UFO

Nägin täna öösel kummalist und, mis tundus nii tõeline. Nägin nimelt õhus ufolaeva, mis ei olnud üldse selline taldrikukujuline,vaid hoopis pigem ristkülikut meenutav, kuid ka mitte päris selline. Täpselt kuju nagu ei oskagi kirjeldada. Igastahes mulle tundus, et seal oli elekter sees. Järgnevalt nägin, kuidas keegi hakkas mind taga ajama. Ma jooksin kõigest väest. Kui peitu pugesin, nägin, kuidas olin maal põõsaste vahel ja eemal oli UFO. Unes seostasin seda kohta Võrtsjärve ümbrusega. Nägin teda ainult eemalt- tema mind ei näinud. Ta oli metalja värvusega, meenutas kohati luukeret, kuid ka robotit. Suure peaga. Hommikul hakkasin sellele unenäole tagasi mõtlema ja mulle meenus, et mind ei ajanud unes taga mitte UFO vaid inimene. UFO ei teinud minust väljagi.

Igastahes see unenägu pani mind mõtlema sellele, et üle maailma on kuulda erinevatest kohtadest, et UFO taldrikut nähti küll siin, küll seal. Eestiski on meil oma Igor Volke, kes uurib selliseid keskmise inimese jaoks paranormaalseid nähtusi. Meil on kuulus Kaiu raba, mida seostatakse UFO-dega. Siit tekkis küsimus, et kui UFO-d Maad külastavad, miks nad ei kontakteeru inimestega?! Mul on sügav tunne, et nad on meist palju intelligentsemad ja UFO jaoks ei ole veel maalased valmis nendega kohtuma. See oleks umbes sama, nagu inimesed ei suhtle sipelgatega (see oli halb näide, kuna sipelgad tunduvad üsna töökad ja arukad). Aga ma loodan ,et mõte jõudis kohale. Inimene ei oska tõenäoliselt UFO-ga veel suhelda. Inimene tahab ju enamasti hävitada kõike, mis talle ette jääb (tõenäoliselt mitte tahtlikult, aga rumaluse tõttu), sest maine mammona on üks väärt asi ju. Keegi on öelnud, et võidab see, kellel surres rohkem asju on. Nii toodetakse igast jama, raiudes tegelikult oska, mille peal ise istutakse.

Nii Eestis kui Venemaal tunnustatud ekstrasenss (ka arstide poolt tunnustatud) Lille Lindmäe on öelnud, et planeet Maa on allakäigu ja alaneva sageduse tõttu üha haavatavam. Planeet Maa on kõikidest kõige madalam. Kaks madalamat planeeti on hävinud; erakordselt ilus planeet Maa päästetakse. Sellepärast on UFO-d Universumi paljudest paikadest- Andromeedalt, Siiriuselt, Plejaadidelt, Orionilt, Zeta Reticulilt ja mujalt- tulnud Maa lähedale vaatlema inimeste vastutustundetut ümberkäimist Maaga ja ette valmistama Maa päästmist, loodusvarade taastamist ja Maa vibratsioonitaseme tõstmist, selleks, et Maa võiks minna Kuldsesse Aega koos vastavatasemeliste inimestega ( „ Iidse teadmisega õnnistatud“, Lille Lindmäe, lk 154, Tallinn 2004).

Kuldne Ajastu on aeg, mil inimhinged kasutavad oma vaimu õpetust ja juhendust, mil telepaatiline side pole enam eranditel, vaid kogu inimkonnal kasutada Universumis sidepidamiseks. Lindmäe ütles juba oma 2004. aastal välja antud raamatus, et majandussüsteem hävib, raha kontroll jõuab lõpule. Looduskatastroofides hävivad linnad ja edasielamise võimalus on vaid maal, kus inimesed suudavad edasi elada end ise teenindades, üksteist aidates ja oma töövilju teiste tööviljadega vahetades.
Lindmäe soovitab inimestel aru saada, et meile antud energiatest on mõttel kõige võimsam loov jõud. Seda tuleb kasutama õppida. Meil on tarvis enda sees leida hinge ühendus vaimuga ja hakata kasutama vaimu juhendust. On tähtis mõelda selgeks mineviku olukorrad selleks, et tekiks arusaamine ja tasakaal. Ta rõhutab, et RAHULOLEMINE ja MEELERAHU on asjad, mis teevad meid aina tugevamaks ja tugevamaks. Vastutuse enese eest on inimesed loovutanud võimule. Võtkem võim tagasi! Me kõik oleme vastutavad iseendi ja planeedi eest ( „Iidse teadmisega õnnistatud, Lille Lindmäe, lk 153-155, Tallinn 2004).

Unenäos tundus mulle UFO targa ja intelligentse olevusena. Märgakem end ja enda ümber toimuvat!

Minu memmest ja vanaisast

Olav Ehala looming meenutab mulle memme ja vanaisa. Avastasin end tihti pärast kooli ja enne muusikakooli nende magamistoast, kus vanaisa ahjule tuld alla pani. Päike paistis tuppa ja kapi peal olevast raadiost kuuldusid Olav Ehala laulud. Memmel valmis köögis pea alati hõrgutav roog. Vanaisal oli mulle iga kord varuks paar „Tiina“ kommi ning mõned küpsised. Kui nende juurde enne söögi tegemise alustamist jõudsin, tegi memm mulle, nagu traditsiooniks sai, ühe singileiva, millel ta singi peeneks tükeldas, et kergem hammustada oleks. Kavas oli ka kolm sajaviilu, millest ühel oli pasteet, teisel vorst ja kolmas oli õige magus- õunamoosisai võiga. Kõrvale tegi ta aga kuuma punasõstra morssi. Samal ajal kui sõin, pajatas ta elust. Vanaisa luges siis veel ajalehte, sest õhtused seebikad ei olnud veel alanud ja ahjus oli juba tuli all. Nii soe ja mõnus tunne oli. Kuulda oli tule praksumist. Memm jutustas tihti oma elust ja küsisin ning kuulasin huviga. Ta rääkis, kuidas vene ajal ikkagi jõule peeti; või kuidas ta kelguga sünnitama viidi ja haiglas sünnitades keegi enda sünnitusele Stalinit appi karjus. Naerda saime küll.
Memme vanemad küüditati Siberisse, kui ta veel Tartu Ülikoolis arstiteadust õppis. Koolist koju tulles küla inimesed ütlesid, et ärgu memm koju mingu, kuna sinna olid just küüditajad läinud. Memm oleks tahtnud oma vanematega kaasa sõita. Jutud ta lapse- ja noorpõlvest lõppesid vahel küll meie mõlemi pisaratega. Pärast saiade söömist, pesin alati nõud ning siis ütles memm, et mingu ma vaadaku, mis vanaisal mulle nüüd pakkuda on. Seda öeldes, tekkis talle mesimagus naeratus suule, nagu oleks tegemist suure üllatusega. Alati teadsin, et vanaisa pakub nüüd „Tiina“ komme ja küpsiseid, kuid alati oli ka elevus sees. Hiljem- nüüd, kus võin osta endale nii palju komme kui vaid soovin, ei maitse mulle kommid enam. Nostalgia mõttes „Tiina“ kommid lähevad peale küll. Aga erilised olid need kommid just seetõttu, et vanaisa ja memm selle sündmuse nii eriliseks minu jaoks tegid.
Vanaisa oli mul naljanina. Näiteks kui vanaisa poest liha tõi, siis memm alati vaatas, nuusutas ja katsus liha ning tihtipeale oleks memme arvates vanaisa võinud ikka parema tuua. Vanaisa võttis aga seda sõbralikku torinat huumoriga ja viskas nalja nii, et kõik naersime. Memm oli suure uhke talu tütar ja vanaisal oli palju õdesid-vendi. Kõik söömaajad olid nagu pidulauas. Memm oskas imehästi süüa teha. Silmitsesin tema käsi. Need olid nii siidised, kuigi kortsus ja väljanägemiselt nagu elu poolt nuheldud. Aga mulle meeldisid ta käed. Võiksin veel praegugi, aastaid hiljem tuhandest käepaarist oma memme käed ära tunda. Vanaisa sai oma positiivset energiat kooris lauldes. Ta oli tõesti muhe mees.
Memme ja vanaisa abielu kohta võis öelda „kuni surm teid lahutab“. Nad olid mõlemad kõvasti üle kaheksakümne kui memme hing kõrgematele tasanditele kutsuti.Vanaisa tundis memmest vist nii suurt puudust, et mõne kuu pärast lahkus temagi.
Sellised olid minu memm ja vanaisa, kelle magamistoa raadiost mängis tihti Olav Ehala muusika ja päike paistis.