Millest mõtled

millest meri kohised

millest puhud tuul

kajakate lauluviit summutab soe tuul

millest mõtled vaikne kivi

palju näinud puu

sipelgas kes sõpra tassib kevadisel kuul

Kristel Põld

Annan andeks

annan andeks Sulle, ema

lapsepõlves kuuldu

vaime pole olemas – see on lihtsalt luulu

annan andeks Sulle, ema

kahtlesid mu jutus

isegi kui nägu oli pisaratenutus

annan andeks Sulle, ema

püüdsid mind vaid kaitsta

rahumeelselt suurena Su juukseid hellalt paitan

Kristel Põld

„Mina ja alateadvus“, Carl Gustav Jung

Alateadvus sisaldab nii teadvusest väljatõrjutut kui ka kogu ülejäänud teadvustamata psüühilist materjali, sealhulgas alaläviseid meeltetajusid. Alateadvus sisaldab ka materjali, mis ei ole veel ületanud teadvuse läve, need on n.-ö hilisema teadvusssisu algmed. Alateadvus on lakkamatult tegevuses oma sisude rühmitamise ja organiseerimisega.

Unenägu on ülimalt objektiivne, n.ö loomulik psüühe produkt, millelt võib oodata vähemalt vihjeid hingeliste protsesside teatud põhitendentsidele. Need on alateadvuses toimuva arengu peegeldused. Unenäod kopeerivad ilmselt teadvust, ignoreerides aga täielikult teadvuse kriitikat. Nad kordavad teadvuse ainest, kuid mitte in toto, vaid kasutades ainult fantaasiat, mitte „terve mõistuse“ vaatepunkti.

Eristatakse individuaalset ja kollektiivset alateadvust. Me tunneme ainese individuaalse sisuna ära sellest, et selle mõju, osaline ilmumine või päritolu on otseselt seotud meie individuaalse minevikuga. Tegemist on isiksuse inventari hulka kuuluva olulise osaga, mille puudumine teadvuses tekitab alaväärsust, kuid mitte sellist alaväärsust, mille psühholoogilist iseloomu võiks võrrelda orgaanilise vigastuse või kaasasündinud defekti tõttu tekkinud alaväärsusega, vaid pigem millegi tegematajätmisest tulenenud ja seetõttu moraalset pahameelt põhjustavat alaväärsust. Moraalne alaväärsustunne tekib konfliktist oma isega, mis nõuab hingelise tasakaalu saavutamiseks selle defitsiidi kõrvaldamist. Alateadvuses sisalduvat mitteindividuaalset ehk päritud kategooriate ehk arhetüüpide kujul esinevat kollektiivset materjali nimetab Jung kollektiivseks alateadvuseks. Meie aju funktsioneerib tänapäevalgi tõenäoliselt sarnasel viisil nagu vanadel germaanlastel. Ajalooline ja üldlevinud pilt tekib uuesti loomuliku psühholoogilise funktsiooni raames. Tegemist on taaselustatud arhetüübiga. Neid vanu pilte taastoodab unenägude primitiivne analoogiline mõtteviis. Tegemist pole mitte päritud ettekujutustega, vaid päritud kujutlusviisidega.

P s ü ü h i l i n e  i n f l a t s i o o n on seisund, mis kujutab endast isiksuse väljavenitamist tema individuaalsetest piiridest väljapoole, ühesõnaga – ülespuhutust. Üks tavalisemaid näiteid on paljude meeste tõsimeelne samastumine oma ameti või tiitliga. Kindlasti on töötamine minu eriline tegevus, aga samas on see kollektiivne tegur, mis ajalooliselt on tekkinud paljude inimeste koostööst ja mis võlgneb oma auväärsuse kollektiivi heakskiidule. Kui ma samastan end oma ameti või tiitliga, siis käitun ma nii, nagu oleksin mina ise terve see kompleksne sotsiaalne tegur, mida amet endast kujutab, nagu polekski ma ainult ameti pidaja, vaid samal ajal ka ühiskonna heakskiit ise. Sellega olen ma oma isiku ebatavaliselt välja venitanud, olen endale meelevaldselt omistanud omadusi, mida mul pole, vaid mis asuvad minust väljaspool. Enda samastamises ameti või tiitliga on midagi ahvatlevat, mistõttu paljud mehed ei olegi midagi muud kui ühiskonna poolt tunnustatud väärikas kest. Oleks asjatu otsida selle kesta tagant isiksust. Suurepärase välise kuju taga on peidus armetu mehike. Seepärast ongi amet nii võrgutav: see on isiklike puudujääkide odav kompensatsioon.

Inflatsiooni tekitavad veel muudki tegurid peale selliste väliste külgetõmbevahendite nagu ametid, tiitlid ja muud sotsiaalsed rollid. Nii nagu keegi tõugatakse tema ameti auväärsusest johtuvalt äkitselt maailma avalikkuse ette, nii võib inimene ka sama äkitselt maailmast kaduda, nimelt siis, kui tal on õnnestunud näha ühte neist ilmutustest, mis maailmale teise näo annavad.

Erinevuste tõttu rassi, hõimu või ka perekonna tasandil eksisteerib „universiaalse“ kollektiivse psüühe kõrval ka rassi, hõimu või perekonnaga piirduv kollektiivne psüühe.

Kollektiivne psüühe moodustab isiksuse aluse. See avaldub inflatsioonina, olgu siis enesekindluse vähenemisena või enda teadvustamatu ülesupitamisena, mis võib omakorda areneda haiglaseks võimuihaks. Kuna analüüsi käigus tuuakse individuaalse alateadvuse sisu teadvusesse, saab indiviid teadlikuks asjadest, mida ta teiste puhul juba teadis, iseenda puhul aga mitte. Tänu sellele muutub ta vähem ainulaadseks, ta muutub k o l l e k t i i v s e m a k s. Kollektiivseks muutumine ei ole sugugi ainult negatiivne. Öeldakse ju: “Kõigis meis on veidike kurjategijat, geeniust ja pühakut.“ Nii tekib lõpuks eluline pilt, mis hõlmab kõike maailmas leiduvat, nii head kui halba, nii ilusat kui ka inetut. Tasapisi hakatakse tunnetama oma sarnasust maailmaga, mis osutub paljude natuuride jaoks positiivseks –  sellisel juhul on see neuroosi ravi otsustavaks pöördepunktiks.

Isiksuse arengu seisukohalt on ilmtingimata vajalik range eraldumine kollektiivsest psüühest, kuna puuduliku eraldumise tagajärjeks on kohene lahustumine kollektiivses. Kollektiivne suhtumine eeldab teiste puhul sellesama kollektiivse psüühe olemasolu. See tähendab aga hoolimatut silmade kinnipigistamist individuaalsete erinevuste, samuti üldisemat laadi erinevuste ees, mida esineb isegi kollektiivse psüühe raamides, nagu näiteks rassierinevused. Individuaalsuse tähelepanuta jätmine tähendab loomulikult üksikisiku lämmatamist, millega kollektiivist juuritakse välja diferentseerimise element. Diferentseerimise elemendiks on indiviid. Kõige vooruslikumad teod nagu ka kõige suuremad kuriteod on individuaalsed.

On ju kõigile teada tõsiasi, et kollektiivi kui terviku kõlbelisus on proportsionaalselt vastupidine tema suurusele, sest mida rohkem indiviide on koos, seda vähem lubatakse avalduda individuaalsusel ja kõlbelisusel, mis põhinebki ju indiviidi moraalitunnetusel ja selleks hädavajalikul vabadusel. Sellepärast on iga üksikisik ühiskonna liikmena alateadlikult teatavas mõttes halvem inimene kui üksi tegutsedes, sest sel määral kui ta on ühiskonna liige, on ta vabastatud individuaalsest vastutusest. Alateadvust analüüsides on kerge tõestada, et tänapäeva inimene, kes enam-vähem vastab kollektiivi moraalsele ideaalile, on teinud oma südamest röövlikoopa, laskmata ennast ometi sellest vähimalgi määral häirida. Ja niivõrd kui ta on end oma ümbrusega „kohandanud“, ei lähe talle korda ühiskonna suurimadki nurjatused –  seni kuni tema kaasinimesed usuvad selle ühiskonnaorganisatsiooni kõrgesse moraali. Samamoodi mõjub ka kollektiivne alateadvus indiviidi psüühele.

Individuaalne psüühe kasvab välja kollektiivsest ning on sellega tihedalt seotud. Sellepärast on raske öelda, missuguseid sisusid tuleb pidada individuaalseteks ja missuguseid kollektiivseteks.

P e r s o n a t analüüsides võtame maski maha ja leiame, et see, mis tundus olevat individuaalne, on tegelikult kollektiivne, teiste sõnadega: Persona on ainult kollektiivse psüühe mask. Õieti öelda pole Persona midagi „tegelikku“. Ta on indiviidi ja ühiskonna vaheline kompromiss selle kohta, “kellena keegi esineb“.

Tervistav jõud on ainult sellel, mis keegi tõeliselt on. Individuatsioon tähendab inimese kollektiivsete eesmärkide paremat ja täielikumat täitmist, sest kui indiviidi omapäraga piisavalt arvestatakse, võib temalt oodata suuremat sotsiaalset panust kui siis, kui see omapära tähelepanuta jäetakse või seda koguni maha surutakse.

Personast kõneldes ühiskond eeldab ja isegi peab igalt indiviidilt ootama, et see talle määratud rolli võimalikult täiuslikult täidaks, järelikult ei oodata kirikuõpetajalt mitte ainult, et ta oma ametikohustusi objektiivselt täidaks, vaid et ta kogu aeg ja igas olukorras mängiks laitmatult kirikuõpetaja rolli. Ühiskond nõuab seda kindluse mõttes; igaühel on oma ülesanne, üks kingsepp, teine poeet, kelleltki ei oodata, et ta oleks mõlemat. Selline isik oleks ju „teistsugune“ kui teised, seega mitte päriselt usaldusväärne. Ühiskond on veendunud, et ainult kingsepp, kes samal ajal pole luuletaja, oskab asjatundlikult häid kingi teha.

Individuatsiooniks ehk eneseteostuseks on vältimatu, et osataks end eristada sellest, kellena enesele ja teistele ainult näidakse, samal eesmärgil on vajalik saada teadlikuks nähtamatutest sidemetest oma alateadvusega. Inimene tunnetab seda, mis peaks olema ja mis võiks olla. Sellest tunnetusest kõrvalekaldumine tähendab eksiteele sattumist ja haigust. Kohanematus sisemaailmaga pole sugugi vähem saatuslik puudujääk kui ignorantsus või võimetus välismaailmas.

Tõlkinud: Merike Steinert

Kuulmine

Vaikuse hääl on häälekas.

Vaikuse hääl pole heli.

Haudvaikust pole olemas –

see on planeedi sagedusheli

Vaikses pimedas ruumis

eriti avatud meeled

märkavad üksikuid möödujaid,

mõttes „tere“ on keelel.

Vaikuse hääl on ruumiline –

tunned kuis liigub substants.

Vaikuse hääles võõras vaikuse hääl –

kohal kehatu substants.

Kuulatad, kuid mitte heli,

kuuled kõrvadeta.

Kukla ülaosa meel

kuues, seitsmes, kaheksas.

Ka kõrvadega kuulata

saab teise ilma heli:

sosinad ja inimhääled,

ebamaised helid.

Üle selgroo kõhejutt

teinekord võib levida.

Kananaha kaunid kupud

inimnahka ehivad.

Kellelegi see on reaalsus,

kellelegi mõistujutt;

iga päeva aktuaalsus

või siis lihtsalt ulmejutt.

Kristel Põld

Hunt

rabasaarel punetavad murakamarjad

eksinud hunt otsib kadunud karja

õhtuse hämaruse liigniiskes õhus

mõte üksindusest rinnakus rõhub

metsise laul üle männituka kajab

tröösti ei paku – veel midagi vaja

alati võõraks on arvatud hunti

eristuv isend ei kuulu ju punti

nii rändabki susi mööda soopinna radu

otsib kaotatud karja ja südamerahu

                                                                                 
seniks rabasaarel punetavad murakamarjad

ja laukavee peegelpilt lohutust annab

                                                                                 
Kristel Põld 

Nägemine

ilmade aines on valge valgus

kõikide värvide ühtne segu

piksleid meenutav punktide mass

ühtse energia värelev ilming

kohapeal pulseeriv ehitusklots

mitmemõõtmeline läbistav miski

kõiksuse info ustav kandja

taevas seisev elulev vihm

udu selle vahel peenkoeline aura

laiumas elusa-eluta ümber

kuju ja värvid muutuvad kergelt

tantsivad maiste muutuste tuules

iseseisvad kehalised substantsid

peenemad kui piksliklotsid

kujult kummalisi on

kangalt erilisi on

kehastunud või kehastumata

liiguvad ja liigutavad

kust sa tuled kaunis olend

silmad kinni näed ehk rohkem

teretamas surnud taat

mis on uni, mis on tõesus

väita kindlalt ma ei saa

kust sa saabud lilla valgus

rahulik ja olla hea

geomeetrilise jada valgus

transsi minemise algus

Kristel Põld

„Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit“, Thomas Salumets

Jaan Kaplinski on saanud mitmeid auhindu ja aumärke, nii kodumaiseid kui rahvusvahelisi. Üks prantsuse reporter on Kaplinski kohta öelnud eesti „Voltaire“. Tegemist on suurepärase luuletajaga, kirjanikuga. Ta on enam kui kolmekümne raamatu autor. Tema teoseid on tõlgitud mitmetesse keeltesse. Ta on olnud külalislektoriks mitmetes maailma ülikoolides. Kaplinski kirjanikukuulsus tugineb siiski ennekõike tema luulele.

Lugedes Kaplinski keerulisest elust, ei tundu selles olevat palju sunnita kujunemist – see on pigem miski, mille poole ta püüdleb. Kõike mõjutab aeg.
Jaan Kaplinski sündis 1941. aastal, ajal, mil suur osa tema sünnimaast oli varemeis. Ränga hoobi sai Tartu 1944. aasta märtsis, mil linn oli rusude all. Kaplinski on neid lapsepõlve negatiivseid sündmusi eredalt meenutanud, mis näitab, kui sügavalt tollased läbielamised temale mõjusid. Kaplinski lahutati tema isast, kes suri nälga ühes töölaagris Põhja-Venemaal.
„Meie pere kaotas peaaegu kõik,“ kirjutab Kaplinski, „me elasime (...) pidevas hirmus ja ahistuses, jälestades võimu ja tema käitumist, kuid ka meeleheitel oma võimetuse pärast midagi teha. Olime vangid, täiesti võimu all.“ Kaplinski oli juba alates 1950. aastate lõpust peale kirjutanud KGB valvsa pilgu all. Eestis on raamatu kohaselt Kaplinskit üsna palju kritiseeritud, eriti märgatavalt pärast 1981. aastat, mil ta, osalt KGB surve, osalt isiklike keerukate põhjuste ja veendumuste tõttu, vastas avalikult nn Neljakümne kirjale, millele ta oli koos teiste väljapaistvate eestlastega enne seda alla kirjutanud. Pärast seda „lahtiütlemisena“ paistnud tegu ei taastunud tema reputatsioon kunagi täielikult.

Kaplinski visandas avaliku kirja, millest kasvas välja tekst, mis hiljem sai tuntuks kui Neljakümne kiri. Kiri keskendus tundlikule keeleküsimusele. Neljakümne kirja autorid märgivad: „Eestlastega saab siin lähemalt suhelda vaid see, kes oskab nende keelt või vähemalt avaldab selgesti oma lugupidamist selle vastu.“ Selle asemel, et käia välja oma kindel positsioon, mis toob väga kergesti kaasa konflikti, toetas Kaplinski teise poole hoolikat ja avatud meelega ärakuulamist. Vastandumise asendamine vestlusega oli, nagu ta seda ise nägi, ka tema peamine kavatsus Neljakümne kirja puhul. Ühel hetkel hakati Neljakümne kirja siduma dissidentliku liikumisega. Kaplinskile jäi mulje, et välismeedia teadaannetes ei olnud suuresti märgatud või oli otse ignoreeritud kirja „diplomaatilist“ eesmärki ning nõnda tundis Kaplinski, et ta asetatakse talle vastuvõetamatusse rolli. Ta kartis, et eestlastest saavad ohvrid „külma sõja tobedas mängus“ ning et tema ise riskib sellega, et tast tehakse „ettur propakandasõjas“. Kaplinski meelest tuleb meil selleks, et hajutada need lõhed või eraldusjooned, mis on ka totalitaarse võimu aluseks, vältida inimeste ja nende tegude nägemist vastanduste kaudu. Inimese edu võti peitub võimes seostuda, sobituda.

Nii ridadelt kui ridade vahelt kumab läbi tema pidev siseheitlus.  Luulekogust „Õhtu toob tagasi kõik“:
 „Ma olen ise olnud luuletaja,
ma tean
endast rohkem kui need, kelleni jõudsid
ainult mu noorepõlve helisevad, kaunid värsid (...)
ja kelle kujutluses ma muutusin
poeediks, postamendi-Jaaniks.
Tegelikult rikun ma kõiki kümmet käsku,
mitmeid kirjutatud ja kirjutamata seadusi,
igasugu grammatika ja poeetika reeglisi (...).“

Raamatu kohaselt Kaplinski silmade läbi nähtuna väljendab sunnita kujunemise olemust eestikeelne tegusõna „looma“. Samuti tähendab see hetkes piiranguteta elamist; eluga vahetult kaasa minemist, loobudes teadmistest, püüetest, egost ning isegi moraalist ja eetikast.

Raamatut lugedes tekkis mulje, et Kaplinski on väga intelligentne, õrn, tundeline hing, haavatav. Ta oskab tähele panna loodust ja näha ilu lihtsuses.
Raamatu kohaselt „biofiilia“, „biotsentsiline võrdsus“ ja looduse pühadus - koos moodustavad need kontseptsioonid mustri, mis tõotab inimesena teostumist ning suunab suures osas Kaplinski tööd, mõtlemist ja käitumist. Biofiilia seob tervikuks tema rohkem kui viiekümne aasta vältel avaldatud luule.

Rahu vallutab kõik“ aastast 1991. See lõpeb ridadega:

„Luule on südame pikendus,
tuksumise pikendus
puudele, põõsastele,
õunapuuõitele, karmiinleevikesele,
ämblikuniidile, pesunöörile.“

Arvan, et selleläbi geniaalsus end avaldada saabki. End haavatavana hoida on märk tugevusest, avatusest, siirusest. Samas tundsin kaasa ta naisele, kes on teda korduvalt koju tagasi võtnud pärast Kaplinski armuseiklusi.
Raamatu kohaselt ei soovi Kaplinski armastuses distantsi, vaid igatseb niisugust armastust, kus „meie vahel poleks midagi“, kui meenutada tema näidendit „Libilikas ja peegel“. Pole üllatav, et tema otsing tabamatute „absoluutse ühtekuuluvuse“ ja „harmoonia“ momentide järele kulmineerub näiliselt lihtsas nõuandes: toimida sunnita, „kuulata oma keha!“

„Armastus närbub sunduse õhkkonnas. Selle olemus on vabadus. Ta ei ole ühendatav ei sõnakuulmise, armukadeduse ega ka kartusega,“ luges Kaplinski koolist vabal ajal Maurois` raamatust Shelley kohta.

Vastavalt raamatule Kaplinski suhe tema kõige mõjumama õpetaja Uku Masinguga näitab, kuidas sunnita kujunemise kangasse on kootud sõltuvus, kuidas see suunab Kaplinski hingelu ja käitumist. Valmidus pimesi õpetajale järgneda, ent võimetus leppida omaenda kalduvuste ja tingimustega kõike, mida uskus Masing, tekitas Kaplinskis sageli segadust. Ühes avaldamata e-kirjas kirjutab Kaplinski Uku Masingust: „Ta ühtpidi tõmbas ligi, teistpidi tõukas eemale ja see tekitas talumatu psüühilise pinge, peaaegu trauma, mida süvendasid veel isiklikud raskused. Nii, et vahekord Masinguga oleks mulle peaaegu tervise kui mitte elu maksnud.“

Mulle meeldib Kaplinski üleskutse jääda maailma, „kus ükssama olevus võib olla üheaegselt kõik kolm“.

Proosapoeemis „Jää ja kanarbik“ kirjutab Kaplinski: „Kuidas saavad inimesed pugeda oma väärtustesse, hirmudesse ja usku nagu teod kodadesse? Kuidas saab elada keset seda maailma nii egoistlikult, nii egotsentriliselt, kuidas saab nii kaotada imetunnetust, olla märkamata seda taevast, neid valgeid kaljusid, neid kukemarju, kaljupohli, vaevakaski ja diapensiaid? Kuidas saab pöörata sellele kõigele selja ja ehitada endale keerulisi, suurepäraseid kivikodasid, milles on kunsti, muusikat, värve, aroome ja vaimsust, pole ainult elu ja inimeste valgust, pole isegi teelehti ja linnurohtu, kanarbikulistest rääkimata?“

„Kuidas me saame end kaitsta „meie eneste eest?“

„I don`t take refuge in poetry.
My poems are refuge taking
in you morning light,
in you morning shadows,
in you, morning voices,
in you morning news,
in you, early passers by.“

Jaan Kaplinski