Õlimaal, A3, Kristel Põld

 

Õlimaal, A3. 

Kristel Põld 

Pakase poeg

Päisel päeval pakase poeg

aknaklaasil, jäälilled käes

kohmetult seisis, näost pisut valge

armusin kohe ta kargesse palge.

Ei võitnud mu südant jäälillekimp

vaid tagasihoidlik, häbelik pilk.

Päikeses lendlesid kuldsed kristallid

ta tuli – ei peatanud lumised vallid.

Ja kuigi ei lausunud sõnu just palju

siis seisis mu aknal kindlalt kui kalju.

Tuppa ei tulnud kaheldes endas –

pakase poeg sulamist pelgas.

Muidugi oli mõistetav, klaar

ei saanud meist saada iialgi paar.

On möödunud talvi, kui kardina avan

seisab pakase poeg ikka sealsamas.

 

Kristel Põld

Sügisilma süles helgivad virmalised

Tunnen, kuid vaateni ei ulatu

Aeg-ajalt ilmun aknale

Kopsudes mõriseb päikesetorm

 

Kuskil on taevas klaar

Tuul hüpitab pilvi oma põlvedel

Tiigil okaspuusiluettide taustal

mängib seal priilt lillakasroheline öö

 

Kopsud vajavad vabadust

avada suletud aken 

tõusta sinirohelisel planeedil

pilverahnude alt

 

Muidugi langeb ka täht.

Sabal mu kaldkirjas soov

tunda end sügistuulena

aurora borealis`e öös

 

Kristel Põld

Gongiöö

Pea kogu öö oli kõmanud massiivne gong

liikumatute kehade kohal

küünlaleekide vibeluses

hämaras ruumis

Helisenud helikausid rakutasandil

tõstes esile keha kitsaskohad  

valutorgete jadana

tegelemiseks

Helisenud helikausid hingetasandil

tuletades meelde jumalikku ühendust

luues tunnet algolemusest

monaadist

Tahtmatult avanesid silmad

vaimudetunnil

uues energias

Gongimeister oli muutunud ilusaks aegluubiviirastuseks

Kristel Põld

Foto: Pixabay

Hunditätoveeringuga tüdruk

üksiku sõiduki täistulede vihus

ööpilvises suvelõpujahedas

maanteeäärsel kõrvalrajal

arukaskede all

tantsib hunditätoveeringuga tüdruk

suure kollase koeraga

häbita

omaenda muusika kostel kõrvaklappidest

ta laulab kogu väest edasi käpalisele

teeäärelilledele, mullale, õhule

langenud lehtedele

armastusele endale

Kristel Põld 

TEE MULLE PUIDUST TUULEKELL

Tee mulle puidust tuulekell

mis sarapuu sihin-sahina taustal

nii sundimatus rahus

masseeriks mu igatsuses hinge

mis vahel hingata unustab.

 

Et tuulekella malbe klibin-klobin

olekski vaid malbe klibin-klobin

mis avaks ehk sealsamas portaali

kus elab igatsuse vaba armastus.

Kas poleks kerge?

 

Senikaua õpin tingimusteta armastuse õpitoa

esimeses pingis ego lõhustamist.

Ja sina näed seda pealt.

Osaled selles!

Oled mu õpetaja.

 

Kristel Põld 07.05.2021

 

 

Kraavikalda kõrkjad

 pööran pilgu

kuigi mu ümber on inimesi

tunnen seletamatut üksindust

sellest tulenevat süüd

sumpan üksi poolemeetrises lumes, otsides midagi

te püüate mind lohutada, kraavikalda kõrkjad, tuisuses tihnikus

kuid mina ei leia oma ängi otsest põhjust 

kuigi lumetähed ei jõua põskedel sulada, ei tunne ma külma

kas on võimalik elada intensiivse põlemiseta

teie kuulate mind, kraavikalda kõrkjad, tuisuses tihnikus

kui proovin rahustada leeki läbi sisemise ümina - loon sellele unelaulu

elust annavad aimu uue lumega kattuvad sõrgade jäljed

kas poleks lihtsam olla metskits

kellel need ajad kerged ongi

puu raputab graatsiliselt maha küll liigraske külmarüü

kuid kas ta taastub näsitud puukoorest

kallid kraavikalda kõrkjad

ühel hetkel olen kohal, järgmisel pärin ta mõtet

peagi suplete vulisevates sulavetes

ehk jahutavad need mindki

Kristel Põld (14.02.2021)