kui teaks ette kõik

kui teaks ette kõik, kas ette võtta tihkaks
algab see, mis lõpeb
olgu võlu või valu – elu tunda ihkan

kui teaks ette kõik, kas üldse olla tihkaks

tunnen – seega olen
vahel olemata olla lihtsam…

ette kui teaks kõik, kas miskit muuta sooviks

kogemus on võlu –
rohkem kohal olla proovin

Kristel Põld

mil viimaks rahu endaga sõlmid

õhtuse päikese endasse põimid

eesmärgist eesmärki lennutab tuul

jahedast tuulest villis on huul

lendled ja loodad, usud ja ootad

roosakas taevas et unistust koob

tuuletul võlvil ehapunas märkad

õnn ammu kohal – elule tärkad

sulle siis õitsevad ülased valged

pehme kevadbriis embamas palgeid

metsvindi lauluviis hellitab kõrvu

armastust tunned ja südames õrnust

Kristel Põld 

nagu sulab jää või aurustub õhku

külma dušina karastab vihm

kas kindel saab olla, et kõik on muutuv

udu sees hägustub siht

energiat ei teki ega ka kao

muundub vaid olekust teise

kas miski kunagi päriselt kaob

või varjatult saadab su reise

Kristel Põld 

Süda pole okastraadivang
Tõeline armastus on vabadus
Vabadus tunda, mida tunned
Tundma just ongi meid loodud

Tõeline armastus pole kohustus

Tõeline armastus on kingitus  
Tõeline armastus pole lubadus
Tõeline armastus on soov

Tõeline armastus pole kadedus

Süda pole kellegi omand
Tõeline armastus on pühadus
Olemise kõrgeim vorm

Tõeline armastus on õnnistus

Tänu tuleb tunda, mitte süüd
Armastus ei jagune osadeks 
See astendub võimsaimaks tõeks

Kristel Põld

unes käin kodus

siis puhkab mu hing

kodu on mujal

kuid keha siin

magades udust selgineb taevas

ärgates ununeb viimsemgi viiv

rabelen maiste raskuste vaevas

avatud silmades uneliiv

Kristel Põld 

Linnumees

Minu vanaonu Endel Edula (01.12.1928–12.01.2017) oli loodusemees, lindude armastaja ja uurija ning ühtlasi ornitoloogiaühingu auliige, kes on avaldanud oma uurimusi artiklite ja raamatu näol ning kes on osalenud looduse kaitsmisel.

Linnumees

 Viimaks lindude keskel lendled,

tuul kannab palgeile hõbehelbeid.
Kas täitusid soovid, kas tundsid end ära
veel enne kui paotus hingevärav?

Olid metshaldjas põlises laanes,

linnud tiirlesid kõrgustes kaares.
Vaatasid üles ja ihkasid taeva:
ei lendlevail lindudel näinud Sa vaeva.

Kergem nüüd kui udusulg

kõrgustesse hõljud, ilus hing!
Linnud, Su sõbrad, peavad Sind meeles:
kevadlaulu saatel saadavad teele.

Kristel Põld

Mikroreaalsus makrokosmoses

Imeline imestus olevast!

Oh seda mikroreaalsust makrokosmoses...

Kõiksus ulatub kõikjale!

Loome reaalsust, mis on loodud...

Aeg vaid perspektiiv.

Kristel Põld