TEE MULLE PUIDUST TUULEKELL

Tee mulle puidust tuulekell

mis sarapuu sihin-sahina taustal

nii sundimatus rahus

masseeriks mu igatsuses hinge

mis vahel hingata unustab.

 

Et tuulekella malbe klibin-klobin

olekski vaid malbe klibin-klobin

mis avaks ehk sealsamas portaali

kus elab igatsuse vaba armastus.

Kas poleks kerge?

 

Senikaua õpin tingimusteta armastuse õpitoa

esimeses pingis ego lõhustamist.

Ja sina näed seda pealt.

Osaled selles!

Oled mu õpetaja.

 

Kristel Põld 07.05.2021

 

 

Kraavikalda kõrkjad

 pööran pilgu

kuigi mu ümber on inimesi

tunnen seletamatut üksindust

sellest tulenevat süüd

sumpan üksi poolemeetrises lumes, otsides midagi

te püüate mind lohutada, kraavikalda kõrkjad, tuisuses tihnikus

kuid mina ei leia oma ängi otsest põhjust 

kuigi lumetähed ei jõua põskedel sulada, ei tunne ma külma

kas on võimalik elada intensiivse põlemiseta

teie kuulate mind, kraavikalda kõrkjad, tuisuses tihnikus

kui proovin rahustada leeki läbi sisemise ümina - loon sellele unelaulu

elust annavad aimu uue lumega kattuvad sõrgade jäljed

kas poleks lihtsam olla metskits

kellel need ajad kerged ongi

puu raputab graatsiliselt maha küll liigraske külmarüü

kuid kas ta taastub näsitud puukoorest

kallid kraavikalda kõrkjad

ühel hetkel olen kohal, järgmisel pärin ta mõtet

peagi suplete vulisevates sulavetes

ehk jahutavad need mindki

Kristel Põld (14.02.2021)

Ma ei unista vannetest loojangul

suvelilledest lõhnapärg peas

et eha igaveseks köidaks

selles näilises eraldatuses

Oleme niigi üks

Sa ei kuulu mulle

ega mina sinule

Me pole asjad

Aga ühest unistan küll

unenäopilvede valges pehmuses

et aeg klaariks kasvõi hetkeks

meie näilise eraldatuse

Ja näeksid mind 

päriselt

nagu mina sind

ilus ja ebatäiuses

Kristel Põld 

Foto: Pixabay (PapaOsmosis)

kuid üht hingan tänini

pole juhtunud varem, ei hiljem

sõrmed teineteise pihkudes

pilgud põimitud palmikuks

värisesid hapra haavalehena

tugev mees, naiselikkuse ees 

Kristel Põld (17.01.2021)

Kõrvus kumiseb mändide kohin,

päike virvendab vaevatud kaskedes.

Mind laeb tõuklev tõmbetuul –

ürgjõuline aimamatu stiihia.

Hingan sügavalt.

Kergelt vaarudes meenutan ööhõlma teateid,

meel veidi mõrkjas –

kuuldus ju tõde.

Tuul räsib kirglikult juukseid.

„Ära unusta uduseid hommikuid!“

„Ära unusta uduseid hommikuid!“

 

Kristel Põld (19.09.2020)

 

Foto: Pixabay (jplenio)

käisid mu toas vaimuna

augustises täiskuuöös

nägin sind – veel olin ärkvel

tean su hinge salajasi käike

mu juurde

 

jäägu varjatuks see sinu eest

kui olek on päevaselt virge

jäägu kaitstuks su maine pilt

puutumata väline kiht

oled oodatud

 

päeval üks, kuid öösel teine

su vahel rohmakas müür

öövaikuses kest sind ei kata

ei jätnud sa tulemata

ma nägin

 

Kristel Põld

03.09.2020

on õitseva palderjani aeg

angervaksa, pooltoore mustika

ja kõrges rohus siristajate aeg

pisut väsinud põdrakanepi, kõrreliste aeg

karmide kõuemürinate ning

lõhnavatel niitudel vikerkaare ilmumise aeg

kuldsete viljade valmimise

õunapuupunnide paisumise aeg

hommikukastese muru ja

kergelt rõskete õhtute aeg

siiski veel soojade ilmade aeg

eelkõige soojade südamete aeg

Kristel Põld 

31.07.2020