Sumerite ülestähenduste järgi sattus nefilimide koduplaneet umbes 430 000 või 450 000 aastat tagasi raskustesse. Tegemist oli atmosfääri probleemiga, mis sarnanes suuresti meie praeguse osooniprobleemiga. Ja ka nende teadlased jõudsid umbes sarnase lahenduseni, milleni on praegu jõudnud meiegi teadlased. Nimelt on meie teadlased teinud ettepaneku pihustada osoonikihti imeväikseid tolmuosakesi Päikese kahjustavate kiirte filtreerimiseks. Nibiru orbiit viib aga Päikesest väga kaugele ja nad pidid mõtlema ka soojuse peale. Nii otsustasidki nefilimid pihustada atmosfääri kõrgematesse kihtidesse kullaosakesi, mis peegeldaksid tagasi valgust ja soojust. Nad otsustasid hankida suurel hulgal kulda, selle pulveriseerida ning seejärel pihustada suurel hulgal kullaosakesed kosmosesse oma planeedi kohale. Jah, see on tõsi, need muistsed inimesed rääkisid asjust, mis mõjuvad modernsena. Nad rääkisid tõepoolest tulnukatest ning kõrgtehnoloogiast, kuid see siin pole „Star Trek“ või ulme, vaid tõelisus. See, mida nad ütlesid, on liialt hämmastav ning just seepärast jõuabki see nii aeglaselt meie tavateadvusesse. Nefilimid võisid reisida ka kosmoses, kuid tundub, et nende teadus polnud sel alal arenenud kaugemale kui meie oma praegu. Sumeri ülestähendused kujutavad neid kosmoselaevadega, mille tagaosast väljuvad leegid. Seega olid neil raketilaadsed laevad. See on kosmosereiside algtasand ning pole kuigi kõrgetasemeline. Tegelikkuses olid nad nii primitiivsed, et pidid ootama, kuni Nibiru jõuab Maale küllalt lähedale, enne kui võisid ette võtta reise kahe planeedi vahel.
Nefilimid avastasid, et Maal leidub rohkesti kulda ja nii saatsid nad 400 000 aastat tagasi Maa peale meeskonna, kelle ainsaks ülesandeks oli kulla kaevandamine. Nefilimide hulgas, kes Maale tulid, oli kaksteist ülemust, 600 töölist ning 300 nefilimi, kes jäid laevaga orbiidile tiirlema. Esmalt maandusid nad praeguse Iraagi aladele, lõid sinna oma baasi ning ehitasid üles linnad. Kulda nad selles piirkonnas ei kaevandanud, vaid liikusid selleks ühte teatud orgu Kagu-Aafrikas. Üks kaheteistkümnest juhist, kelle nimi oli Enlil, oli kaevurite juht. Rajati sügavaid kaevandusi, et kätte saada suuri kullakoguseid, mis saadeti koduplaneedile iga 3600 aasta tagant, kui Nibiru/Marduk Maast möödus. Sumerite savitahvlite järgi kaevandasid nad sel moel pikka aega-umbes 100 000-150 000 aastat enne, kui leidis aset nefilimide mäss.
Allikas: Drunvalo Melchizedek "Elulille iidne saladus"
Wednesday, November 18, 2009
Tiamat ja Nibiru
Kõige pöörasem ning erandlikum informatsioonikilluke, mida (sumerite) savitahvlitelt välja loeti (ja seal on veel palju enamat), on tegelikult lugu inimrassi ajaloo eelloost enne Aadamat ja Eevat. Seal räägitakse väga kaugest minevikust. Kogu lugu algab mõni miljard aastat tagasi, mil Maa oli veel väga noor ning tiirles ümber Päikese Marsi ja Jupiteri vahel. Teda kutsuti Tiamatiks. Iidsel Maal oli suur kuu, mil üleskirjutuste järgi pidi ise ühel heal päeval planeediks saama. Sumerite ülestähenduste järgi oli meie päikesesüsteemis veel üks planeet, millest me tänapäeval ähmaselt teadlikud oleme. See oli tohutu suur planeet, mis liikus teistele planeetidele vastupidises suunas. Ülejäänud planeedid liiguvad enam-vähem ühes suunas, kuid Nibiru liikus vastassuunas ning lähenedes teistele planeetidele, läbis ta Marsi ja Jupiteri orbiitide vahelise ala.
Sumerid ütlesid, et see planeet läbib meie päikesesüsteemi iga 3600 aasta tagant ning kui ta saabus, oli see tavaliselt päikesesüsteemi jaoks suursündmus. Seejärel eemaldub ta taas kõikidest teistest planeetidest ning kaob silmapiirilt. NASA on selle planeedi nüüd arvatavasti ka avastanud. Vähemalt on see küllalt tõenäoline. Nad kasutasid kahte satelliiti ning avastasid otsitu Päikesest erakordselt kaugel. See planeet on ilmselgelt olemas ning sumerid teadsid sellest juba tuhandete aastate eest. Siis juhtus nende ülestähenduste järgi saatuse tahtel nii, et ühel orbitaalsel möödumisel tuli Nibiru nii lähedale, et üks tema kuudest rammis Tiamati (meie Maad) ning rebis selle täpselt kaheks tükiks. Lähtudes sumerite ülestähendustest, löödi see suur tükk Tiamatit koos oma tähtsaima kuuga kursilt välja ning ta liikus orbiidile Veenuse ja Marsi vahel ning sai Maaks, nii nagu meie teda praegu teame. Teine pool aga purunes miljoniks tükiks, millest sumerite järgi sai „purustatud käevõru“, mida meie teame asteroidide vööna Marsi ja Jupiteri vahel. See on järjekordne asi, mille üle astronoomid imestavad. Kuidas said nad midagi teada sellest asteroidide vööst, kui seda palja silmaga näha pole?
Planeet Nibiru oli asustatud enesest teadlike olendite poolt, keda kutsuti nefilimideks. Nefilimid olid väga pikad, naised umbes 3-3.6, ning mehed 4.3-5 meetrit pikad. Lähtudes sumerite ülestähendustest, polnud nad surematud, kuid nende eluiga oli umbes 360 000 Maa aastat. Seejärel nad surid.
Allikas: Drunvalo Melchizedek "Elulille iidne saladus"
Sumerid ütlesid, et see planeet läbib meie päikesesüsteemi iga 3600 aasta tagant ning kui ta saabus, oli see tavaliselt päikesesüsteemi jaoks suursündmus. Seejärel eemaldub ta taas kõikidest teistest planeetidest ning kaob silmapiirilt. NASA on selle planeedi nüüd arvatavasti ka avastanud. Vähemalt on see küllalt tõenäoline. Nad kasutasid kahte satelliiti ning avastasid otsitu Päikesest erakordselt kaugel. See planeet on ilmselgelt olemas ning sumerid teadsid sellest juba tuhandete aastate eest. Siis juhtus nende ülestähenduste järgi saatuse tahtel nii, et ühel orbitaalsel möödumisel tuli Nibiru nii lähedale, et üks tema kuudest rammis Tiamati (meie Maad) ning rebis selle täpselt kaheks tükiks. Lähtudes sumerite ülestähendustest, löödi see suur tükk Tiamatit koos oma tähtsaima kuuga kursilt välja ning ta liikus orbiidile Veenuse ja Marsi vahel ning sai Maaks, nii nagu meie teda praegu teame. Teine pool aga purunes miljoniks tükiks, millest sumerite järgi sai „purustatud käevõru“, mida meie teame asteroidide vööna Marsi ja Jupiteri vahel. See on järjekordne asi, mille üle astronoomid imestavad. Kuidas said nad midagi teada sellest asteroidide vööst, kui seda palja silmaga näha pole?
Planeet Nibiru oli asustatud enesest teadlike olendite poolt, keda kutsuti nefilimideks. Nefilimid olid väga pikad, naised umbes 3-3.6, ning mehed 4.3-5 meetrit pikad. Lähtudes sumerite ülestähendustest, polnud nad surematud, kuid nende eluiga oli umbes 360 000 Maa aastat. Seejärel nad surid.
Allikas: Drunvalo Melchizedek "Elulille iidne saladus"
Sumer
Sumer
Sumerite ülestähendused on selle planeedi vanimad kirjutised. Need on 5800 aastat vanad, kuid kirjeldavad sündmusi, mis leidsid aset miljardeid aastaid tagasi, ning räägivad ka üsna üksikasjalikult sündmustest, mis toimusid 450 000 aastat tagasi. Vanim teadaolev kultuur maailmas, Sumer, sai alguse umbes 3800 aastat eKr ning sumerid teadsid täpselt, milline näeb välja päikesesüsteem avakosmosest vaadelduna. Nad teadsid kõiki planeete ning loetlesid neid väljast sissepoole, justkui sisenedes päikesesüsteemi väljastpoolt. Nagu dogonid koopaseintel kirjutatu põhjal, teadsid ka sumerid erinevate planeetide relatiivseid suuruseid ning kirjeldasid neid planeete detailselt, nagu oleksid nad neid kosmosest vaadelnud. Nad kirjeldasid kõike: millised need planeedid välja näevad, milline on sealsete pilvede värv, teati isegi vee olemasolust. Ja kõike seda kirjeldati detailselt 3800 aastat eKr. See on fakt. Kuidas on see võimalik?
Enne seda, kui NASA saatis välimiste planeetide vaatlemiseks üles oma kosmosesondid, edastas Sitchin neile sumerite kirjeldused kõikidest planeetidest, vaadelduna kosmosest. Ning kui satelliit üksteise järel nende kõigini jõudis, selgus, et sumerite kirjeldused olid täpipealt õiged. Lisaks sellele teadsid nad juba oma kultuuri eksistentsi algusest peale võrdpäevsuse pretsessioonist. Nad teadsid, et Maa paikneb oma teljel 23-kraadise nurga all orbitaalse plaaniga Päikese suhtes ning et ta pöörleb piki ovaali, mille läbimiseks kulub tal täpipealt 25920 aastat. Savitahvlitelt võib välja lugeda palju hämmastavat informatsiooni, mis ei sulandu just eriti kiiresti meie tavateadmistesse. Nii nagu mulle koolis õpetati ja nii nagu ma sellest aru sain, kirjutas Mooses oma loomisloo umbes aastal 1250 eKr-3250 aastat tagasi. Kuid sumeri savitahvlitelt, mis kirjutati vähemalt 2000 aastat enne Moosest, võib peaaegu sõna-sõnalt lugeda piibli esimest lugu. Neil tahvlitel on kirjas isegi Aadama ja Eeva ning nende poegade ja tütarde nimed, nagu ka kõik muu, mida on kirjeldatud loomisloos. Kõik oli kirja pandud juba enne, kui Mooses selle informatsiooni sai. See tõestab, et Mooses polnud Loomisloo autor.
Allikas: Drunvalo Melchizedek "Elulille iidne saladus"
Sumerite ülestähendused on selle planeedi vanimad kirjutised. Need on 5800 aastat vanad, kuid kirjeldavad sündmusi, mis leidsid aset miljardeid aastaid tagasi, ning räägivad ka üsna üksikasjalikult sündmustest, mis toimusid 450 000 aastat tagasi. Vanim teadaolev kultuur maailmas, Sumer, sai alguse umbes 3800 aastat eKr ning sumerid teadsid täpselt, milline näeb välja päikesesüsteem avakosmosest vaadelduna. Nad teadsid kõiki planeete ning loetlesid neid väljast sissepoole, justkui sisenedes päikesesüsteemi väljastpoolt. Nagu dogonid koopaseintel kirjutatu põhjal, teadsid ka sumerid erinevate planeetide relatiivseid suuruseid ning kirjeldasid neid planeete detailselt, nagu oleksid nad neid kosmosest vaadelnud. Nad kirjeldasid kõike: millised need planeedid välja näevad, milline on sealsete pilvede värv, teati isegi vee olemasolust. Ja kõike seda kirjeldati detailselt 3800 aastat eKr. See on fakt. Kuidas on see võimalik?
Enne seda, kui NASA saatis välimiste planeetide vaatlemiseks üles oma kosmosesondid, edastas Sitchin neile sumerite kirjeldused kõikidest planeetidest, vaadelduna kosmosest. Ning kui satelliit üksteise järel nende kõigini jõudis, selgus, et sumerite kirjeldused olid täpipealt õiged. Lisaks sellele teadsid nad juba oma kultuuri eksistentsi algusest peale võrdpäevsuse pretsessioonist. Nad teadsid, et Maa paikneb oma teljel 23-kraadise nurga all orbitaalse plaaniga Päikese suhtes ning et ta pöörleb piki ovaali, mille läbimiseks kulub tal täpipealt 25920 aastat. Savitahvlitelt võib välja lugeda palju hämmastavat informatsiooni, mis ei sulandu just eriti kiiresti meie tavateadmistesse. Nii nagu mulle koolis õpetati ja nii nagu ma sellest aru sain, kirjutas Mooses oma loomisloo umbes aastal 1250 eKr-3250 aastat tagasi. Kuid sumeri savitahvlitelt, mis kirjutati vähemalt 2000 aastat enne Moosest, võib peaaegu sõna-sõnalt lugeda piibli esimest lugu. Neil tahvlitel on kirjas isegi Aadama ja Eeva ning nende poegade ja tütarde nimed, nagu ka kõik muu, mida on kirjeldatud loomisloos. Kõik oli kirja pandud juba enne, kui Mooses selle informatsiooni sai. See tõestab, et Mooses polnud Loomisloo autor.
Allikas: Drunvalo Melchizedek "Elulille iidne saladus"
Thursday, November 12, 2009
Võrdpäevsuse pretsessioon
Võrdpäevsuse pretsessioon
Praegusel ajal omab Maa tiirlemisel ümber päikese umbes 23-kraadist kallet oma orbiidi tasapinna suhtes. See on nurk, mille all valgus Päikeselt Maale langeb ning mis muutub vastavalt sellele, millises orbiidi punktis Maa parajasti viibib. Seetõttu on meil ka neli aastaaega.
Selle aastase pöörlemise sees on veel üks teine väga aeglane võnkumine, mida enamik inimesi teab võrdpäevsuse pretsessioonina, mille täistsükli sooritamiseks kulub 26000 aastat. Täpsemalt 25920 aastat (sõltuvalt sellest, kelle andmeid te loete, sest iga autor esitab tsükli pikkust mõneaastase erinevusega). On ka teisi võnkumisi. Näiteks pole see 23-kraadine nurk Päikese suhtes fikseeritud ning umbes 40000 aastaga toimub ligikaudu kolmekraadine nihe-23-lt 26-le kraadile. Siis on jällegi väike võnkumine selle väikese kolmekraadise võnkumise sees, mis lõpeb iga 14 kuu tagant. On avastatud veel üks võnkeperiood, mis kestab 14 aastat. Ja juba väidetakse, et on avastatud veel üks. Uurides iidseid sanskriti kirjutisi, näete, et kõik need võnkumised on meie planeedi teadvuse jaoks ülitähtsad. Nad on otseselt seotud teatud sündmustega ning ajaga, mil need sündmused toimuvad- samamoodi nagu meie DNA on seotud inimkeha arengu eri faasidega.
Nüüd tahaksin ma vaadelda peamist võnkumist, mida nimetatakse võrdpäevsuse pretsessiooniks. See maakera telje võnkuv liikumine järgib ovaalset mustrit. Ovaali pikema telje parem ots, mida nimetatakse apogeeks, osutab galaktika keskme suunas. Ovaali alumine pool märgistab perioodi, mil planeet liigub galaktika keskme suunas, ning ülemine pool näitab alguspunkti tagasi jõudnud Maa taasalgavat eemaldumist. Seega galaktika keskmest eemalduvat liikumist kutsutakse ka liikumiseks galaktika tuules. Sanskritikeelsetes kirjutistes on juttu sellest, et muistsed olendid (kes mingil moel teadsid nimetatud ettenihkumisest) ütlevad, et suured muutused maakeral ei toimu mitte ovaali tippudes, vaid veidi aega pärast nende ekstreemsete punktide läbimist (punktid A ja C). Suured muutused leiavad aset just neis punktides. Jõudes (muistsete kirjutiste järgi) ülemise ovaali punkti C, eemaldume me galaktika keskmest, „uinume“ ning meie teadvuse tase langeb, kukkudes läbi dimensioonide, kuni me lõpuks jõuame alumisse ovaali, hakkame ärkama ning taas läbi dimensioonide ülespoole liikuma. Ärkamine toimub teatud kindlat seaduspära järgides, kuni me jõuame jällegi ülemisse ovaali ning „uinume“ uuesti. See on spiraalikujuline avatud otstega muster, mis sarnaneb vedruga, mitte ringina korduv tsükkel. Seepärast on iga järgnev uneperiood lühem ning eelmisest vähem intensiivne, iga korraga ärkame üha enam ning täielikumalt. Sarnane tsükkel toimub Maa peal iga päev. Kui vaatleksite Maad kosmosest, siis on ta igal hetkel poolenisti valguses ning poolenisti pimeduses ja enamik inimesi planeedi pimedal poolel arvatavasti magavad ning inimesed planeedi valgel poolel on enamasti ärkvel ja tegutsevad. Ehkki meil on öö ja päev, ei korda me sama asja ikka ja jälle, vaid loodetavasti ärkame ning saame iga päevaga üha enam teadlikuks. Kuigi me uinume ning ärkame, liigume me üha edasi. Võrdpäevsuse pretsessiooniga on täpselt sama lugu, ainult et tegemist on palju pikema tsükliga.
Tiibetlased ning hindud kutsuvad neid erilisi ajavahemikke juugadeks, mis tähistavad lihtsalt ajastuid. Igal juugal on oma langus- ning tõusufaasid. Enamik viimase 2000 aasta jooksul kirjutatud raamatuist on kirjutatud nn magavate inimeste poolt, kes rääkisid üldiselt ning üritasid lahti mõtestada raamatuid, mis olid kirjutatud nn magavate inimeste poolt, kes rääkisid üldiselt ja mõstestasid lahti raamatuid, mis olid kirjutatud enam ärkvel olnud inimeste poolt. Nad ei mõistnud, mida vanemates raamatutes öelda taheti.
Allikas: „Elulille iidne saladus“ Drunvalo Melchizedek.
Praegusel ajal omab Maa tiirlemisel ümber päikese umbes 23-kraadist kallet oma orbiidi tasapinna suhtes. See on nurk, mille all valgus Päikeselt Maale langeb ning mis muutub vastavalt sellele, millises orbiidi punktis Maa parajasti viibib. Seetõttu on meil ka neli aastaaega.
Selle aastase pöörlemise sees on veel üks teine väga aeglane võnkumine, mida enamik inimesi teab võrdpäevsuse pretsessioonina, mille täistsükli sooritamiseks kulub 26000 aastat. Täpsemalt 25920 aastat (sõltuvalt sellest, kelle andmeid te loete, sest iga autor esitab tsükli pikkust mõneaastase erinevusega). On ka teisi võnkumisi. Näiteks pole see 23-kraadine nurk Päikese suhtes fikseeritud ning umbes 40000 aastaga toimub ligikaudu kolmekraadine nihe-23-lt 26-le kraadile. Siis on jällegi väike võnkumine selle väikese kolmekraadise võnkumise sees, mis lõpeb iga 14 kuu tagant. On avastatud veel üks võnkeperiood, mis kestab 14 aastat. Ja juba väidetakse, et on avastatud veel üks. Uurides iidseid sanskriti kirjutisi, näete, et kõik need võnkumised on meie planeedi teadvuse jaoks ülitähtsad. Nad on otseselt seotud teatud sündmustega ning ajaga, mil need sündmused toimuvad- samamoodi nagu meie DNA on seotud inimkeha arengu eri faasidega.
Nüüd tahaksin ma vaadelda peamist võnkumist, mida nimetatakse võrdpäevsuse pretsessiooniks. See maakera telje võnkuv liikumine järgib ovaalset mustrit. Ovaali pikema telje parem ots, mida nimetatakse apogeeks, osutab galaktika keskme suunas. Ovaali alumine pool märgistab perioodi, mil planeet liigub galaktika keskme suunas, ning ülemine pool näitab alguspunkti tagasi jõudnud Maa taasalgavat eemaldumist. Seega galaktika keskmest eemalduvat liikumist kutsutakse ka liikumiseks galaktika tuules. Sanskritikeelsetes kirjutistes on juttu sellest, et muistsed olendid (kes mingil moel teadsid nimetatud ettenihkumisest) ütlevad, et suured muutused maakeral ei toimu mitte ovaali tippudes, vaid veidi aega pärast nende ekstreemsete punktide läbimist (punktid A ja C). Suured muutused leiavad aset just neis punktides. Jõudes (muistsete kirjutiste järgi) ülemise ovaali punkti C, eemaldume me galaktika keskmest, „uinume“ ning meie teadvuse tase langeb, kukkudes läbi dimensioonide, kuni me lõpuks jõuame alumisse ovaali, hakkame ärkama ning taas läbi dimensioonide ülespoole liikuma. Ärkamine toimub teatud kindlat seaduspära järgides, kuni me jõuame jällegi ülemisse ovaali ning „uinume“ uuesti. See on spiraalikujuline avatud otstega muster, mis sarnaneb vedruga, mitte ringina korduv tsükkel. Seepärast on iga järgnev uneperiood lühem ning eelmisest vähem intensiivne, iga korraga ärkame üha enam ning täielikumalt. Sarnane tsükkel toimub Maa peal iga päev. Kui vaatleksite Maad kosmosest, siis on ta igal hetkel poolenisti valguses ning poolenisti pimeduses ja enamik inimesi planeedi pimedal poolel arvatavasti magavad ning inimesed planeedi valgel poolel on enamasti ärkvel ja tegutsevad. Ehkki meil on öö ja päev, ei korda me sama asja ikka ja jälle, vaid loodetavasti ärkame ning saame iga päevaga üha enam teadlikuks. Kuigi me uinume ning ärkame, liigume me üha edasi. Võrdpäevsuse pretsessiooniga on täpselt sama lugu, ainult et tegemist on palju pikema tsükliga.
Tiibetlased ning hindud kutsuvad neid erilisi ajavahemikke juugadeks, mis tähistavad lihtsalt ajastuid. Igal juugal on oma langus- ning tõusufaasid. Enamik viimase 2000 aasta jooksul kirjutatud raamatuist on kirjutatud nn magavate inimeste poolt, kes rääkisid üldiselt ning üritasid lahti mõtestada raamatuid, mis olid kirjutatud nn magavate inimeste poolt, kes rääkisid üldiselt ja mõstestasid lahti raamatuid, mis olid kirjutatud enam ärkvel olnud inimeste poolt. Nad ei mõistnud, mida vanemates raamatutes öelda taheti.
Allikas: „Elulille iidne saladus“ Drunvalo Melchizedek.
Subscribe to:
Posts (Atom)