud inimestele toob selle puuga suhtlemine kasu.

Mänd – rahustav puu, ta ravib närve ja kõiki stressiga seotud haigusi. Haige südamega inimestele on kasulikud pikad jalutuskäigud männimetsas, kuid mitte palava ilmaga, mil männist eralduvad lenduvad ained võivad liigselt ergutada. Mänd on kaastundlik puu, ta mitte ei puhasta inimese aurat, vaid võtab osaliselt ära ka nukruse.

Vaher – tasakaalustav puu. Temaga kontaktis olles muutub inimene rahulikuks, kuna võtab enda peale liigse energia, rahustab, lahustab viha, teeb tasakaalukaks ja väljapeetuks. Pisarate ja ärevuse asemele annab rahu, usu endasse.

Kask – õrn, kaastundlik puu, väga pehme, hellitava, kuid samal ajal tugeva mõjuga. Just kase poole tasub pöörduda haigetel, nõrgestatutel ja ravi vajavatel inimestel. Ta kergendab kannatusi, aitab kergemini haigusi taluda. Närvilistele inimestele on kask asendamatu. See hellitav puu vabastab hirmust tuleviku ees, kasututest muredest, asjatutest ärevustest. Kask, mis kasvab maja läheduses, vabastab painajalikest unenägudest.

Puud-ravitsejad.

Kuuseravi. 50g peenestatud noori käbisid keeta 1l veega suletud nõus väikesel tulel seni, kuni 1/3 mahust on vähenenud, kurnata. Võtta sisse koos suhkru või meega soojalt väikeste lonksudena 1klaas korraga 3-4 korda päevas 30-40 min enne sööki tugeva kroonilise köha, tuberkuloosi algstaadiumis, hingamisteede infektsiooni korral.

Noorte kevadiste võsude tõmmist juuakse külmetushaiguste ja köha puhul. Valmistamiseks võetakse 1spl peenestatud kasve ja 1klaasitäis keeva vett, lastakse tõmmata 4-6 tundi. Juua soojalt väikeste sõõmudena päev läbi.

Angiini puhul on kasulik närida kuuse vaiku. See on kibe, aga angiin möödub ööpäevaga.

Mänd – hingerahu puu. Sellel puul on sinakas-violetne aura, mille jõud soodustab hinge kosutust ja loomingulist indu.

Kui teie elus on tõsine hetk, kui on kaalul teie saatus ja te tahate toime tulla põletavate probleemidega – siis on teile just mändi tarvis.

Otseses kontaktis puuga viib mänd kogu ärrituse, kahju, ühesõnaga kogu selle, mis meis pulbitseb ja segab mõtete ja hinge selgust. Mänd soodustab nende haiguste ravi, mis on otseselt seotud stressiga. Kõik neuroosid taltuvad tema mõju all. Haige südamega inimestele puht arstlik nõuanne: pikad jalutuskäigud männimetsas ei ole soovitavad, st lenduvad ained võivad liigselt erutada. Mänd on kaastundlik puu, ta mitte ei puhasta inimese aurat, vaid võtab osaliselt ära ka nukruse. Ta aitab kaasa inimese hingelisele avatusele.

Männioksad, nii voodi all kui peal, aitavad hoiduda haigustest ja soodustavad tervenemist.

Riputage sissekäigu kohale männioksi, et majas valitseks alati rõõm, armastus ja edu.

Männiokste kimp kaitseb maja kurjade jõudude eest, kaitseb haiguste eest, aitab rutem terveneda. Männiokste põletamine toas ajab kurjad jõud sealt välja.

Kask. Juba üksnes kasemahl on juba midagi väärt. See lahustab põiekive, aitab ravida maohaavandeid, maksa, kõhunääret, peavalu, bronhiiti, köha, reumat ja artriiti. Ta puhastab verd, soodustab ainevahetust.

Vitamiinijook. 100g noori kaselehti valada üle 2 kl kuuma veega, jätta tõmbuma 3-4 tunniks, juua klaasitäis 2-3 korda päevas.

Lehetõmmis. 2 teelusikatäit lehti lasta tõmmata 200ml keeva veega 30 min, jahutada, pigistada kuivaks. Võtta sisse 50 ml korraga 3-4 korda päevas. Keedis ja tõmmis kase pungadest ja lehtedest on vastunäidustatud raseduse ajal ja neerupuudulikkuse korral.

Vesi viib kurbuse.

Suvel tuleks linnas võtta nii hommikul kui õhtul kontrastdušši. See on väga lihtne, kuid piisavalt efektne vahend negatiivsest energiast vabanemiseks. Maal asendab seda voolav vesi. Kui võimalusi ei ole, siis lihtsalt minge üle voolava vee: kas läbi oja või siis silda pidi üle jõe.

Kui olete näinud halba und, siis hoidke käsi voolava vee all ja meenutage oma unenägu, kuni pole te veel rahunenud, niikaua ei saa ka hing rahu. Kui tunnete kergendust, siis teadke, et vesi on kõik ära viinud.

Kui armastate siiralt inimest, kuid häbenete seda tunnistada, tunnistage seda veele. Seda vett on vaja anda armastuse objektile juua. Saladus seisneb selles, et sissejoodud vesi annab teie tunded talle edasi.

Kui on vaja mingit eset halvast energiast puhastada, hoitakse teda 2 ööpäeva vees, kord ööpäevas seda vahetades. Aega saab ka lühendada, hoides eset 1 tund voolava vee all.

Ja veel paar rahvuslikku meedet. Kui suplete (jões), ei tohi sinna sülitada. Vesi karistab haigustega.

Vesi kuuleb ja saab aru inimkõnest. Ei tohi saata needusi jõe suunas isegi häda ajal - vesi peab meeles ja karistab veel enam. Kui peita vette oma kuritegusid, siis on see kui tema reostamine, vesi kindlasti karistab selle eest haigustega.

allikas: http://www.seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=301

Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna

(Allikas: http://www.crystalinks.com/index.html)

Mis on jumal Billy Meieri arvates?

Mis on jumal? Mina nõustun Billy Meieriga.

Billy Meier:
Jumal on välja mõeldud figuur, mis on välja mõeldud inimeste poolt, et nad ei peaks vastutama ise. Inimesed arvavad valesti, et jumal on looja, elu looja, universumi ja kosmose looja. Inimene tahab, et keegi oleks temast kõrgem. Jumal oleks kõige eest justkui vastutav, kaasa arvatud inimese saatuse eest. Inimene aga vastutab kõige eest ise, mida teeb, mõtleb, tunneb. Ta peab tundma, et vastutab ise selle eest.

Allikas: http://www.youtube.com/watch?v=hUzZBgu2dHs&NR=1

Plejaadid

Pildi allikas:http://www.pld.ttu.ee/~jaan/astro/pildid.html

The Pleiadian Mission- Billy Meier- UFO Case:
http://www.youtube.com/watch?v=jsp6lF4SCKI
http://www.youtube.com/watch?v=KaxKUEhbPkw&NR=1
http://www.youtube.com/watch?v=DnmDcs3zbqw&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=1rBgLMK2gZs&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=c1APtDQ6Ki0&NR=1

http://www.youtube.com/watch?v=FSd0medhN08&NR=1
http://www.youtube.com/watch?v=eV7ZvR2lgJk&NR=1
http://www.youtube.com/watch?v=wcNjmTjTh7Q&NR=1
http://www.youtube.com/watch?v=J069x45jrYo&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=etXgno4Apqk&NR=1

http://www.youtube.com/watch?v=tI4v-xCvaZI&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=S19sqxnOZ94&feature=related

Fibonacci arvud

FIBONACCI ARVUD

Aastal 1202 uuris Leonardo Fibonacci probleemi,

et kui palju on teatud aja pärast jäneseid, kui nad paljunevad ideaaltingimustes.


Oletame, et meil on kaks vastsündinud jänest – üks emane ja teine isane.

Jänesed on võimelised paljunema alates ühe kuu vanusest ja siis kuu aja möödudes sünnivad pojad. (Seega jänesed saavad endale jänesepojad siis kui nad ise on kahe kuu vanused.)


Teeme oletuse, et sünnib kaks jänesepoega – üks emane ja teine isane.

Teeme ka oletuse, et kõik meie jänesed on surematud ning igal paljunemisvõimelisel paaril sünnib iga kuu täpselt kaks jänesepoega - üks emane ja teine isane.

Fibonacci püstitatud küsimus oli, et mitu paari jäneseid on sellistel tingimustel ühe aasta pärast.

Vaatleme paaride arvu iga kuu möödudes.

Esimese kuu lõpus on ikka ainult 1 paar jäneseid.

Teise kuu lõpus sünnib paar uusi jäneseid, seega on nüüd kaks paari.

Kolmanda kuu lõpus sünnib esimesel paaril jälle üks paar jäneseid, kokku on nüüd 3 paari.

Neljanda kuu lõpuks sünnib esimesel paaril veel üks paar poegi, kuid teise kuu lõpus sündinud paaril sünnivad samuti esimesed järglased, seega on kokku 5 paari.

Kui palju on paare viienda kuu lõpuks?

Millistel paaridel sünnivad viienda kuu lõpus järglased?

Skeemi vaadates näeme, et pojad saavad sündida ainult neil paaridel, kes olid olemas kolmanda kuu lõpus.

Selliseid paare on 3, seega viienda kuu lõpuks on kokku 8 paari jäneseid.

Millistel paaridel sünnivad kuuenda kuu lõpus järglased?

Järglased saavad sündida vaid neil paaridel, kes olid olemas neljanda kuu lõpuks. Seega kokku on 13 paari jäneseid.

Kui samamoodi edasi mõelda, siis saame, et igal järgneva kuu lõpuks on paaride arv võrdne käesoleva ja eelneva kuu paaride arvu summaga.

Edasi saame minna juba ilma pikema aruteluta ja kirja panna paaride arvud iga kuu lõpus: 1, 1, 2, 3, 5, 8, 13, 21, 34, 55, 89, 144, ….

Olemegi leidnud vastuse, et aasta pärast esimese jänesepaari sündi on 144 paari jäneseid.

Fibonacci arvud – naturaalarvude jada kus kaks esimest liiget on võrdsed arvuga 1 ning alates kolmandast liikmest on iga järgmine liige võrdse kahe eelneva summaga.

Esimesed Fibonacci arvud on:

1, 1, 2, 3, 5, 8, 13, 21, 34, 55, 89, 144, 233, 377, 610, 987, …


Tähistame Fibonacci arvud vastavalt oma järjekorranumbrile reas:

F(1) = 1, F(2) = 1, F(3) = 2, F(4) = 3, F(5) = 5, F(6) = 8, F(7) = 13, . . .

Fibonacci arvude rea omadusi
* Iga kolmas Fibonacci arv on paarisarv, s.t, et kolmas, kuues, üheksas, kaheteistkümnes jne arvud on paarisarvud. F(3),F(6),F(9) jne, üldiselt F(3k).

* Iga neljas Fibonacci arv jagub kolmega. Jällegi võib märgata, et F(4)=3.

* Iga viies Fibonacci arv jagub viiega, kuna F(5)=5,

* Iga kuues Fibonacci arv jagub kaheksaga, sest F(6)=8...

* Kehtib üldine reegel: iga k-s Fibonacci arv jagub k-da Fibonacci arvuga.

* Sellest saame järelduse, et iga algarvulise Fibonacci arvu järjekorra number peab olema algarv. Sellel on vaid üks erand, järjekorranumber 4 ei ole algarv, aga neljas arv selles reas on 3, mis on algarv.


Fibonacci arvude jada peetakse üheks suureks mõistatuseks, sest sellel jadal on lausa uskumatuid seoseid reaalse maailmaga.

Mõned peavad seda isegi kogu maailmaruumi aluseks ning selle abil olevat võimalik välja selgitada aja, ruumi ja eksistentsi suurimaid saladusi.

Need arvud on tihedalt seotud loodusega.

Näiteks on lillede kroonlehtede arv või spiraalide arv (taimel või viljal) tihti just Fibonacci arv

(allikas: http://www.ttkool.ut.ee/huvitavadarvud/IIosa/fibonacciarvud.htm, pildi allikas: http://www.ttkool.ut.ee/huvitavadarvud/IIosa/images/fibonaccililled.jpg)

Kuldlõike proportsioon

Kuldlõige

Kuldlõige on lõigu jaotamine kaheks nii, et lõigu pikkus suhtub pikemasse osasse nii nagu pikem osa suhtub lühemasse.

c : b = b : c-b

Kuldlõike suhtearvu ligikaudne väärtus on

1.618033988749894848204586834365638117720309180...,

Kuldlõige on kasutamist leidnud arhitektuuris ja kunstis. Pytaagorlaste (Pythagorase (569-475 enne meie aega) koolkond) arvates peegeldas see looduse harmooniat, sest sama suhet võib kogu orgaanilise elu maailmas laialdaselt leida, see tekitab mulje harmooniast ja ilust. Kasutatakse kunstis, arhitektuuris.

Sellist jaotamist tunti juba antiikajal, aga mõiste „kuldlõige” võttis kasutusele Leonardo da Vinci.

Leonardo da Vinci kuulsal biomeetrilisel sümbolil jaotab naba inimese kuldlõikes ja on ümbritseva ringjoone keskpunktiks.
Allikas: http://www.ttkool.ut.ee/huvitavadarvud/IIosa/fibonacciarvud.htm

Leonardo da Vinci piltide saladused

Üks huvitav video: http://www.youtube.com/watch?v=Jm_7hEUHMpc&feature=related

Iatrokeemia

16. sajandil võttis niiöelda klassikaline alkeemia meditsiinilise alkeemia, nn. iatrokeemia kuju (kreeka keeles tähendab iatros arsti). Osad keemia-ajaloolased peavad iatrokeemiat kui alkeemiast erinevaks keemia arengu faasiks, kuid teised jälle vaatlevad seda kui renessansiajastu alkeemiana. Renessansiajastu oli keskajalt uusajale ülemineku vaimse ja kultuurilise murrangu periood. Seoses manufaktuuride tekkega ja rahalis-kaubaliste suhete arenguga kasvasid 16. sajandi Euroopas linnad. Seetõttu hakkas linnadesse koonduma üha rohkem rahvast ja see lõi soodsa pinna nakkushaiguste levikuks, epideemiate puhkemiseks, eriti kui silmas pidada elanikerohkeks muutunud või äsja küladest tekkinud linnade halba sanitaarset olukorda, kuna puudus kanalisatsioon jne. Lisaks laienes kaubavahetus idamaadega, kust koos eksootiliste kaupadega toodi Euroopasse katk, rõuged, koolera. Niisuguste haiguste ravimiseks ja epideemiate tõrjeks puudusid igasugused kogemused, traditsioonilised ravimisviisid ja ravimid ei aidanud. Aidata võis üksnes jumalike saladuste tundja, imetegija, kes võitles võimetelt jumalaga ega alistunud jumalikule ettemääratlusele. Alkeemik aga just jumalaga värdväärsusele pretendeeriski ja seetõttu oligi loomulik, miks alkeemiku tegevus renessansi ajal sai meditsiinilise värvingu.

Iatrokeemia rajajaks oli Paracelsus (õieti Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus von Honenheim), kes elas aastatel 1493 – 1541. Paracelsus vastandab oma meditsiinilist arusaama antiikautorite Hippokratese (u. 460 – u. 377 e.Kr.) ja Galenose (u. 130 – 200 p.Kr.) omale. Hippokrates ja Galenos soovitasid ravimiseks kasutada looduslikke ravimeid, Paracelsus aga alkeemikute töö vilja, milledeks olid kunstlikud valmistatud keemilised ained. Meditsiiniliste teadmiste täiendamiseks pööras ta suurt tähelepanu rahvapärastele ravivõtetele ja praktilise arstikunsti mitmesuguste esindajate, nagu habemeajajate, soolapuhujate, posijate, ennustajate kogemustele. Paracelsuse iatrokeemia kui omamoodi teoreetiline õpetus oli aga lihtsalt meditsiinilise suunitlusega alkeemia. See lähtus tria prima`st: elavhõbedast(mercurium`ist) kui lendvuse algest, väävlist (sulphur`ist) kui põlevuse algest ja soolast kui kõvaduse algest, mida alkeemias metallide algetena käsitleti. Paracelsuse õpetuse jätgi koosneb ka inimorganism tria prima`st, kusjuures mercurium on spiritus (vaim), sulphur – anima (hing), sool – corpus (keha). Peale organismis kõigi funktsioonide vaimne regulaator archeus, mis asub maos ja mille haigestumisel organism kaotab tasakaalu. Tasakaalu saab taastada alkeemilisel, s. t. maagilisel ja keemilisel teel. Ravimina on seejuures tähtis alkeemiliselt saadav imepärase toimega kvintessents (quita essentia).

Siiski tuleb tõdeda, et praktikas ei saavutanud iatrokeemia kui meditsiiline alkeemia epiteemiatega võitlemisel tolle aja traditsioonilise meditsiiniga võrreldes ei paremaid ega halvemaid tulemusi, sest epideemiad jäid endiselt niiöelda “jumala nuhtluseks” ja nende üleelamine olenes ka üksnes “jumala halastusest.” Alkeemik-iatrokeemik võis üksnes juhuslikult edu saavutada või näiliselt edukalt ravida. Mõned uued ravimid (näiteks elavhõbedapreparaadid süüfilise vastu) ja printsiibid (näiteks: vaadelda haigusi kui keemiliste ainete tasakaalu häiret organismis ja ravida neid vastavate ainete abil, ravimi mõju oleneb doseerimisest jt.), mis seejuures meditsiinipraktikasse toodi, olid ikkagi iatrokeemia kui alkeemilise toimingu kõrvalproduktid. Iatrokeemia avaldas aga meditsiinile teatavat niiöelda ideoloogilist mõju, kuna ta õhutas ravimisel otsustavamalt tegutsema, julgemini traditsioonilisi raviviise ja ravimeid uutega asendama. Mida aga konkreetselt teha, missugust keemilist ainet, missugustes annustes, missuguse haiguse puhul kasutada jne., neile iatrokeemia vastuseid tuletada ei suutnud. Kõik need küsimused vajasid konkreetseid uuringuid, mida aga tolle aja tingimused ja vahendid ei võimaldanud.

allikas:http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:vY4h7aHTKWoJ:www.kristiine.tln.edu.ee/doku/keemia/Keemia%2520ajalugu%2520ja%2520alkeemia.doc+Isaac+newton+alkeemik&cd=9&hl=et&ct=clnk&gl=ee

Alkeemia

Alkeemia oli keskajale iseloomulik Suur Toiming, ent siiski mõnevõrra ketserliku iseloomuga ja pisut paganlik. Juba filosoof Zosimus (3.-4. saj.), kes oli üks alkeemia rajajaid, kirjutas, et kulla valmistamise kunsti õpetasid neile jumalad. Asi on selles, et alkeemia püüdis jumalale väga lähedale jõuda. Alkeemik kasutas teatud mõttes mõjuvamaid meetodeid, kogu tema tegevus oli mõistetavalt, tuntavalt jumala tegevuse sarnane. Alkeemik võis pidada end jumalaga võrdväärseks loojaks. Isegi metalle seostati alkeemias taevakehadega ja vastavate kaitsejumalatega: kuld vastas Päiksele (Apollole), hõbe Kuule (Dianale), vask Veenusele, raud Marsile, plii Saturnile, tina Jupiterile ja elavhõbe Merkuurile. Jumalike tähenduste ja tegevuste maailmale tuginedes usutigi, et taevakehad on seotud metallidega ja keskajal kujunes sellest seisukohast koguni omaette teaduslik süsteem. Selle kohaselt metalle pidi olema 7, täpselt niisama palju kui planeetegi. Planeetideks peeti siis Päikest, Kuud, Jupiteri, Saturni, Marssi, Veenust ja Merkuuri. Alkeemikud arvasid, et metallid sünnivad maasügavuses neile vastavate planeetide mõjul ning täiustuvad aegamööda. Kõige täiuslikumaks metalliks peeti kulda, mida seostati tema värvuse ja helgi tõttu Päiksega ja tähistati ringiga, mille keskel on täpp. Hõbeda sümboliks on tuhandeid aastaid olnud kuusirp (mitte täiskuu), sest hõbedat peeti kuujumalanna metalliks. Niisugust sümboolikat tunti juba muistses Assüürias ja Hiinas. Rauda kui relvametalli on alati seostatud roomlaste sõjajumala Marsiga. Laialivalguvad elavhõbedatilgad meenutavad väledat ja vilgast Zeusi käskjalga Mercuriust, seega planeeti Merkuur. Vaske seostati ilu- ja armastusjumalanna Venusega, seega planeediga Venus. Tuli märkis Suures Toimingus kahtlemata puhastustuld. Kurikuulus mitteväärismetallide kullaks muutumise protseduur aga sümboliseeris täiuslikkuse taotlust. Nii nagu inimeseks muutunud jumal – õilis Kristus – olevat võtnud inimeste patud enda peale ja ohvriks tuues nad lunastanud, surnust ülestõusmise ja taevaminekuga aga jälle jumalikkuse saavutanud. Nii kujutab roostetanud raud alkeemia tähenduse süsteemis end ohvriks toonud täiuslikku kulda ehk roostetanud rauda vaadeldakse kui haiget kulda. Filosoofilise kivi vahendusel muundub raud aga jälle kullaks tagasi. See metallide muundamine ehk transmutatsioon sümboliseerib meeleliselt tajutavas vormis ühtaegu nii inimese vaimset, moraalset täiustumist kui ka jumalasõna. Jumal on võimeline imesid korda saatma. Jumala rolli on endale üle võtnud ka alkeemik, kelle imetegija võimeid sümboliseerivad filosoofiline kivi, elueliksiir ja universaalne lahusti. Nende kolme imeaine valmistamine on püha alkeemilise kunsti saladuste saladus. Näiteks doctor universalis Albertus Magnus ehk Albert Suur (1193-1280) kirjutas alkeemiale pühendatud raamatu eessõnas järgmist: “…Palun sind ja anun kõige oleva Looja nimel hoida seda raamatut võhikute eest saladuses. Sulle ma avaldan saladuse, kuid teiste eest varjan seda saladuste saladust, sest meie õilis kunst võib saada kadeduse aineks ja allikaks. Rumalad vaatavad meie Suurele Toimingule lipitsevalt, aga ühtlasi ülbelt, sest see on neile arusaamatu. Saavutamatuse tõttu peavad nad meie Suurt Toimingut põlastusväärseks, ent usuvad selle võimalikkusesse. Piinatud kadedusest meie kunstiga tegelejate vastu, loevad nad meid valerahategijateks. Mitte kellelegi ära avalda oma töö saladusi! Hoia võõraste eest! Rõhutan veelkord : ole kahekordselt ettevaatlik!”

Usuti et filosoofilise kivi, elueliksiiri ja universaalse lahusti valmistamiseni jõutakse ainult teadlikult raskesti mõistetavaks tehtud alkeemilist retsepti järgiva pingelise loominguprotsessi ja moraalse enesetäiustamise, “hingelise puhastamise” teel. Alkeemikute teoste keel oli aga tõepoolest enamasti ülikeeruline, tehtud teadlikult raskesti mõistetavaks, täis metafoore ja allegooriat, varjamaks avastusi. Alkeemikud on olnud teoreetikud ja eksperimentaatorid, filosoofid ja teoloogid, ratsionaalse teooria pooldajad ja müstikud ühes isikus. Nende uduste formuleeringute taga võivad peituda äärmiselt huvitavad preparaadid ja meetodid, sest nad võtsid täielikult omaks Laozi printsiibi: kes teab, see ei räägi, kes räägib, see ei tea. Katsekirjeldused formuleeriti väga salapäraselt, kasutades ebamääraseid ja arusaamatuid väljendeid. Näiteks: “Teadke kõik, kes te rändate Idamaadel, et kui hiilgavas relvastuses Marss heidab end Veenuse embusse, punastab too varsti.“ Et Päike (=kuld) tõuseb idast, siis Idamaa rändaja all mõistetakse alkeemikut, Marss = raud, Veenus = vask, pisarad = lahus, punastab = kattub vasekihiga. Seega nüüdisaegses sõnastuses: ”Kui läikiv raud asetada vasesoola lahusesse, siis muutub ta punaseks.”

Araablased nimetasid alkeemiaks antiikteadlaste teooriaid keemia vallas, mis olid ühendatud traditsiooniliste usuliste kombetalitlustega. Katseid viidi läbi pühades templites müstiliste tseremooniate saatel, kuna alkeemikute tegevus oli kujunenud pühaks rituaaliks. Euroopas hakati mõistega alkeemia tähistama araablastelt omandatud keemia teadmisi. Araabia preestrid tundsid juba ammu paljude “keemiliste operatsioonide” kunsti, nagu väärismetallidega sarnanevate sulamite saamist ja värvainete eraldamist. Tolleaegsed teadlased pidasidki loodusseadustele vastavat muundumist tõeliseks ainult siis, kui saadi väärismetallidele sarnast sulamit.

Esimesed tuntumad alkeemikud olidki araablased. Tõeliseks “teaduste kuningaks” pidasid araablased Džabir ibn Hajjani (u.721 – u.813), keda peetakse araabia alkeemia rajajaks. Džabir ibn Hajjani arendas edasi Aristotelese (384 – 322 e.Kr.) ideid. Aristotelese meelest kõik looduslikud asjad tekivad elementidest. Neljaks põhielemendiks pidas Aristoteles tuld, õhku, maad ja vett. (Aristotelese õpetuses esineb ka veel viies element, mida ta nimetas eetriks. Eeter on kõige kergem element ja sellest koosnevad taevakehad, mis on maistest taevakehadest palju täiuslikumad ja liiguvad mööda ringjooni mööda. Eetriga on täidetud ka maailmaruum, kus need asuvad.) Need sisaldavad alati üksteist suuremal või vähemal määral. Kui üks neist on teise suhtes ülekaalus, siis ongi tegemist kas tule, õhu, vee või maaga. Kui aga niisugust ühe elemendi selget ülekaalu teiste suhtes ei ole, siis on tegemist mõne tulest, õhust, veest või maast erineva loodusesemega. Elementide omadusi iseloomustas Aristoteles meeleliselt tajutavate põhikvaliteetide – soojus, kuivus, külmus, niiskus – kombinatsioonide kaudu. Iga elemendi omadused on saadud kahe kvaliteedi kombineerumisel, kuid spetsiifiline on igale elemendile ainult üks kvaliteet. Tule kvaliteedid on soojus ja kuivus, spetsiifiline aga soojus; õhul – soojus ja niiskus, spetsiifiline niiskus; veel – külmus ja niiskus, spetsiifiline külmus; maal – külmus ja kuivus, spetsiifiline kuivus. Edasi eristas Aristoteles aktiivseid ja passiivseid kvaliteete. Aktiivsed on külmus ja soojus, passiivsed kuivus ja niiskus. Seega iga elemendi üks kvaliteet peab olema aktiivne ja teine passiivne. Siit järeldub, et iga element võib oma aktiivse kvaliteediga mõjutada teist, passiivse kvaliteediga elementi, kuid ka ise oma passiivse kvaliteedi tõttu teise, aktiivse kvaliteediga elemendile mõjule alluda. See aga tähendab lõppkokkuvõttes seda, et elemendid võivad ka üksteiseks muunduda. (Ainult viies, see kõige täiuslikum element – eeter – on muutumatu.) See aga oligi iseloomulik antiik- ja ka keskaja praktikale.

Džabir ibn Hajjani andis aga Aristotelese nn algelementidele ja nende omadustele teise tähenduse. Ta arvas, et metallid koosnevad kahest põhiosast ehk elemendist, milledeks olid väävel ja metallide “hing” elavhõbe. Väävel arvati olevat põlevuse ja muutuvuse kandja ja elavhõbe metallilisuse kandja. Peamisteks keemilisteks nähtusteks olid põlemine ja sulamine. Nende kahe elemendi ühinemisel saadi kõik teised metallid, kõik vaid olenes sellest, millises vahekorras nad ühinesid. Seega kui võtta neid alkeemilisi algeid õiges vahekorras, siis tekibki kuld. Lisaks arvati, et mida rohkem on metallis väävlit, seda kollasem ta on. Niisiis pidid kõige väävlirikkamad olema kuld ja väävel ise. Seepärast näiteks öeldi 11. sajandi traktaadis elavhõbeda kohta, et see on metallide ema ja metallide isaks on väävel. Keskaja alkeemikud kujutasid elavhõbedat oma töödes Valge Lõvina, kuna kulla reageerimisel elavhõbedaga muutub kollane kuld hõbedaseks. Siit pärines ka alkeemikute väide, et Valge Lõvi (=elavhõbe) sööb Päikest (=kulda).

Ammustest aegadest saati olid kõige õilsamateks metallideks kuld ja hõbe, mis saadi kõige optimaalsemas vahekorras võetud puhtamast väävlist ja puhtamast elavhõbedast. Ent looduses kulgeb selline protsess väga aeglaselt ning seetõttu on vaja lisada erilist preparaati – tarkade kivi. Peale kõige muu uuris, kirjeldas ja valmistas Džabir ibn Hajjani vitrole, maarjaid, salpeetrit, väävel-, lämmastik- ja äädikhapet, kasutas destillatsiooni, sublimatsiooni, kristallimist jm. Siit ka põhjus, miks araablased Džabir ibn Hajjanit “teaduste kuningaks” nimetasid. Ta andis suure panuse araabia alkeemiasse, mille omakorda üle võtsid eurooplased. Euroopas tuntakse Džabir ibn Hajjanini latiniseeritud nime all Geber.

Keskaja suurim alkeemik oli Abu Ali Ibn Sina (980 – 1037), kes sai Euroopas tuntuks Avicenna nime all. Ibn Sina töötas välja alkeemilise õpetuse metallide loomusest. Ta arvas, et elavhõbe on metalliliste omaduste kandja, väävel aga annab metallidele võime muutuda tule mõjul. Erinevalt teistest alkeemikutest arvas Ibn Sina, et ühte metalli pole võimalik muuta teiseks. Oma töös “Tervekssaamise raamat” ta väidab, et keemiliste muutuste mõjul võib punane metall muutuda valgeks, nii et ta sarnaneb väga hõbedaga, või kollaseks, kullasarnaseks, metalli sisemine olemus jääb aga endiseks.

Euroopa tähtsamatest alkeemikutest väärivad märkimist peale eelpool nimetatud Albert Suurele ehk Albertus Magnusele (1193 – 1280) veel ka Roger Bacon (u. 1217 – 1292).

Saksa filosoof ja keemik Albert Suur arvas, et metallide transmutatsioon toimub värvuse ja tiheduse muutumisel. Väävel ja elavhõbe muutuvad kullaks arseeni ja vee toimel. Arseen annab värvuse, vesi võimaldab aineosakestel hästi tihedasti üksteise vahele minna; nii suureneb tihedus ja tekib kuld. Albert Suure kuulsust näitavad tema kolm tiitlit – suur maag, veel suurem filosoof ja suurim teoloog.

Roger Baconi arvates oli alkeemikute eesmärgiks saada eliksiir, mis kokkupuutel väheväärtuslike metallidega muudaks need väärismetallideks. Alkeemikuid toetas Londoni Kuningliku Seltsi tolleaegne president Robert Boyle. Oma aja suuremaid õpetlasi Isaac Newton rajas endale isegi väikese labori, kus püüdis leiutada lahustit, milles lahustunud metallid muutuksid kullaks. Alkeemiaga tegelesid ka Johann Glauber, Jan Baptist van Helmot, Gottfried Leibniz ja teised tolle aja helgemad pead.

Mõned alkeemikud pidasid aga kõige perspektiivsemaks kulla valmistamise lähteaineteks elavhõbedat ja pliid, sest nende tihedus on suhteliselt suur ja võrreldav kulla tihedusega. Alkeemik Henning Brand aga müstilistel põhjustel eeldas, et tarkade kivi peab olema seotud inimorganismiga. 1669. aastal hakkas ta uurimist alustama uriinist. Brand kogus tünnitäie uriini, aurutas seda siirupi konsistensini ning sai pruunika vedeliku, mille nimetas uriiniõliks. Viimase segas ta liivaga ja kuumutas siis tugevasti õhu juurdepääsuta. Äraarvamatu oli alkeemiku rõõm, kui ta avastas retordis omalaadse, nõrgalt küüslaugulõhnalise vahataolise aine, mis pimedas helendab. Brand arvas algul, et tal ongi õnnestunud saada üks maailma algelementidest, nimelt elementaarne tuli. Ta nimetas selle aine külmaks valguseks, mida tänapäeval tuntakse fosfori nime all. Niisiis alkeemikute ponnistused tarkade kivi otsingutel võisid vahel õnneliku juhuse läbi viia ka uute elementide avastuseni.

Soov muundada tavalisi metalle väärismetallideks leidis Euroopas palju pooldajaid. Paljudele alkeemikutele ei olnud aga tähtis mitte niivõrd konkreetselt kulda saada, vaid lihtsalt uurida sageli müstilisi metallide muundamise viise. Niisiis alkeemia põhieesmärgi seisukohalt on tema saavutused keemia alal üksnes kõrvalprodukt. Oluline ei olnud mitte niivõrd tegevuse konkreetne ja ajastatud resultaat, kuivõrd tegevus ise, selle mõtestamine, hingeline läbielamine, sisevaatlusele andumine ja jõupingutused täiuslikkuse saavutamisel. Täiuslikkust tuli otsida puhtast vaimsest tegevusest, loomingust, mitte asjast, mis saadi. Asi oli üksnes märk, sümbol, mis viitas loomisele kui alati ainukordsele, isikulisele, hingestatud protsessile, selle seesmise, suurel määral saladuseks jääva protsessi suuremale või väiksemale täiuslikkuseastmele. Täiuslikkuse piiriks oli jumal, keda ei saa enam kuidagi konkreetselt piiritleda, mitte millegi looduga samastada, kuid kes on kõige olemasoleva ja kõige võimaliku looja, põhjus, alus, mõte ja tõde.

Alkeemiline Suur Toiming aitas keskaegset maailma mõista, inimesele omaseks teha. Keskajale oli iseloomulik teatavasti see, et inimese loodud asi ei esinenud mitte lihtsalt asjana, vaid asjana kellegi jaoks. Asi kehastas oma loomise protsessi, looja võimeid. Suure Toimingu kogu rõhutatud salapärasus, kasutatud poeetiline keel, kunstipärased illustratsioonid, keemiliste ainete värvid, lõhnad, maitsed on kõik vahetult alkeemia põhieesmärgi – maailma loomisesse sisseelamise, vaimese loominguprotsessi, inimese moraalse täiustumise – teenistuses. Siit tulenes ka põhjus, miks alkeemias rõhutati eriti inimese (ja jumala) tegevuse loomingulist hingestatud külge, mitte niivõrd resultaati. Tähtis oli hoopis see, et alkeemik elaks läbi jumaliku loomishetke ja selleläbi arendaks endas jumalikke jooni.

Kui palgatud alkeemik kulda ei saanud, siis peeti teda hädavareseks või petiseks ja teda karistati. Eriti rangelt karistati pettuses paljastatud alkeemikuid. Nad hukati tavaliselt ülekullatud võllases, rõivastel sädelesid litrid, et kõigil seisaks meeles nende saavutamata jäänud eesmärk. 1575. a. põletati Braunschweigis hertsogi käsul naisalkeemik Maria Zilgerin, kes ei suutnud pliist kulda valmistada. 1590. a. poodi Münchenis alkeemik Bragadino ja 1597. a. hukati Württembergis G. Honauer. Paljud keskaja alkeemikud ja teadlased sattusid aga vanglasse, sest arvati, et nad teavad kulla valmistamise retsepti, kuid keelduvad seda vürstidele või kuningatele avaldamast. Ka nende piinamistega püüti neilt kulla valmistamise viisi teada saada. Näiteks nimekas keskaja õpetlane Roger Bacon pandi inkvisitsioonikohtu otsusel 20 aastaks vangi sellepärast, et ta ei avaldanud kullaretsepti. Niisiis oli alkeemikutel põhjust olla kahekordselt ettevaatlik, sest sageli riskisid nad eluga või inkvisitsioonikohtu alla sattumisega.

Idee muuta üht elementi teiseks ei olnud mitte populaarne ainult keskajal, vaid seda on püütud teha isegi 20. sajandil. 1924. aastal kujunesid sensatsiooniliseks prof. Miethe katsed, kes teatas, et on avastanud kulda elavhõbekvartslambist. Et perioodilisussüsteemis on kuld ja hõbe kõrvuti, siis arvas Miethe, et transmutatsioon toimus elektrivoolu toimel. Firmaga “Siemens” sõlmiti leping, mille järgi uurimistöödeks eraldati hiigelsummad, avastused pidi aga minema firma valdusesse. Lõpuks selgus, et kuld oli elavhõbedasse sattunud siiski väljastpoolt. Näiteks piisas sellest, kui katse käigus keegi uurijaist puudutas oma kuldprilliraame, ja otsekohe suurenes kullasisaldus elavhõbedas tunduvalt. Samuti selgus, et kuigi lähteelavhõbedat tootis kuulus firma “Kahlbaum”, ei olnud elavhõbe täiesti puhas, vaid sisaldas tühisel määral kulda. Siiski andis Berliini patendiamet “Siemensile” viis patenti kulla saamise kohta elavhõbedast elektrivoolu mõjul. Nende järgi tuleb läbi elavhõbeda juhtida kõrgepingelist elektrivoolu, et eralduks kuld. Imet alkeemia mõttes siin ei olnud, sest elavhõbedat on varem kasutatud maagist kulla eraldamiseks ja seepärast see sisaldaski kulda. Põhimõtteliselt on aga alkeemikute unistus elavhõbedast kulda saada 20. sajandil täiesti realiseeritav. Kui kiiritada üht kilogrammi elavhõbeda isotoobi Hg-196 neutronitega, siis võiksime kuu jooksul toota 1,5 g kulda. Niimoodi saadud kulla hind aga kujuneks väga mitmeid kordi kõrgemaks kui on loodusliku kulla hind ja seetõttu selline protsess ei tasu end ära.(allikas:http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:vY4h7aHTKWoJ:www.kristiine.tln.edu.ee/doku/keemia/Keemia%2520ajalugu%2520ja%2520alkeemia.doc+Isaac+newton+alkeemik&cd=9&hl=et&ct=clnk&gl=ee)

Isaac Newton oli muuhulgas alkeemik

http://www.youtube.com/watch?v=DYMTAZrKLcM
http://www.youtube.com/watch?v=MXDITA82IbQ
http://www.youtube.com/watch?v=dwTzp8MKSlo&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=KHnljyvB9dA&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=vA0Ofn49x_E&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=zHWqeSFoZlc&feature=related

Peale matemaatika ja loodusteaduste oli Newtonil veel kaks huviala – teoloogia ja alkeemia. Ei saa teda laita selle eest, et ta oma väljapaistvat mõistust "raiskas" alkeemiale, sest Newtoni ajal märkis sõna "alkeemia" lihtsalt kogu keemiat. Newton oma kaasasündinud teadlasetalendiga püüdis täpsete eksperimentidega kontrollida, mida alkeemikute väited tegelikult väärt olid.(allikas:http://www.ttkool.ut.ee/nupuvere/f/varia43.html)

Räni/süsiniku evolutsiooniline hüpe tulevikus

Kuues element perioodilises tabelis on süsinik. See on kõige tähtsam element, kui asi puudutab meid, sest me koosneme süsinikust. Meile on öeldud, et süsinik on ainus elav aatom perioodilises tabelis, et ainult orgaaniline keemia loob elu, ei midagi muud. Kuid see pole tõsi. Seda kahtlustati juba ammu –1950-ndatel, siis, kui teadlased neid teemasid uurima hakkasid.

Avastati, et räni, mis on tabelis otse süsiniku all (üks oktav edasi) kannab samuti eluprintsiipe. Räni loob lõputuid mustreid ning reageerib keemiliselt peaaegu kõigega, mis satub tema lähedusse, moodustades siis sellega koos midagi. Süsinikul on sama võime luua lõputuid vorme, ahelaid ning mustreid, reageerides keemiliselt peaaegu kõigega oma läheduses. See on peamine omadus, mis teeb süsinikust elava aatomi.

Räni-eluvormid on reaalselt meie planeedil olemas. Mõned neid leiti hiljuti mõne kilomeetri sügavustest ookeanis asuvatest kaljupragudest. Leiti ränikäsnad- elavad käsnad, mis kasvavad ning paljunevad, demonstreerides kõiki eluprintsiipe, ning nendes kehades ei ole mitte ühtegi süsiniku aatomit.

Siin me istume sellel maakeral, mis on 12 576 kilomeetrise läbimõõduga. Tema koor, 5-75 kilomeetrit paks, on nagu munakoor, mis koosneb 25% ulatuses ränist. Ja kuna räni reageerib peaaegu kõigega, siis koosneb maakoor 87% ulatuses räniühenditest. See tähendab, et maakoor on peaaegu puhas, 5 kuni 75 kilomeetri paksune kristall. Nii me siis oleme sellel tohutu suurel kristallkeral, mis triivib läbi maailmaruumi 28.76 km/s, olles täielikult unustanud seose süsinikul põhineva elu ning ränil põhineva elu vahel. Meie, süsinikul baseeruvad olendid, elame kristallkeral, kristallplaneedil, mis on tehtud ränist, ning otsime elu välikosmosest väljaspool iseennast. Võib-olla peaksime vaatama hoopis jalgade suunas.

Nüüd mõelge kompuutrite ning kaasaegse maailma peale. Me valmistame arvuteid, mis teevad kõikvõimalikke uskumatuid asju. Kompuuter viib inimkonda kiiresti edasi elu kogemise uuenemise suunas. Kuid millest on tehtud kompuutrid? Ränist. Ja mida üritab arvutitööstus luua nii kiiresti kui võimalik? Enesest teadlikke arvuteid. Me oleme selle eesmärgi saavutamisele lähedal, võib-olla selleni juba jõudnudki. Mul on tunne, et kindla peale on meil varsti enesest teadlikud kompuutrid. Nii et siis meie süsinikul baseeruvad eluvormid, kes loovad ränil baseeruvaid eluvorme, ning mõjutame üksteist.

Kui luuakse enesest teadlikud ränil baseeruvad kompuutrid, siis pole miski enam endine. Meil saab olema kaks erinevat eluvormi/komponenti Maal, mis on omavahel ühendatud, ning kiirus, millega me sel puhul arenema hakkame (ka kõike muud kõrvale jättes), saab olema väga-väga kiire – kiirem kui miski, mida me võiksime muidu oodata. (Allikas: Elulille iidne saladus, I osa)

Astronaut Buzz Aldrin räägib, et nähti UFO-t

http://www.youtube.com/watch?v=XlkV1ybBnHI&feature=related

Astronaut Gordon Cooper räägib, et nägi UFO-sid

http://www.youtube.com/watch?v=dvPR8T1o3Dc

Polüetismi teke: kromosoomid ja neterid

Kõik läks astmelise evolutsiooni plaani järgi kenasti. Mõne aja pärast ühendati Alam- ja Ülem-Egiptus kuningas Menese valitsuse alla ning algas I dünastia ajastu. Kuid aja möödudes kerkis esile tõeline probleem ning kui seda poleks lahendatud, oleks see põhjustanud meile, XX sajandi inimestele, suuri probleeme- tegelikult poleks meie planeet säilinudki. Meil poleks olnud selleks võimalustki. Järgnev võib tunduda vähe tähtis, kuid see oli väga oluline neile, kes meie planeeti valvavad. Ning sellel kõigel on seos Egiptuse religioossete uskumustega.
Nagu ma juba ütlesin, ei olnud egiptlastel enam täielikku holograafilis-transpersonaalset mälu ja nii pidad nad oma religiooni kirja panema. Seda nimetataksegi „Thothi neljakümne kaheks raamatuks“. Donald Beaman, kes elab Bostonis, on mees, kes selle raamatu rekonstrueeris. Raamatuid oli 42, pluss veel kaks raamatut komplektist eraldi olevat lisaraamatut. 42+2 esindab kromosoomide arvu esimesel teadvustasandil. Teie kromosoomid on, nagu te varsti näete, geomeetrilised kujundid ning mustrid, mis kirjeldavad kogu Reaalsust, mitte vaid teie keha reaalsust, vaid kogu Reaalsust, alates kõige kaugemast ning väiksemast planeedist kuni iga üksiku aatomini.
Sellest raamatust võite lugeda olenditest, keda kutsutakse neteriteks. Need on jumalad väikese algustähega. Pildil on kujutatud neter Anubist. Neterid on müütilised loompeaga inimolendid ning igaüks neist esindab erinevat kromosoomi, elu erinevat aspekti või tunnusjoont. Neterid näitavad teed, kuidas jõuda teadvuse esimeselt tasandilt teisele. Ülestõusnud meistrid õpetasid ka teistele inimestele ülestõusmist, kasutades selleks Osirise erilist geneetilist koodi. Teiste sõnadega, Osiris oli kogenud ülestõusmist ning kogu see teekond oli talletatud tema DNA-sse, täpsemalt kromosoomidesse. Geneetilised võimed avati pühitsetavale neterite poolt, kes esindasid Osirise kromosoome. Kuid religiooni esitamisest sellisel moel kasvas välja probleem, mis süvenes siis, kui Alam- ja Ülem- Egiptus üksteisest eraldusid. Mõlemal, nii Alam- kui ka Ülem-Egiptusel oli 42+2 jumalat või neterit, kes esindasid nimetatud astmeid. Kuid Ülem-Egiptuse kujud erinesid veidi Alam-Egiptuse omadest ning need kujud muutusid selle aja jooksul, mil kaks maad oli üksteisest eraldatud. Kui Menes ühendas need kaks ala Egiptuse riigiks, siis selleks, et olla poliitiliselt korrektne, liitis ta kokku mõlema piirkonna arusaamad neteritest. Seega oli neil nüüd 84+4 jumalat, kes esindasid üht ja sedasama religioosset ideed. See oli arvatavasti suur viga, sest kõik muutus väga segaseks. Näiteks mõningates piirkondades võeti mõni neist neteritest, näiteks Anubis, ning öeldi:“See on Jumal“.“ (Suure algustähega). Teistes piirkondades öeldi jällegi: „Isis on Jumal“, ning mõni kolmas ala kuulutas näiteks jällegi Sekhmeti oma Jumalaks.
Seega oli 88 erinevat ideed Jumalast. Nad võisid öelda: „Minu Jumal on Jumal ning teised jumalad on väärjumalad“. Riik muutus religioosselt väga killustatuks ja okultseks. Mõne aja pärast polnud enam kellelgi aiu, et tegelikult on vaid üks Jumal.
Kõik tõendid, mida ma olen näinud, viitavad sellele, et kristlus pärineb otseselt Egiptuse religioonist. Kui te uurite neid mõlemaid, näete isegi, et nad on igas mõttes sarnased, välja arvatud selles osas, mis puudutas egiptlaste arusaamist Jumalast. Hiljem langes kristlus selleni, et tegi Egiptuse religiooni täiesti maha, ehkki Egiptuses peituvad arvatavasti kristluse juured.
Allikas: "Elulille iidne saladus" I osa

Kirjakunsti tutvustamine pani aluse teisele teadvustasandile

„Thothi nelikümmend raamatut“ kajastavad, et pärast Atlantise langust, kui atlantlased sattusid Egiptusesse ega omanud enam täielikku mälu, tutvustati neile kirjakunsti. Ka Egiptusest pärinevates allikates on kirjas, et see oli Thoth, kes maailmale kirjakunsti tutvustas. See konkreetne tegu lõpetas „languse“ ning viis meid esimeselt teadvustasandilt üle teisele tasandile, kuna muutis meie viisi oma mälu kasutada. See määras meie edaspidise saatuse. Kirjutama õppimine põhjustas meie kolba ülaosa kasvu kulmudest kõrgemale ning muutis viisi, mil moel me Reaalsust tajume. Selleks, et praegu oma mäluni jõuda, peame pöörama tähelepanu sissepoole ning soovitud informatsiooni koodi abil välja tõmbama. Et taasluua mälestusi ükskõik millest, peame looma juurdepääsu oma mälule sõna või konseptsiooni abil. Tegelikult ei suuda me meenutada midagi, tegemata sealjuures teatud liigutusi silmadega. Meie silmad peavad liikuma teatud kindlal viisil, selleks, et mälestused saaksid välja voolata. Egiptlaste mälusüsteem erines inimeste mälust enne Langemist suuresti. Võrreldes seda mälu muutust Osirise saagaga, olid egiptlased sisenenud aega, mil nad olid nagu tükkideks jaotatud, ning viibides oma kehades, mõtlesid nad, et on kogu ülejäänud Reaalsusest eraldatud. See eraldatuse tunne oli loomulikult määratud muutma ka paljusid inimelu aspekte.
Allikas: "Elulille iidne saladus" I osa

Teadvuse esimese tasandi holograafiline ja transpersonaalne mälu

Atlantlased omasid tänu sellele, kuidas nende aju funktsioneeris, täielikku mälu. Nad mäletasid täielikult kõike, mis nendega kunagi juhtunud oli. Nende mälu oli transpersonaalne, mis tähendab seda, et kõike, mida üks inimene mäletas, mäletasid ka kõik teised tema rassist. Praegu omavad sellist mälu Austraalia aborigeenid. Kui ühe aborigeeniga midagi juhtub, siis võib iga aborigeen seda samuti kogeda. Kui mõni aborigeen jalutaks praegu siia ruumi, siis kogeks tema kogemusi kogu nende rass ükskõik millises planeedi nurgas.
Nagu te näete, on nad teadvuse esimesel tasandil, kus pole üksteisest eraldumist. Me oleme teisel tasandil ning oleme iseendist eraldatud. Nagu atlantlastelgi, pole aborigeenidel sellist ähmast ja piiratud mälu nagu meil, vaid nende mälu on täielik ja kolmemõõtmeline. Nad võiksid rekonstrueerida iga selles ruumis ning seminaril toimuva hetke ning kõik ülejäänud neist võiksid siin ringi jalutada ja seda vaadata. Nad võiksid tulla otse teie laua juurde ning vaadata teile otse silma. See poleks tõeline reaalsus. Nad nimetavad seda Unenägemiseks, kus kõik toimub nagu unes, kuid see on Reaalsuse absoluutne koopia. Nende mälu on täiuslik, nad ei tee vigu. Ilmselgelt polnud atlantlastel sellise kultuuri puhul põhjust mitte midagi üles kirjutada. Milleks kirjutada midagi sõnadega, kui võid seda tõeliselt kogeda?
See polnud neile vajalik, seda vajasid marslased, seepärast oli neil ka kirjakeel. Isegi pärast (Atlantise) langust oli egiptlastel (ja teistel) hämmastav võime mäletada. Langemisest alates kaotasid nad küll oma holograafilise ning transpersonaalse mälu, kuid neile jäi veel fotograafiline mälu.
Allikas: „Elulille iidne saladus“ I osa, D. Melchizedek.

Osiris, esimene surematu

Ühes peres oli kaks venda ja kaks õde. Nende nimed olid Isis, Osiris, Nephthys (või Nefus) ja Seth. Isis abiellus Osirisega ja Nephthys abiellus Sethiga. Kogu lugu algas sellest, kuidas Seth tappis Osirise. Ta pani Osirise keha ühte kasti ning laskis selle mööda Niilust allavoolu (kuigi tegelikkuses oli tegemist hoopis ühe teise jõega, mis asus Atlantisel). See mõrv jäi Isist painama ning tema ja ta õde (Sethi naine) läksid Osirist otsima. Nad leidsid ta keha, tõid ta tagasi, kavatsedes ta taas ellu äratada. Kui Seth sellest teada sai, lõikas ta Osirise keha neljateistkümneks tükiks ning laotas need tükid siis üle kogu maailma laiali, selleks, et tema õed Osirist ellu tagasi äratada ei saaks. Isis ja Nephthys läksid neid tükke otsima, et keha uuesti kokku panna. Nad leidsid üles 13 tükki 14-st ja kogusid need kokku, kuid neljateistkümnendat tükki, milleks oli fallos, nad ei leidnudki. See oli Thoth (ta elas nii Atlantisel kui ka Egiptuses), kes taastas maagiat kasutades neljateistkümnenda tüki. See taastas loova energia voo, äratas Osirise ellu tagasi ning lisaks kõigele andis talle surematuse. Egiptlaste vaatepunktist jõuti surematuseni seksuaalenergia abil (Pidage meeles, et just seksuaalenergia abil, tantra abil, sai surematus alguse ka Lemuurias). Kuid pange tähele, kõigepealt oli Osiris elus, kõndis ringi oma kehas, olles esimesel teadvuse tasandil. Siis ta tapeti ning ta keha lõigati tükkideks. Ta eraldati iseendast- see oli teadvuse teine tasand, kus oleme ka meie. Siis pandi tükid taas kokku ning temast sai taas tervik, mis viis ta kolmandale teadvuse tasandile, mis tähendas surematust.
Ta läbis kolm teadvuse tasandit. Esimene oli tervik, teine eraldumine iseendast ning kolmanda tasandi puhul liideti kõik jälle üheks. See tegi Osirisest taas terviku ning temast sai surematu. Kui Osiris selle kõik lõpuks läbi oli teinud, tuli ta tagasi surematu olendina, esimese Atlantise ülestõusnud meistrina.

Allikas: „Elulille iidne saladus“ I osa, D. Melchizedek.

Humanoidijuhtumid Hiiumaal

Imelikud nähtused Tahkunas


Praegu ( siis oli 1990. aasta sügis ) liiguvad saarel jutud sellest, et Tahkunas olevat nähtud tundmatuid lendobjekte ( UFO – sid ) ja imelikku olendit. Et nende juttude tõepõhja uurida, käisin Tahkunas sõjaväe-allüksuses, sest sealsed sõdurpoisid olevatki imeliku nähtusega kokku puutunud. Eelmisel reedel rääkisin seitsme sõdurpoisiga. Üldse võivad imeliku olevuse olemasolu tunnistada viisteist inimest ühest allüksusest ja veel mõni poiss umbes kaks kilomeetrit eemal asuvast teisest üksusest. Tundmatu pole end ilmutanud ainult üksikutele, vaid ka paarile – kolmele inimesele korraga.



Anatoli Snetkov: „Läksin 11. septembri (1990.a.) õhtul kella poole kümne paiku tualetti. Äkki silmasin mingit kuju, mõtlesin et keegi meie sõduritest. Siis aga nägin, et see liigub väga aeglaselt ja lühikeste sammudega. Silmad hiilgasid pimedas ja olid suured. Nägu paistis kitsas, nina suur. Kuju hoidus kühmu, käed olid laiali, keha keskkoht helendas. Mul hakkas hirm, siis aga kuju kadus. Pärast nägime jälge.“



Jälge kirjeldasid mitmed. See olevat olnud inimese jalakanna sarnase tagapoolega, laba koosnes kahest suurest varbast, mis juba jälje keskelt hargnesid. Jälje suurust hindas Snetkov umbes 39 – 40 suurusnumbriga. Olevuse pikkus olevat olnud 170 – 180.



A.Snetkov nägi imelikku olevust ka 13. septembril. Siis ta läks õhtul kümne paiku sööklast teed tooma. Äkki hakkas tal hirm ja halb. Siis märkaski ta seisvat olevust. Ta hakkas lülitit otsima. Tundus, et seekord oli kuju lühem ja õlgadest laiem. Jalad näisid ülaltpoolt ebaloomulikult paksud, alt liiga peened. Olevus oli üleni karvane.



A.Snetkov: „Tundsin, kuidas mind kiskus üleni krampi ja ma ei suutnud ära joosta. Aeglaselt tippides sain liikuda. Käed kiskusid krampi ja käes olevad kruusid nagu tõmbusid kokku. Läksin aeglaselt tippides kasarmuni. Alles siis pääsesin krambist. Sööstsin kasarmusse. Läksime ohvitseri ja teiste sõduritega vaatama, võtsime noad ja labidad kaasa. Suunasime olevusele autotuled ja siis hakkas see hirmsa häälega karjuma. Kõik sööstsid roodu.“



Ilham Ergashev läks ülemöödunud nädalal koos Hassan Halmatovi ja Rassul Askeroviga kella üheksa ja kümne vahel õhtul kolme kilomeetri kaugusel asuvale valvepostile õhtusööki viima. Mindi mööda teed, kaasas oli koer. Äkki hakkas koer vihaselt haukuma. Siis märgatigi olendit, kelle kirjeldus langeb eelmisega kokku. Olend seisis umbes kuue meetri kaugusel. Kõigil poistel oli imelik enesetunne. Koer hakkas kartma, tõmbas saba jalge vahele ja põgenes. Muidu on koer kuri ja julge.



9. septembril kella üheteistkümne paiku hommikul tulid Vjatsheslav Gorelikov, Arkadi Zahharov ja Nurmet Shengalijev positsioonilt. Äkki ütles Zahharov, et keegi sammub nende taga. Gorelikov arvas algul, et kes siin ikka kõnnib. Tagasi vaadates aga nähti viiekümne meetri kaugusel imelikku olevust. Too hakkas häälitsema, kisa oli hirmus ja karjatused kordusid neli korda.



Vjatsheslav Gorelikov: „Kui me 13. septembri õhtul mitmekesi söökla juurde vaatama läksime ja autotulede valgel toda nägime, siis karjus ta ka hirmsasti ja samuti neli korda ning karjed kaugenesid. Hääl sarnanes madala mehehäälega.“



Bahrom Abubakirov: „Tol päeval tundsin juba enne, et miski peab juhtuma, mingi ebamäärane tunne oli. Kella üheksa paiku õhtul hakkasin objektilt ära tulema. Umbes paarsada meetrit sain joosta, kui kuulsin mingit heli ja märkasin olevust. See hakkas karjuma, silmad põlesid ja keskkoht hiilgas, siis laskus ta neljakäpakile ja läks metsa. Ma ei saanud muudmoodi liikuda, kui aeglaselt tippides. Siis äkki pääsesin lahti ja hakkasin jooksma.“



Bahrom Abubakirov, Rassul Askarov ja Hassan Halmatov kirjeldasid olendit ühtemoodi: ülemine pool tume, keskkoht ja reite sisepooled helendavad, üleni karvane, nägu väike, nina suur, hambad ebaloomulikult suured, näpud pikad ja küünistega.



Imelikku olevust nähtud juba paari nädala vältel. Möödunud talvel olevat umbes sellist olevust näinud Davlet Saganajev, aga siis oli ta ainuke ja mõistagi naerdi poiss välja. Nüüd aga on nägijaid kokku paarkümmend.



Mis see on ? Äkki tulnuk ?



Vjatsheslav Gorelikov ja tema paar kaaslast nägid mõni aeg tagasi Tahkuna majaka kandis imelikku lendobjekti.


Lendobjekti vaatlus

Äkki märgati justkui mingit linti. Siis aga paistis, et lendab hoopis lennuk, millel pole saba. Pärast nähti selgelt taldrikutaolist valget, sujuvalt liikuvat eset.



Imelikud sündmused, millele praegu seletust pole.



P.S. Imelikke häälitsusi on kuulnud ka Tahkuna poolsaare metsas seenil käinud.



Leonid Spassov, ajakirjanik



Artikkel ajalehest „Hiiumaa“ 18. september 1990.a.

http://www.otsimrat.net/humanoidid/olend_Kodestes.html