Võrdpäevsuse pretsessioon

Võrdpäevsuse pretsessioon

Praegusel ajal omab Maa tiirlemisel ümber päikese umbes 23-kraadist kallet oma orbiidi tasapinna suhtes. See on nurk, mille all valgus Päikeselt Maale langeb ning mis muutub vastavalt sellele, millises orbiidi punktis Maa parajasti viibib. Seetõttu on meil ka neli aastaaega.
Selle aastase pöörlemise sees on veel üks teine väga aeglane võnkumine, mida enamik inimesi teab võrdpäevsuse pretsessioonina, mille täistsükli sooritamiseks kulub 26000 aastat. Täpsemalt 25920 aastat (sõltuvalt sellest, kelle andmeid te loete, sest iga autor esitab tsükli pikkust mõneaastase erinevusega). On ka teisi võnkumisi. Näiteks pole see 23-kraadine nurk Päikese suhtes fikseeritud ning umbes 40000 aastaga toimub ligikaudu kolmekraadine nihe-23-lt 26-le kraadile. Siis on jällegi väike võnkumine selle väikese kolmekraadise võnkumise sees, mis lõpeb iga 14 kuu tagant. On avastatud veel üks võnkeperiood, mis kestab 14 aastat. Ja juba väidetakse, et on avastatud veel üks. Uurides iidseid sanskriti kirjutisi, näete, et kõik need võnkumised on meie planeedi teadvuse jaoks ülitähtsad. Nad on otseselt seotud teatud sündmustega ning ajaga, mil need sündmused toimuvad- samamoodi nagu meie DNA on seotud inimkeha arengu eri faasidega.
Nüüd tahaksin ma vaadelda peamist võnkumist, mida nimetatakse võrdpäevsuse pretsessiooniks. See maakera telje võnkuv liikumine järgib ovaalset mustrit. Ovaali pikema telje parem ots, mida nimetatakse apogeeks, osutab galaktika keskme suunas. Ovaali alumine pool märgistab perioodi, mil planeet liigub galaktika keskme suunas, ning ülemine pool näitab alguspunkti tagasi jõudnud Maa taasalgavat eemaldumist. Seega galaktika keskmest eemalduvat liikumist kutsutakse ka liikumiseks galaktika tuules. Sanskritikeelsetes kirjutistes on juttu sellest, et muistsed olendid (kes mingil moel teadsid nimetatud ettenihkumisest) ütlevad, et suured muutused maakeral ei toimu mitte ovaali tippudes, vaid veidi aega pärast nende ekstreemsete punktide läbimist (punktid A ja C). Suured muutused leiavad aset just neis punktides. Jõudes (muistsete kirjutiste järgi) ülemise ovaali punkti C, eemaldume me galaktika keskmest, „uinume“ ning meie teadvuse tase langeb, kukkudes läbi dimensioonide, kuni me lõpuks jõuame alumisse ovaali, hakkame ärkama ning taas läbi dimensioonide ülespoole liikuma. Ärkamine toimub teatud kindlat seaduspära järgides, kuni me jõuame jällegi ülemisse ovaali ning „uinume“ uuesti. See on spiraalikujuline avatud otstega muster, mis sarnaneb vedruga, mitte ringina korduv tsükkel. Seepärast on iga järgnev uneperiood lühem ning eelmisest vähem intensiivne, iga korraga ärkame üha enam ning täielikumalt. Sarnane tsükkel toimub Maa peal iga päev. Kui vaatleksite Maad kosmosest, siis on ta igal hetkel poolenisti valguses ning poolenisti pimeduses ja enamik inimesi planeedi pimedal poolel arvatavasti magavad ning inimesed planeedi valgel poolel on enamasti ärkvel ja tegutsevad. Ehkki meil on öö ja päev, ei korda me sama asja ikka ja jälle, vaid loodetavasti ärkame ning saame iga päevaga üha enam teadlikuks. Kuigi me uinume ning ärkame, liigume me üha edasi. Võrdpäevsuse pretsessiooniga on täpselt sama lugu, ainult et tegemist on palju pikema tsükliga.
Tiibetlased ning hindud kutsuvad neid erilisi ajavahemikke juugadeks, mis tähistavad lihtsalt ajastuid. Igal juugal on oma langus- ning tõusufaasid. Enamik viimase 2000 aasta jooksul kirjutatud raamatuist on kirjutatud nn magavate inimeste poolt, kes rääkisid üldiselt ning üritasid lahti mõtestada raamatuid, mis olid kirjutatud nn magavate inimeste poolt, kes rääkisid üldiselt ja mõstestasid lahti raamatuid, mis olid kirjutatud enam ärkvel olnud inimeste poolt. Nad ei mõistnud, mida vanemates raamatutes öelda taheti.

Allikas: „Elulille iidne saladus“ Drunvalo Melchizedek.