Thursday, October 25, 2018

täiskuu



udusse mähkunud vana puu
sügisvaikust naudib kuu
istun tamme niiskel juurel
mina väike, puud on suured

hägust ilmuvad teada vaimud –
elavad ja surnud kaimud
kõiki nähtud eluteel
elevil on kuues meel

osad peagi hajuvad
uduilma vajuvad
mõni kaugelt silmapiirilt
veidi lähemale triivib

mõni vaatab otsa eemalt
kindlat toetust tunnen temalt
mõni seisab minu kõrval
puudutades hellalt, õrnalt

seal nad on, kes haiget tegid
ja mina siin, kes haiget tegin
kuid kõigile mu suurim tänu
vabandan, kui tegin valu

ei täiskuu tühja taevast vahi
õigel ajal on ta ravim
udu kaob ja vaimud võtab
juurelt tõusen, koju tõttan

Kristel Põld (24.10.2018)


Wednesday, October 17, 2018

renessansiajal Kopernik vaadetele virutas
tarku ja teadlasi toanurka hirmutas
Maa polegi universumi kese –
tiirleb hoopis ümber Päikese

kas Kopernikgi osanuks näha ei muud
et Armstrongi jalg kord puudutab Kuud
kas oleks ta osanud aimata seda
et kloonitud saab ühe lamba keha

siis ehk on veel seni, millest aru ei saa
mis senini tõesti mõistmata
mõni aparaat jäänud veel loomata
mõni valdkond, mida ei hoomata

kõige tähtsamat elus veel mõõta ei saa
ja kas on ka vaja, kas tõepoolest peab
samas ei kahtle ju enamik meist
et armastus on… ja puudutab meid

 
Kristel Põld (17.10.2018)

Thursday, June 21, 2018

mul ei ole kehv mälu
on oluline ja ebaoluline
aeg kujundab olulise ebaoluliseks
ebaolulise oluliseks
selline lihtsalt aeg on
olen ta laps
sinagi

ära mõista hukka
kui meie olulised ei kattu
vahest peame oluliseks sama
kuid erineva nurga alt
oled sa mõelnud…
ei iial kaks korraga samas kohas seisa
ei seisa

ära ole kurb
tunnen su pisaraid
see teeb nukraks mindki…
kui sind lohutab
leidub siiski miskit, mille vastu aeg ei saa
mõni inimene, mälestus…
oled oluline

Kristel Põld (21.06.2018)

Tuesday, May 1, 2018

Sumbunud vestlused

öö hakul vaibub maine müra
soikuvad endagi mõtted
täiskuu valgustab väsinud küla
hajuvad reaalsuste tõkked

magavas külas ärkvel on keegi
keegi, kes vaikides kuuleb
sumbunud vestlusi teisel pool peeglit
vagaseks jäävad ta huuled

Kristel Põld
30.04.2018

Sunday, April 22, 2018

Astraalrännakust

Kes minu luulet ja blogi on lugenud, saab ilmselt aru, et minu taju ulatub kaugemale silmaga nähtavast. Tegelikult elan keskmise inimese jaoks üsna veidrat, kuid huvitavat elu – sellega kaasneb igapäevaselt hingede, aurade jms tajumine. Kuigi alguses oli hingeilma kogemine vägagi hirmutav, siis aastate jooksul olen sellise eluga leppinud. Ma ei ole mitte ainult leppinud, vaid see on huvitav. Taju on ajaga laienenud – mulle tundub, et nähtamatu maailm saab aru, et suudan nüüd sellega psüühiliselt toime tulla. Olen kasvanud, kuid kindlasti on mul veel palju õppida. Rõhutan sõna “nüüd”, sest pubekaeas ei osanud ma sellega hästi toime tulla, käisin siis isegi korra psühhiaatri juures selle tõttu. Arst ütles, et mu närvid on korras, aga ta ei oska selles osas aidata. Aitasin ennast ise, aga see on juba pikem jutt.

Otsustasin, et kirjutan oma üleeilsest astraalrännaku kogemusest. Tekkis tunne, et võibolla saab keegi lohutust, et keha ja hing on erinevad ning keha suremise korral ei sure hing.

Hinged rändavad ringi. Ka elus inimese hing rändab. Ma ei ütle seda usu või raamatust loetu põhjal, vaid minu teadmine põhineb aastatepikkusel kogemusel. Elusate inimeste hinged rändavad eelkõige magamise ajal. Tavaliselt me ise rännakust ärgates seda ei mäleta. Mina näiteks olen oma perekonnaliikmeid näinud nii, et samal ajal näen magavat füüsilist keha ning selle juures sama inimese astraalkeha.

Kaks ööd tagasi käisin astraalrännul. See tähendab, et mu füüsiline keha lebas voodis, aga MINA, HING, liikusin ringi, nähes iseend voodis lebamas. Kell oli kuskil nelja paiku öösel ja mul ei olnud und. Silmad käisid vahepeal kinni, vahepeal lahti – vaikne oli olla. Ühel hetkel tundsin, et mu kehast käib üle energeetiline laine – mu silmad olid sel ajal lahti. Seda võib füüsiliselt kirjeldada selliselt, et keegi siidisalliga tõmbab üle su keha (ka seest), samas pole see kirjeldus ligilähedanegi. Tajusin, et nähtamatu maailm on kohal. See oli toetav ja positiivne. Pöörasin end kõhuli ja panin silmad kinni.

Veidi aja pärast tundsin surinat ja külmavärinaid (eelkõige surinat), olin teadvusel. Miski tõmbas mind kehast välja. Kõigepealt tõusis mu pea (nägin omaenda kukalt), seejärel ülejäänud astraalkeha. Kui ma pooleldi kehast juba väljas olin, oli ümbrus veidi udune. Kohe ei olnud selgelt tuba näha. Veidi aja pärast muutus selgemaks. Siis nägin juba end ja abikaasat toas magamas. Imestasin, et ohh, olen kehast väljas. Hakkasin majas ringi lendama. Läksin kinnistest akendest välja, tulin tuppa tagasi, läksin trepihallist alla, nägin oma koera. Lendasin naaberkrundile, kuid tulin tagasi. Naaberkrundil oli teisi hingi – ma ei suhelnud kellegagi. Ringilendamise ajal hakkasin automaatselt laulma mingit endale teadmata laulu. Tulin varsti oma tuppa tagasi ja olin täiesti kindel, et saan kehasse tagasi. Läksin keha poole ja plaks – olingi kehas tagasi. Kui füüsiliselt kehasse tagasi jõudsin, läksin kohe otsima diktofoni, et lauldud laul salvestada (sellest laulust te veel kuulete). Kui uuesti pikali läksin, oli kinniste silmade taga lilla valgus. Mina seostan lillat valgust millegi jumaliku kohalolekuga. Tundsin end turvaliselt.

Olen ka varem rändamas käinud. Eelmisel korral tõmbas mind miski selg ees kehast välja suurel kiirusel. Lõpuks hoog peatus ja jäin hingena hõljuma oma füüsilise keha kõrvale, aga ei näinud midagi. Jõudsin tunda muret, et kas jäängi sellisesse olekusse – hea oli siiski olla. Tundsin teiste hingede kohalolekut. Tagasi sain oma kehasse nii, kui abikaasa keeras end kogemata minu vastu, olin plaks tagasi.

Olen kindel, et paljud inimesed püüavad meditatsiooni abil astraalrännakuni jõuda ja jõuavadki. Mina ise (veel) ei kontrolli teadlikult sellist rännakule asumist, vaid keegi hingeilmast korraldab seda mulle – võtan seda jumaliku kingitusena. Astraalrännak erineb sellest, kui olen meditatsioonis ja kujutan endale asju ette. Astraalrännaku ajal tunnen, et ei ole kuskil unenäoses ilmas, vaid see on sama reaalne kui praegu siin arvutitaga istudes.

Ootan huviga uusi kogemusi!

Wednesday, March 28, 2018

Armastada üksinda

kas oskad armastada ka üksinda
tundmata üksindust, nõudmata vastutasu
olles kuuldavaks vaid iseendale, rahus
tundes siirast rõõmu teisest, vaikimisi
mitte midagi ette võtmata
lihtsalt armastada üksinda
vabalt, iseendale
ja olla õnnelik

Kristel Põld
28.03.2018

Monday, February 26, 2018

Postamendi-Jaan

Olen toime pannud kõige kurjema teo - 
kord mõistsin hukka avatud hinge,
kes armastanud valimatult elu.
Imetlesin ühteaegu - nõnda ka praegu.
Valutan niivõrd, et rinnakus kisub. 

Ta januselt ahminud ilu ja valu - 
võlunud tajutu taevasteks sõnadeks.
Olnud haavatav lilleõielegi.
"Kuidas saab üks süda nii avali olla?"
mõtlesin mõtlematult, tundmata. 

Ta kirjutas "Luule on südame pikendus,
tuksumise pikendus
puudele, põõsastele,
õunapuuõitele, karmiinleevikesele,
ämblikuniidile, pesunöörile".

Ta armubki kõigesse, mis on. 
Nüüd mõistan Sind, postamendi-Jaan.
Jumaldan sellist haavatavust!
Inglid armastavad luulet!
Õnneks avatud südame haavu lapivad just nemad...

Kristel Põld (25.02.2018)