PSEUDOMAAILM

PSEUDOMAAILM

Igapäevatoimetuste lõpmatuse rada,
Raha, kuulsus, võim ja asjad omada on vaja
Lahedam on see kel taskus rohkem sajaseid,
Isegi kui taskud täis ja pole vaja neid

Pimedasse ruumi tungib õnnis valguskiir
Õhkõrnaks suleks muutub kogu reaalsuspiir
Kadunuks jääb raskus hinge maistest õlgadest
Mõtlema nüüd alles hakkab karmavõlgadest


Kristel Sapas (2011)

Kaksteist kiirt

Atlantise ajal tunti kahtteist kiirt, millest igaüks vahendab Maale teatud aspekti Jumalast. Iga kiirt iseloomustavad kindel võnkesagedus, teatud värvus ja omadused, mis mõjutavad meie planeedi elanikkonda. Kui Atlantis oma puhtuse kaotas ja väge hakati vääralt kasutama, siis eemaldati viis kõrgemat kiirt, tuntud kui meisterkiired, tasapisi inimeste kogemusest. Seitse jäi endiselt Maale suunatuks. Hiljaaegu on inimkonna ja Gaia enda sagedus taas tõusma hakanud ning 2001. Aastal nõustus Intergalaktiline Nõukogu, et Kaheksanda ja Üheksanda kiire energia tuleb taas kättesaadavaks teha, nii, et see kõigile kasu võiks tuua. Kümnes, Üheteistkümnes ja Kaheteistkümnes kiir järgnesid kahe aasta jooksul. Diana ja Shaaroni õpetaja ja vaimne teejuht Kumeka on Kaheksanda kiire meister. Tema ei kehastunud Atlantises, kuid oli üks neist väga ülevatest vaimse maailma olenditest, kellele oli usaldatud järelevaataja roll. Kõigil teistel kaasajal tuntud kiire valitsejatel ehk kaheteistkümne kiire meistritel oli kehastumisi Atlantises.

KIIRTE MEISTRID
I kiir. EL Morya on Esimese kiire valitseja. Esimene kiir on Jõu, Tahte ja Eesmärgi kiir. Atlantise langedes viis El Morya oma teadmised ja tarkuse Eufrati kallastele ja oli abiks Mesopotaamia tsivilisatsiooni loomise juures. Ta juhatas sealse elanikkonna kirjakeele arengut, nii sai võimalikuks teadmiste jäädvustamine savitahvlitele. Ta aitas kaasa ka islami usu ja muhameedliku kunsti arengule. Pärit on El Morya Merkuurilt.

II kiir. Lanto on Teise kiire valitseja. Teine kiir on Armastuse ja Tarkuse kiir. Lanto kehastus Hiinas suure filosoofina ja arendas oma elu jooksul isetut armastust sedavõrd, et ta südamekeskusest kiirgas välja kuldne valgus. Seejärel oli ta arengu järelevaatajaks ühel Maa kaksikplaneetidest, mis on enam arenenud kui meie. Tõepoolest, võimas olend!

III kiir. Paul Veneetslane, tuntud ka kui Meister Paul, on nüüd Kolmanda kiire valitseja. Kolmas kiir on Intelligentsi ja Loovuse kiir. Atlantises teenis ta valitsuses kultuuriasjade juhatajana.

IV kiir. Serapis Bey, kes saabus Veenuselt, on Neljanda kiire valitseja. Neljas kiir on Harmoonia ja Tasakaalu kiir. Atlantises oli ta kõrgeltarenenud preester, Avataara ja Valge leegi hoidja. Nüüd tuntakse teda sageli Egiptlasena, sest Atlantise langedes töötas ta koos Metatroni ja inglitega, inspireerides püramiidide ehitamist, kuhu ta õpetused ka väidetavalt peidetud on.

V kiir. Meister Hilarion on praegu Viienda kiire valitseja. Viies kiir on Teaduse, Tarkuse ja Teadmiste kiir. Ta töötas Atlantise Tõe templis. Päikesesüsteemi pealinn paikneb Saturnil ja Hilarion on endiselt Maa eeskõneleja Saturni Nõukogus.

VI kiir. Maarja Magdaleena on saanud Kuuenda kiire valitsejaks. Kuues kiir on Idealismi ja Pühendumuse kiir. Uuel ajastul on tema rolliks dogmamüüride lammutamine inimeste teadvuses ja tõelise vaimsuse tagasitoomine – nii nagu seda Atlantises mõisteti.

VII kiir. Leedi Nada on üle võtnud Seitsmenda kiire valitsemise. Seitsmes kiir on Rituaali, Tseremoonia ja Maagia kiir. Ta kuulub endiselt ka Karma Valitsejate hulka. Atlantises teenis Leedi Nada Armastuse templi preestrinnana.

VIII kiir. See on sügava Transmutatsiooni kiir. Kumeka, Valguse Isand, on selle kiire valitseja. Ta on tulnud ühest teisest universiumist, et aidata meil ja Maal valmistuda ülestõusmiseks kõrgematele vaimsetele tasanditele. Kuldajal oli ta üks peamistest Atlantise arengu korraldajatest.

IX kiir. Vosloo on Üheksanda kiire valitseja. Üheksas kiir on Harmoonia kiir, mille eesmärk on inimmõistuse ja vaimu tasakaalu viimine. Ta oli Atlantises üks kõrgeltarenenumaid ülempreestreid ning oma teenimiskogemuse põhjal mõistab ta, mis tookord valesti läks, ja on nüüd pühendunud sellele, et aitab meil vältida vanade vigade kordamist. Ka tema oli pärast Atlantise langemist seotud Egiptuse arenguga.

X kiir. Isand Gautama, kes hiljem sai Buddhaks, on Kümnenda kiire valitseja. Kümnes kiir on Rahu ja Tarkuse kiir, mis võimaldab inimestel leida oma elule praktiline rakendus ning seda maandatud moel. Isand Gautama vahendab meile Buddha (Ärganu, Valgustunu) energiaid. Atlantises oli ta Thoth.

XI kiir. Rakoczy, kes kehastus St Germainina, on Üheteistkümnenda kiire valitseja. Üheteistkümnes kiir on Selguse, Müstitsismi ja Tervendamise kiir. Atlantises teenis ta ülempreestrina.

XII kiir. Quan Yin, Neitsi Maarja idamaine teisik, on Kaheteistkümnenda kiire valitseja. Kahteteistkümnes kiir on Tingimusteta Armastuse kiir. Quan Yin esindab praegusel ajal Karma Valitsejate seas kuuendat kiirt, mis jälgib ja valitseb karmat planeedil. Atlantises ja hiljem tunti teda ka kui Halastuse jumalannat.

Kui loed või ütled kõva häälega nende ülestõusnud meistrite nimesid, voogab kõrgsageduslik energiavoog automaatselt sinust läbi.
Allikas: Diana Cooper, Shaaron Hutton, „Avasta Atlantis“, lk 108-110.

Ülempreestrid- ja preestrinnad Atlantises

Kuldajastu jooksul tuli Maale palju võimsaid valgusolendeid, et kogeda elu füüsilises kehas ja saada väljaõpet, pakkumaks teenistust pühitsetu, ülempreestri või ülempreestrinnana. Viimaseid oli igal ajajärgul alati kaksteist. Sedamööda, kuidas Atlantis arenes, kutsuti kohale ühiskonna arengutaseme jaoks sobivaid olendeid, kellel oli teadmisi, tarkust ja kogemusi, mis olid vajalikud eksperimendi juhtimiseks antud staadiumis ning nii võtsid nad selle rolli teatud ajaks enda kanda. Teiste seas olid aegade jooksul selles ametis Herakles, Pallas Athena, kes oli Tõe Templis ülempreestrinna, samuti Leedi Portia, tuntud ka kui Õigluse Jumalanna.
Neil Tarkadel oli selline vägi ja võimed, et see peaaegu et ületab meie praeguse mõistmisvõime. Näiteks Thothile, kes oli üks esimesi ülempreestreid, oli teada, et meie planeet oli ammustel aegadel põrganud kokku ühe teise planeediga ja kui taevakehad teineteisest lõpuks eraldusid, oli Maa võtnud endasse mineraalid. Selle tulemusel leidub Maa peal väga palju metalle ja mineraale. Maa sisemuses hõõguv sulametall tekitab koguni voo, mis loob Maa ümber magnetvälja. Oma väge kasutades suunas Thoth need vood omavahel ühendatud sirgelt kulgevateks joonteks, luues sel viisil planeedi ümber energiavõre. Inimestel oli pärast seda palju lihtsam reisida, kuna need jõujooned leidsid rakendust ka õhusõiduteedena.
Allikas: Diana Cooper ja Shaaron Hutton „Avasta Atlantis“ lk 107.

Olav Ehala muusika

Mu lemmik helilooja on Olav Ehala. Eriti meeldib Näkilaul selle neiu esituses: http://www.youtube.com/watch?v=GeVWIkiBjIw

See YouTube`i video on täis SIIRUST ja ehtsat tunnet. Viiul kõditab hinge ja paneb südame kiiremini tuksuma. Seda lugu kuulates on liblikad kõhus nagu enne esinemist.

Olav Ehalal on nii ilus muusikaline käekiri ja Leelo Tungal on loonud supersõnad:

Näkilaul

Maa peal on paljugi põnevat põlu all,
maapealne ilu on kuivetu, tuim!
Oled sa märganud veepeegli võlu all,
kuidas siin sädeleb soomus ja uim?

Aimad sa midagi veepõhja imedest?
Tead sa, et hetk on siin sama, mis kuu?
Maapealsed hoolivad rahast ja nimedest,
vees aga tähtis on hoopiski muu.

Vees pole kaalu ei võimul ei võlgadel,
vees pole tähtis, mis taga, mis ees.
Tunned, kuis tärkavad tiivad su õlgadel
jahedalt, mahedalt voolavas vees…

Taipad, et maapealne õrnus on vähene,
aimad, mis veetlus on voolaval veel.
Lähene veele, veel lähene, lähene,
maailmast veeilma veidi on veel…

/Leelo Tungal


Maapeal tõesti võiks inimesed vähem rahast ja nimedest hoolida ning tabada ehedat elu...

Mu lemmik loodusnähtus on virmalised

Mu lemmik loodusnähtus on virmalised. Palmidest ja paradiisirannast rohkem unistan neid ise ka silmaga näha ja iga ihurakuga nende ilu ja imelisust tunnetada.

Virmaliste aasta
Jaak Jaaniste

Ööl vastu seitsmendat aprilli Eestimaa taevast valgustanud üliheledad virmalised olid nähtavad peaaegu kogu Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Tänavu sügisel on Päike jätkuvalt aktiivne, ja võimalik, et sügisel avaneb Eestis võimalus näha samasugust vaatepilti. Värskendame selleks puhuks teadmisi virmaliste ilmumise ja nende vaatluste kohta.

EMAKESE MAA KAITSEKILP
Päike, meie elu allikas, on tegelikult tuumareaktor. Ja niisamuti nagu "väiksemad vennad" T'sernobõlis või Ignalinas saadab temagi lisaks soojusele ja valgusele ka surmavat kiirgust. Ometi ei pea me Päikeselt tuleva surmava kiirguse eest varjama end kümnete meetrite paksuseni küündiva betoonkilbiga, sest Maad kaitseb atmosfäär. Õhkõrn taevasina koostöös magnetväljaga tuleb suurepäraselt toime sellega, millest tuumaenergeetikud vaid unistavad: atmosfäärikilp on töötanud tõrgeteta vähemalt kolm miljardit aastat.

Päike põletab mitte uraani, vaid vesinikku ja tema kiirguse põhiosa moodustavadki vesinikuaatomi tuumad - prootonid. Tavaolukorras kohtub Maa lähistele jõudnud prooton magnetväljaga, mis teda teelt kõrvale kallutab. Selle asemel, et püssikuulina meie poole tormata, jääb prooton tiirutama mõne tuhande kilomeetri kõrgusele, kuni tema energia raadiolainetena ilmaruumi hajub.

Nii toimib magnetkilp ekvaatori kohal, kus osakeste kiirus on risti magnetvälja suunaga. Mida lähemale poolustele, seda väiksemaks jääb nurk prootoni liikumissuuna ja magnetvälja vahel. Sellised prootonid liiguvad piki spiraali ja jõuavad lõpuks sinna, kus magnetvälja jõujooned hakkavad "pöörama" magnetpooluse suunas. Saja kuni kahesaja kilomeetri kõrgusel ja ligikaudu 30° kaugusel magnetpoolusest toimub nende lõplik pidurdamine, nüüd juba Maa atmosfääri ülakihtides.

Nähtus, mis seisneb laetud osakeste pidurdamises hõreda gaasi poolt, kannab tehnikas nime huumlahendus ja seda kasutatakse nii päevavalguslampides kui reklaamvalgustuses. Sõltuvalt gaasist võib kõrgatmosfääris tekkiv valgus olla eri värvi - sinisest purpurpunaseni. Seegi kiirgus on tavaolukorras liiga nõrk, et inimsilm seda märkaks.

VIRMALISTE OVAAL JA VÄRVILISED KARDINAD
Kui kosmosest tulev kiirgus mingil põhjusel tugevneb, hakkab kõigepealt helenduma ioniseeritud hapnik umbes saja kilomeetri kõrgusel. See roheka värvusega helendus ümbritseb magnetpooluseid 9-10 tuhande kilomeetrise läbimõõduga ovaalina, mille lähim "ots" asub Norra ranniku kohal, meist umbes põhjakaares. Eesti taevas paistab virmaliste ovaal - kui üldse paistab - madala (5-8° horisondist) helenduva kaarena põhjataevas. Muudest valgusnähtustest (ehavalgus, linnakuma, kõrgpilved) eristab teda väga ühtlane heledus ja see, et allapoole jääv taevaosa on kaarest endast selgelt tumedam.

Veelgi tugevama laetud osakeste voo korral hakkavad helenduma ka kõrgemal asuvad õhukihid. See valgus on punaka tooniga ja tema heledus kõigub vastavalt kiirguse ebaühtlusele. Ovaali kohale tekib värviline "kardin". Eestis paistavad maapinnalt sellised virmalised kaarega ristuvate kiirtena ja värve üldjuhul näha pole, sest valguse intensiivsusest ei piisa meie värvinägemise käivitamiseks.

Ülitugevaid virmalisi tuleb ette siis, kui Maa "saab otsetabamuse" mõne Päikesest välja paiskunud plasmapilvega. Prootonite voog tugevneb tuhandeid kordi, nende pidurdamisel tekkivad elektrivoolud rikuvad Maa magnetvälja. Ovaal hakkab laienema (kaar kerkib ülespoole) ning jaguneb osadeks, mõnel juhul kaob sootuks. 6./7. aprilli ööl seniidis näha olnud "sigar" või "kroon" oligi tõenäoliselt üks ovaali osi. Punakas helendus katab pea kogu taeva, ilmuvad lämmastikuiooni kiirguse purpurribad "kardinate" alaosas.

MIKS NÄEME VIRMALISI NII HARVA?
Et Päikese aktiivsus kestab, võime sügisel oodata uusi heledaid virmalisi. Osakeste teekond Päikeselt Maani võtab mitu päeva aega ja seepärast on virmaliste võimalus ennustatav. Kahjuks siiski ainult võimalus - kas ja mil määral nähtus teoks saab, sõltub paljudest asjaoludest.

Eesti asub oma kõrgele laiuskraadile vaatamata virmaliste vaatlemiseks ebasoodsas kohas. Nimelt paikneb magnetiline põhjapoolus vastaspoolkeral, Kanada arktilises saarestikus. Ameerika ongi virmaliste maa, Montrealis (45. laiuskraadil) on nad sama hästi näha kui Soomes Lapimaal ja nii nagu Eestis paistavad isegi veel Floridas. Parimad virmalised on aga ikkagi ovaali all. Seda kahel põhjusel: esiteks nad ongi selle piirkonna kohal, teiseks paistab "kardin" seda heledam, mida väiksema nurga all teda näeme (helenduvat gaasi jääb vaatekiirele rohkem kui ristisuunast vaadates).

Artikli allikas: http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0008/virmalised.html

Pildi allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Polarlicht_2.jpg

Surmast, raamatust "Karma - müüt või tegelikkus"

Sogyal Rinpoche arvab, et enamik meist elab oma elu ettemääratud plaani järgi. Nooruse veedame haridust omandades. Siis leiame töökoha, elukaaslase, abiellume ja saame lapsi. Ostame maja, püüame töös edu saavutada, unistame maamajast või teisest autost. Käime sõpradega koos puhkusel. Teeme plaane pensionile jäämise ajaks. Kõige suurem dilemma, mis mõnel meist elu jooksul ees seisab, on see, kus veeta järgmine puhkus ja keda jõuluks külla kutsuda. Meie elu on monotoomne, tühine ja rutiinne ning me raiskame selle ära, jahtides tähtsusetuid pisiasju, sest midagi paremat me ei tunne. Meie elurütm on nii muretu, et surmale mõtlemine on viimane, millele aega jätkub. Me matame salahirmu kaduvuse ees, ümbritsedes end üha suurema hulga asjadega, ühe uute esemetega, üha enamate mugavustega, kuni lõpuks avastame, et oleme jäänud nende orjusesse. Kogu meie aeg ja energia kuulub üksnes nende korrashoidmisele. Peagi on meie elu ainsaks elueesmärgiks hoida kõik võimalikult kindla ja turvalisena. Kui midagi muutub, leiame kiiresti mingi triki, mingi ajutise lahenduse, kuidas asja parandada. Ja nii see eluke veereb, kuni raske haigus või katastroof meid tardumusest üles raputab. Isegi sellele ei kuluta me kuigi palju aega ega mõttetööd. Mõelge neist inimestest, kes aastaid töötavad ja seejärel pensionile jäädes leiavad, et nad ei oska vananedes ja surmale lähemale jõudes iseendaga midagi peale hakata.
Oma elu vaadates näeme selgelt, kui palju tähtsusetuid ülesandeid, niinimetatud “kohustusi“, see täidab. Me kinnitame endale, et tahame kulutada aega ainult olulisele, aga seda aega ei ole mitte kunagi. Isegi hommikusel ülestõusmisel tuleb kohutavalt palju teha: korrastada voodi, käia duši all, pesta hambad, anda koerale või kassile süüa, avastada, et kohv või suhkur on otsa saanud, minna seda ostma, teha hommikusöök – loetelul pole lõppu. Siis tuleb rõivaid sorteerida, valida, triikida ja uuesti kokku panna. Ja siis veel juuksed ja meik. Abituna vaatame pealt, kuidas meie päevad täituvad telefonikõnede ja pisiprojektidega, üks kohustus teise otsa – või tuleks neid nimetada “libakohustusteks“? Paistab, et elu elab meid, et tal on omaenda kummaline dünaamika, mis tirib meid kaasa, kuni lõpuks tundub , et meil pole valikut ega kontrolli selle üle.
Surm on elu loomulik osa, mis varem või hiljem seisab ees meil kõigil. Näen kahte võimalust, kuidas eluajal surmasse suhtuda. Seda võib kas ignoreerida või vaadata tõele näkku, et kord tuleb meilgi surra, püüda selle üle kainelt järele mõelda ja sellest tulenevaid kannatusi võimaluste piires vähendada. End kummalgi moel ei ole ometi võimalik surma vältida. Teades, et surmast pole pääsu, pole mõtet seda karta. Budistid ei näe surmas kõige lõppu, vaid suhtuvad sellesse kui vanade kulunud riiete väljavahetamisse.
Loomulikult tahaks enamik meist surra rahulikult, aga samas on ka selge, et seda ei saa loota, kui meie elu on täis vägivalda, kui meie meeles keerleb viha, kiindumus või hirm. Kui tahta hästi surra, tuleb õppida hästi elama: kui soovime rahulikult surra, tuleb hoolitseda selle eest, et meie meeles ja eluviisis valitseks rahu.
Tänapäeva inimesi õpetatakse surma ignoreerima ning neid pannakse uskuma, et see pole muud kui häving ja kadu. See tähendab, et suur osa maailmast elab surma eitades või selle ees hirmu ja õudust tundes. Surmast rääkimistki peetakse haiglaseks ning paljud usuvad, et juba pelgalt surma nimetades võid selle endale kaela sõnuda. Teised aga suhtuvad surma rõõmsa ning naiivse kerglusega, uskudes, et küll kõik mingil teadmata põhjusel laheneb ja surma pärast pole mõtet muret tunda. See on kena teooria – aga ainult niikaua, kuni oled ise suremas. Esimene neist kahest suhtumisest peab surma millekski niisuguseks , mille eest tuleb pageda, teise kohaselt aga laheneb surma puhul kõik iseenesest. Ja ometi, kui kaugel on mõlemad surma tõelise tähenduse mõistmisest! Surm ei ole masendav ega põnev; see on lihtsalt üks elu tõsiasi. Kurb, et enamik meist hakkab elu hindama alles surma lävel.
Ka maailma suurimad vaimsed traditsioonid, sealhulgas muidugi kristlus, on meile selgesti öelnud, et surm ei ole lõpp. Kuid ikkagi usub enamik tänapäeva in imesi, et praegune elu on ainus, mis meil on. Ilma usuta, et ka surma järel on midagi, elab suurem osa inimesi elu, millel ei ole kõrgemat mõtet. Surma eitamise hukatuslikud tagajärjed ulatuvad üksikisikust palju kaugemale: need mõjutavad kogu planeeti. Nii ei pidurda meid miski rüüstamast kogu planeeti oma hetke-eesmärkide nimel ning elamast enesekeskset elu. Kui inimesed usuksid surmajärgsesse ellu, oleks kogu nende ellusuhtumine teistsugune ning neil oleks selge isikliku vastutuse tunne ja kõlbelised seisukohad.
Budistliku lähenemisviisi kohaselt käsitletakse elu ja surma kui ühte tervikut, kus surmaga algab uus peatükk. Surm on peegel, milles peegeldub kogu elu mõte. Budismi tänini revolutsiooniline avastus on see, et elu ja surm ei ole kusagil mujal kui teadvuses. Teadvust nähakse kui universiaalset kogemuste alust – õnnetunde ja kannatuste loojat, selle loojat, mida nimetatakse eluks, ja ka selle loojat, mida nimetame surmaks.
„Tiibeti surnuteraamatus“ esitatakse kogu elu ja surm üheskoos pidevalt muutuvate, ühest teiseks üleminevate reaalsuste ehk nn bardode jadana. Sõna “bardo“ tähendab surma ja ümbersünni vahelist seisundit, ent tegelikult esinevad bardod pidevalt kogu elu ja surma vältel, kujutades endast sõlmpunkte, kus virgumise võimalused on suuremad. Tiibeti budismi sisukohast võime kogu olemasolu jagada neljaks järjestikuseks omavahel seotud reaalsuseks 1) elu, 2) suremine ja surm, 3) surmajärgne aeg ja 4) ümbesünd. Võibolla peitub meie surmakartuse sügavam põhjus selles, et me ei tea, kes me oleme.

Teksti allikas: autor: naumi, autoriõigused: Maare Kivivare, „Karma – müüt või tegelikkus“, lk 297-299
Pildi allikas: http://www.google.ee/imgres?imgurl=http://static.howstuffworks.com/gif/near-death-experience-1.jpg&imgrefurl=http://science.howstuffworks.com/science-vs-myth/afterlife/science-life-after-death.htm&usg=__NtvTfL0O6meUttlg2IIbzcBkMhY=&h=300&w=400&sz=55&hl=et&start=0&zoom=1&tbnid=fIor2yrapo7aBM:&tbnh=155&tbnw=255&prev=/images%3Fq%3Ddeath%26hl%3Det%26biw%3D1362%26bih%3D635%26gbv%3D2%26tbs%3Disch:1&itbs=1&iact=rc&ei=IXXJTJL-B4maOuKb2YUB&oei=83TJTNPbAYSQjAenv53EDw&esq=16&page=1&ndsp=19&ved=1t:429,r:3,s:0&tx=119&ty=54

Reiki

Minu Meistriks oli Maire Sirkel - väga sümpaatne inimene. Teen Reikit endale praktiliselt igal õhtul. Näen, kuidas uskumused muutuvad järjest posiitivsemaks. Mõttest saab KÕIK alguse. Iga käteasendi juures kordan endale vähemalt kolm korda:
- just täna olen ma vaba vihastamisest
- just täna olen ma vaba muretsemisest
- just täna olen ma vaba hirmust
- just täna olen ma vaba kadedusest
- austan ja armastan iseennast ja teisi
- olen tänulik kõige eest

Ka inimesed, kes Reikiga ei tegele, soovitan neid samu põhimõtteid korrata, sest neid mõtteid korrates panete aluse nendele uskumustele, mis hakkavadki pikapeale elu juhtima. Pärast Reikitamist tekib suur rahu, selline tunne, nagu oleks kuskil vanajumala seljataga. Kätega on tunda, millised energiakanalid vajavad nö puhastamist (eelkõige sooja-külma näol), kuigi Reiki praktik ei pane kunagi diagnoosi:)