Kõrvus kumiseb mändide kohin,

päike virvendab vaevatud kaskedes.

Mind laeb tõuklev tõmbetuul –

ürgjõuline aimamatu stiihia.

Hingan sügavalt.

Kergelt vaarudes meenutan ööhõlma teateid,

meel veidi mõrkjas –

kuuldus ju tõde.

Tuul räsib kirglikult juukseid.

„Ära unusta uduseid hommikuid!“

„Ära unusta uduseid hommikuid!“

 

Kristel Põld (19.09.2020)

 

Foto: Pixabay (jplenio)

käisid mu toas vaimuna

augustises täiskuuöös

nägin sind – veel olin ärkvel

tean su hinge salajasi käike

mu juurde

 

jäägu varjatuks see sinu eest

kui olek on päevaselt virge

jäägu kaitstuks su maine pilt

puutumata väline kiht

oled oodatud

 

päeval üks, kuid öösel teine

su vahel rohmakas müür

öövaikuses kest sind ei kata

ei jätnud sa tulemata

ma nägin

 

Kristel Põld

03.09.2020

on õitseva palderjani aeg

angervaksa, pooltoore mustika

ja kõrges rohus siristajate aeg

pisut väsinud põdrakanepi, kõrreliste aeg

karmide kõuemürinate ning

lõhnavatel niitudel vikerkaare ilmumise aeg

kuldsete viljade valmimise

õunapuupunnide paisumise aeg

hommikukastese muru ja

kergelt rõskete õhtute aeg

siiski veel soojade ilmade aeg

eelkõige soojade südamete aeg

Kristel Põld 

31.07.2020

sõidan pärlvalge rattaga suvises öös

magus sirelilõhn sõõrmeisse lööb

rohelehtede taustal õitest värvipalett

tuulevaikuses saatmas vaid linnukvartett

tallan üksi pedaalidel koduteerajal  

rohkemat, tunnen, et polegi vaja

tõlkjas kollendab putkede kaisus

need hetked mu elus pole sugugi raisus

päev üle veere, õhk endiselt soe

käsivars kampsuni sisse ei poe

taevas õhetab roosakas kuma

suvine pööriaeg läheneb juba

Kristel Põld

16.06.2020

KINGIKS KEEGI PÄEVA LÄBI SINU PILGU

(pühendatud Ketlin Karp`ile)

ihkan näha ilma nii kuis sina näed

karmiinleevike kui tõuseb oksa päält

suliskuue käiselt põrkab kuldseid piisku

vikerkaar ta taustal heidab olemise liisku

mida sina näed

oh kingiks keegi päeva läbi sinu pilgu

külluslikud varjundid mu silme ette ilmuks

maailm palju enamat, kui lihtustatud vorm

sundimatul valgusel on langemise kord

seda sina näed

sinu loomesäde on kergelt sütitav

küll olen püüdnud pilku su järgi sättida

muigelsui, mu kunstnik, aga ütlesid kord nii

pintslit lükkab süda, mitte terav silm

sinu süda näeb

Kristel Põld

05.06.2020

Püüdsin maalida fantaasiametsa. Akrüül. A3- formaadis.



Kristel Põld

Kallis tütar

ära siniseid, ülaseid, tulikaid

minu jaoks tänaseks murra

kuigi armastan neid nagu pöörane

pole tarvis neil mu pärast surra

lähme metsa ja istume kännule

selg toetamas tillukest selga

silm osaks saab laglede rännule

nüüd taevasinas neid lendab

sa küsid, kui vanaks siis elas

see puu, mis heitnud on hinge

ma näpuga poolnukralt vean

ta arvukaid aastaringe

me ümber õitsevad ülased

koos lausume hingavat loodust

veel hiljemgi nautida saab

nii kaunite lillede kooslust

Kristel Põld (10.05.2020)