Sunday, December 5, 2010

Mu lemmik loodusnähtus on virmalised



Mu lemmik loodusnähtus on virmalised. Palmidest ja paradiisirannast rohkem unistan neid ise ka silmaga näha ja iga ihurakuga nende ilu ja imelisust tunnetada.

Virmaliste aasta
Jaak Jaaniste

Ööl vastu seitsmendat aprilli Eestimaa taevast valgustanud üliheledad virmalised olid nähtavad peaaegu kogu Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Tänavu sügisel on Päike jätkuvalt aktiivne, ja võimalik, et sügisel avaneb Eestis võimalus näha samasugust vaatepilti. Värskendame selleks puhuks teadmisi virmaliste ilmumise ja nende vaatluste kohta.

EMAKESE MAA KAITSEKILP
Päike, meie elu allikas, on tegelikult tuumareaktor. Ja niisamuti nagu "väiksemad vennad" T'sernobõlis või Ignalinas saadab temagi lisaks soojusele ja valgusele ka surmavat kiirgust. Ometi ei pea me Päikeselt tuleva surmava kiirguse eest varjama end kümnete meetrite paksuseni küündiva betoonkilbiga, sest Maad kaitseb atmosfäär. Õhkõrn taevasina koostöös magnetväljaga tuleb suurepäraselt toime sellega, millest tuumaenergeetikud vaid unistavad: atmosfäärikilp on töötanud tõrgeteta vähemalt kolm miljardit aastat.

Päike põletab mitte uraani, vaid vesinikku ja tema kiirguse põhiosa moodustavadki vesinikuaatomi tuumad - prootonid. Tavaolukorras kohtub Maa lähistele jõudnud prooton magnetväljaga, mis teda teelt kõrvale kallutab. Selle asemel, et püssikuulina meie poole tormata, jääb prooton tiirutama mõne tuhande kilomeetri kõrgusele, kuni tema energia raadiolainetena ilmaruumi hajub.

Nii toimib magnetkilp ekvaatori kohal, kus osakeste kiirus on risti magnetvälja suunaga. Mida lähemale poolustele, seda väiksemaks jääb nurk prootoni liikumissuuna ja magnetvälja vahel. Sellised prootonid liiguvad piki spiraali ja jõuavad lõpuks sinna, kus magnetvälja jõujooned hakkavad "pöörama" magnetpooluse suunas. Saja kuni kahesaja kilomeetri kõrgusel ja ligikaudu 30° kaugusel magnetpoolusest toimub nende lõplik pidurdamine, nüüd juba Maa atmosfääri ülakihtides.

Nähtus, mis seisneb laetud osakeste pidurdamises hõreda gaasi poolt, kannab tehnikas nime huumlahendus ja seda kasutatakse nii päevavalguslampides kui reklaamvalgustuses. Sõltuvalt gaasist võib kõrgatmosfääris tekkiv valgus olla eri värvi - sinisest purpurpunaseni. Seegi kiirgus on tavaolukorras liiga nõrk, et inimsilm seda märkaks.

VIRMALISTE OVAAL JA VÄRVILISED KARDINAD
Kui kosmosest tulev kiirgus mingil põhjusel tugevneb, hakkab kõigepealt helenduma ioniseeritud hapnik umbes saja kilomeetri kõrgusel. See roheka värvusega helendus ümbritseb magnetpooluseid 9-10 tuhande kilomeetrise läbimõõduga ovaalina, mille lähim "ots" asub Norra ranniku kohal, meist umbes põhjakaares. Eesti taevas paistab virmaliste ovaal - kui üldse paistab - madala (5-8° horisondist) helenduva kaarena põhjataevas. Muudest valgusnähtustest (ehavalgus, linnakuma, kõrgpilved) eristab teda väga ühtlane heledus ja see, et allapoole jääv taevaosa on kaarest endast selgelt tumedam.

Veelgi tugevama laetud osakeste voo korral hakkavad helenduma ka kõrgemal asuvad õhukihid. See valgus on punaka tooniga ja tema heledus kõigub vastavalt kiirguse ebaühtlusele. Ovaali kohale tekib värviline "kardin". Eestis paistavad maapinnalt sellised virmalised kaarega ristuvate kiirtena ja värve üldjuhul näha pole, sest valguse intensiivsusest ei piisa meie värvinägemise käivitamiseks.

Ülitugevaid virmalisi tuleb ette siis, kui Maa "saab otsetabamuse" mõne Päikesest välja paiskunud plasmapilvega. Prootonite voog tugevneb tuhandeid kordi, nende pidurdamisel tekkivad elektrivoolud rikuvad Maa magnetvälja. Ovaal hakkab laienema (kaar kerkib ülespoole) ning jaguneb osadeks, mõnel juhul kaob sootuks. 6./7. aprilli ööl seniidis näha olnud "sigar" või "kroon" oligi tõenäoliselt üks ovaali osi. Punakas helendus katab pea kogu taeva, ilmuvad lämmastikuiooni kiirguse purpurribad "kardinate" alaosas.

MIKS NÄEME VIRMALISI NII HARVA?
Et Päikese aktiivsus kestab, võime sügisel oodata uusi heledaid virmalisi. Osakeste teekond Päikeselt Maani võtab mitu päeva aega ja seepärast on virmaliste võimalus ennustatav. Kahjuks siiski ainult võimalus - kas ja mil määral nähtus teoks saab, sõltub paljudest asjaoludest.

Eesti asub oma kõrgele laiuskraadile vaatamata virmaliste vaatlemiseks ebasoodsas kohas. Nimelt paikneb magnetiline põhjapoolus vastaspoolkeral, Kanada arktilises saarestikus. Ameerika ongi virmaliste maa, Montrealis (45. laiuskraadil) on nad sama hästi näha kui Soomes Lapimaal ja nii nagu Eestis paistavad isegi veel Floridas. Parimad virmalised on aga ikkagi ovaali all. Seda kahel põhjusel: esiteks nad ongi selle piirkonna kohal, teiseks paistab "kardin" seda heledam, mida väiksema nurga all teda näeme (helenduvat gaasi jääb vaatekiirele rohkem kui ristisuunast vaadates).

Artikli allikas: http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0008/virmalised.html

Pildi allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Polarlicht_2.jpg

Thursday, October 28, 2010

Surmast, raamatust "Karma - müüt või tegelikkus"


Sogyal Rinpoche arvab, et enamik meist elab oma elu ettemääratud plaani järgi. Nooruse veedame haridust omandades. Siis leiame töökoha, elukaaslase, abiellume ja saame lapsi. Ostame maja, püüame töös edu saavutada, unistame maamajast või teisest autost. Käime sõpradega koos puhkusel. Teeme plaane pensionile jäämise ajaks. Kõige suurem dilemma, mis mõnel meist elu jooksul ees seisab, on see, kus veeta järgmine puhkus ja keda jõuluks külla kutsuda. Meie elu on monotoomne, tühine ja rutiinne ning me raiskame selle ära, jahtides tähtsusetuid pisiasju, sest midagi paremat me ei tunne. Meie elurütm on nii muretu, et surmale mõtlemine on viimane, millele aega jätkub. Me matame salahirmu kaduvuse ees, ümbritsedes end üha suurema hulga asjadega, ühe uute esemetega, üha enamate mugavustega, kuni lõpuks avastame, et oleme jäänud nende orjusesse. Kogu meie aeg ja energia kuulub üksnes nende korrashoidmisele. Peagi on meie elu ainsaks elueesmärgiks hoida kõik võimalikult kindla ja turvalisena. Kui midagi muutub, leiame kiiresti mingi triki, mingi ajutise lahenduse, kuidas asja parandada. Ja nii see eluke veereb, kuni raske haigus või katastroof meid tardumusest üles raputab. Isegi sellele ei kuluta me kuigi palju aega ega mõttetööd. Mõelge neist inimestest, kes aastaid töötavad ja seejärel pensionile jäädes leiavad, et nad ei oska vananedes ja surmale lähemale jõudes iseendaga midagi peale hakata.
Oma elu vaadates näeme selgelt, kui palju tähtsusetuid ülesandeid, niinimetatud “kohustusi“, see täidab. Me kinnitame endale, et tahame kulutada aega ainult olulisele, aga seda aega ei ole mitte kunagi. Isegi hommikusel ülestõusmisel tuleb kohutavalt palju teha: korrastada voodi, käia duši all, pesta hambad, anda koerale või kassile süüa, avastada, et kohv või suhkur on otsa saanud, minna seda ostma, teha hommikusöök – loetelul pole lõppu. Siis tuleb rõivaid sorteerida, valida, triikida ja uuesti kokku panna. Ja siis veel juuksed ja meik. Abituna vaatame pealt, kuidas meie päevad täituvad telefonikõnede ja pisiprojektidega, üks kohustus teise otsa – või tuleks neid nimetada “libakohustusteks“? Paistab, et elu elab meid, et tal on omaenda kummaline dünaamika, mis tirib meid kaasa, kuni lõpuks tundub , et meil pole valikut ega kontrolli selle üle.
Surm on elu loomulik osa, mis varem või hiljem seisab ees meil kõigil. Näen kahte võimalust, kuidas eluajal surmasse suhtuda. Seda võib kas ignoreerida või vaadata tõele näkku, et kord tuleb meilgi surra, püüda selle üle kainelt järele mõelda ja sellest tulenevaid kannatusi võimaluste piires vähendada. End kummalgi moel ei ole ometi võimalik surma vältida. Teades, et surmast pole pääsu, pole mõtet seda karta. Budistid ei näe surmas kõige lõppu, vaid suhtuvad sellesse kui vanade kulunud riiete väljavahetamisse.
Loomulikult tahaks enamik meist surra rahulikult, aga samas on ka selge, et seda ei saa loota, kui meie elu on täis vägivalda, kui meie meeles keerleb viha, kiindumus või hirm. Kui tahta hästi surra, tuleb õppida hästi elama: kui soovime rahulikult surra, tuleb hoolitseda selle eest, et meie meeles ja eluviisis valitseks rahu.
Tänapäeva inimesi õpetatakse surma ignoreerima ning neid pannakse uskuma, et see pole muud kui häving ja kadu. See tähendab, et suur osa maailmast elab surma eitades või selle ees hirmu ja õudust tundes. Surmast rääkimistki peetakse haiglaseks ning paljud usuvad, et juba pelgalt surma nimetades võid selle endale kaela sõnuda. Teised aga suhtuvad surma rõõmsa ning naiivse kerglusega, uskudes, et küll kõik mingil teadmata põhjusel laheneb ja surma pärast pole mõtet muret tunda. See on kena teooria – aga ainult niikaua, kuni oled ise suremas. Esimene neist kahest suhtumisest peab surma millekski niisuguseks , mille eest tuleb pageda, teise kohaselt aga laheneb surma puhul kõik iseenesest. Ja ometi, kui kaugel on mõlemad surma tõelise tähenduse mõistmisest! Surm ei ole masendav ega põnev; see on lihtsalt üks elu tõsiasi. Kurb, et enamik meist hakkab elu hindama alles surma lävel.
Ka maailma suurimad vaimsed traditsioonid, sealhulgas muidugi kristlus, on meile selgesti öelnud, et surm ei ole lõpp. Kuid ikkagi usub enamik tänapäeva in imesi, et praegune elu on ainus, mis meil on. Ilma usuta, et ka surma järel on midagi, elab suurem osa inimesi elu, millel ei ole kõrgemat mõtet. Surma eitamise hukatuslikud tagajärjed ulatuvad üksikisikust palju kaugemale: need mõjutavad kogu planeeti. Nii ei pidurda meid miski rüüstamast kogu planeeti oma hetke-eesmärkide nimel ning elamast enesekeskset elu. Kui inimesed usuksid surmajärgsesse ellu, oleks kogu nende ellusuhtumine teistsugune ning neil oleks selge isikliku vastutuse tunne ja kõlbelised seisukohad.
Budistliku lähenemisviisi kohaselt käsitletakse elu ja surma kui ühte tervikut, kus surmaga algab uus peatükk. Surm on peegel, milles peegeldub kogu elu mõte. Budismi tänini revolutsiooniline avastus on see, et elu ja surm ei ole kusagil mujal kui teadvuses. Teadvust nähakse kui universiaalset kogemuste alust – õnnetunde ja kannatuste loojat, selle loojat, mida nimetatakse eluks, ja ka selle loojat, mida nimetame surmaks.
„Tiibeti surnuteraamatus“ esitatakse kogu elu ja surm üheskoos pidevalt muutuvate, ühest teiseks üleminevate reaalsuste ehk nn bardode jadana. Sõna “bardo“ tähendab surma ja ümbersünni vahelist seisundit, ent tegelikult esinevad bardod pidevalt kogu elu ja surma vältel, kujutades endast sõlmpunkte, kus virgumise võimalused on suuremad. Tiibeti budismi sisukohast võime kogu olemasolu jagada neljaks järjestikuseks omavahel seotud reaalsuseks 1) elu, 2) suremine ja surm, 3) surmajärgne aeg ja 4) ümbesünd. Võibolla peitub meie surmakartuse sügavam põhjus selles, et me ei tea, kes me oleme.

Teksti allikas: autor: naumi, autoriõigused: Maare Kivivare, „Karma – müüt või tegelikkus“, lk 297-299
Pildi allikas: http://www.google.ee/imgres?imgurl=http://static.howstuffworks.com/gif/near-death-experience-1.jpg&imgrefurl=http://science.howstuffworks.com/science-vs-myth/afterlife/science-life-after-death.htm&usg=__NtvTfL0O6meUttlg2IIbzcBkMhY=&h=300&w=400&sz=55&hl=et&start=0&zoom=1&tbnid=fIor2yrapo7aBM:&tbnh=155&tbnw=255&prev=/images%3Fq%3Ddeath%26hl%3Det%26biw%3D1362%26bih%3D635%26gbv%3D2%26tbs%3Disch:1&itbs=1&iact=rc&ei=IXXJTJL-B4maOuKb2YUB&oei=83TJTNPbAYSQjAenv53EDw&esq=16&page=1&ndsp=19&ved=1t:429,r:3,s:0&tx=119&ty=54

Tuesday, October 19, 2010

Reiki

Minu Meistriks oli Maire Sirkel - väga sümpaatne inimene. Teen Reikit endale praktiliselt igal õhtul. Näen, kuidas uskumused muutuvad järjest posiitivsemaks. Mõttest saab KÕIK alguse. Iga käteasendi juures kordan endale vähemalt kolm korda:
- just täna olen ma vaba vihastamisest
- just täna olen ma vaba muretsemisest
- just täna olen ma vaba hirmust
- just täna olen ma vaba kadedusest
- austan ja armastan iseennast ja teisi
- olen tänulik kõige eest

Ka inimesed, kes Reikiga ei tegele, soovitan neid samu põhimõtteid korrata, sest neid mõtteid korrates panete aluse nendele uskumustele, mis hakkavadki pikapeale elu juhtima. Pärast Reikitamist tekib suur rahu, selline tunne, nagu oleks kuskil vanajumala seljataga. Kätega on tunda, millised energiakanalid vajavad nö puhastamist (eelkõige sooja-külma näol), kuigi Reiki praktik ei pane kunagi diagnoosi:)

Wednesday, September 15, 2010

Kristallide olemus ja ülesanne


KRISTALLIDE OLEMUS JA ÜLESANNE
Kivid ja kristallid on elusolendid, samamoodi nagu taimed ja loomad, muld ning kogu Emake Maa. Nad esindavad elueluvibratsioonitaset esimeses dimensioonis, seepärast on nende elu- ja kasvuprotsessid meiega võrreldes väga aeglased, mistõttu enamik inimesi peab neid elututeks „asjadeks".
Kes on aga kivide ja kristallidega rohkem kokku puutunud, oskavad näha ja kuulata seda lõpmatut tarkust, mis kivides ja kristallides peidus on. Kui tavaline maakivi on eelkõige osake Maa-Emast enesest - s.t. temas olev teadvus on Maa teadvuse lahutamatu osa, siis kristallid, lisaks sellele, et nad on seotud Maa-Emaga, on teadlikud ka oma vaimsest päritolust - sellest, et neid elavdav energia pärineb vaimsest allikast. Aga nende kivide, mida nimetame kristallideks, poolvääriskivideks või vääriskivideks, eripära seisneb selles, et nad on valgustunud teadvuse kandjad, oma vaimsele päritolule ärganud olevused.
Kristallide ülesanne ongi puhta vaimse energia nähtavaks tegemine materiaalses maailmas. Kogu see värvide küllus, sära ja peegeldused ning sisemised vikerkaared, mis paljusid kristalle nii kauniks teevad, on vaimse energia nähtavaks saamine aines. Nad on siin selleks, et aidata ka inimestel ärgata ning tunda ära neis peituv jumalikkus.

Kõikide kivide ja kristallega on võimalik suhelda, ühendudes niiviisi antud kivi või kristalli teadvusvõrgustikuga, talle omase ürgse väega. Siin läheb vaja, et inimene, kes on ise vaimse maailmaga ühenduses, annaks abi ja armastust neile kristallidele, kes on osa oma väest kas siis töötlemise või halvasti kohtlemise käigus kaotanud. Sel viisil saavad kristallid oma väe tagasi, ärkavad ja elavnevad. Seda saab teha nii, et kui hoiate neid peos ja nendega suhtlete, siis jagate kristallile ka oma armastust ning taotlete, et nendes olev teadmine ja tarkus ärkaks.

Igas kristallis (tegelikult igas kivis) elavad elementaalvaimud ehk deevad. Nemad on otseselt seotud kristallide füüsilise väljendusega ning kivid, milles nad elavad, on neile koduks. Ent lisaks deevadele, on iga kristall otseühenduses ka ingliteilmaga ning tegelikult kogu vaimse hierarhiaga kuni Algallikani välja. Seepärast on kristallide abiga võimalik ka oma kontakti vaimse maailmaga oluliselt võimendada ja sügavdada.

Erinevatel kristallidel on erinevad omadused: osa neist aitab inimestel häälestuda sõnumite vastuvõtmisele, osa abistab tervendava energia vahendamisel või kehasse toomisel, osad kristallid aitavad aktiveerida enesetervenduslikke võimeid, pakuvad kaitset ja tugevdavad energiavälja.


Kristallid armastavad inimesi väga ja aegade algusest peale on nad täitnud kokkulepet koostööd teha ning seda eriti murrangulistel ajajärkudel.
Ka praegusel murrangulsel ajajärgul aitavad kristallid taastada ühendust kõrgema teadvustasandiga.
Kristallid on meie elavad kaaslased, kelle füüsiline keha on meie omast erinev. Nad näivad elutud, kuid kui neid vaadata võimsa mikroskoobiga, siis on võimalik näha, kuidas nende molekulaarvõre reageerib inimese mõtetele ja taotlustele, eriti aga armastuse saatmisele. Kui nendega suhelda, siis löövad nad sõna otseses mõttes särama - muidugi juhul, kui neid koheldakse targalt ja armastavalt ning programmeeritakse tegema midagi, mis läheb kokku nende olemasolu kõrgema eesmärgiga. Nad on meie sõbrad, aga ka õpetajad ja abistajad, kes ühendavad meid taas vaimse maailmaga
Allikas:http://www.universus.ee/index.php?id=DnmsYOO6YqjzwY6N6

Friday, July 30, 2010

Informatsioon, energia, mateeria


Kõiksus on energiate tasandil lahutamatu tervik, omavahel põimunud energeetiliste seoste võrgustik. Need seosed ei sõltu ruumilisest kaugusest ega ajast – s.t sündmus, mis kusagil toimub, mõjutab hetkeliselt kõike muud. Kuna ajalist nihet ei ole, siis põhjus ja tagajärg toimuvad samaaegselt.
Energiate maailmas valitseb vastastikkune sõltuvus, läbimine ja ristumine. Erinevad energiavormid mõjutavad üksteist, põimuvad ja loovad uusi struktuure ja liikumissuundi. Ei ole võimalik luua ühtegi mõtte- või tundeenergia vormi, mis mõjutaks ainult ühte kindlat objekti või subjekti. Mõju haarab kogu energiavälja, mõjutades igat selle punkti. Sogyal Rinpoche seletab seda nõnda. Võtkem näiteks puu. Kui öelda „puu“, mõeldakse tavaliselt üsna kindlat määratletud objekti ning teataval tasemel ta seda ongi. Ent lähemal vaatlusel näeme, et lõppkokkuvõttes pole puul iseseisvat olemasolu. Järele mõeldes näeme, et see hajub iseäranis peeneks ja keerukaks seoste võrgustikuks, mis ulatub üle kõiksuse. Lehtedele langev vihm, oksi kõigutav tuul, toitev maapind, aastaajad ja ilm, kuu-, tähe- ja päikesevalgus – kõigil neil on selles puus oma osa. Veelgi enam, puu üle järele mõeldes leiame, et kõik siin maailmas annab oma panuse, et puust saaks see, mis ta on, et seda ei saa silmapilgukski lahutada kõigest muust ning selle olemus muutub vaevumärgatavalt hetkest hetkesse. Tõeline vaimsus tähendabki teadlikkust, et kui me oleme vastastikkuses sõltuvuses kõigest ja kõigist teistest, siis on ka meie kõige pisematel ja tühisematel mõtetel oma tagajärjed kogu kõiksuse ulatuses. Me vastutame kõige eest, mida me teeme, ütleme või mõtleme, vastutame iseenda, kõigi teiste ja üldse kõigi asjade eest, kogu kõiksuse eest.
Ken Wilber, kes on meie aja loetumaid ja mõjukamaid Ameerika filosoofe, on seisukohal, et teaduse puhul peame eristama kitsast ja laia kontseptsiooni. Kitsas teadus tugineb põhiliselt välisele, füüsilisele, sensomotoorsele maailmale. Just seda peetakse harilikult silmas, kui räägitakse „kõvadest teadustest“, nagu füüsikast, keemiast, bioloogiast. Kas see tähendab aga, et teadus ei suuda meile sisemistest sfääridest üldse mitte midagi kõneleda? Kindlasti on olemas ka laiem teadus, mis ei ürita mõista pelgalt kive ja puid, vaid ka inimesi ja mõistust? Humanitaarteadused tegelevad sisemiste seisundite ja kvalitatiivsete uurimismeetoditega. Psühholoogia, sotsioloogia, antropoloogia, lingvistika, semiootika, kognitiivteadused – kõik need „laiad teadused“ üritavad inimteadvuse uurimiseks kasutada üldiselt „teaduslikku“ lähenemist. Tuleb olla väga ettevaatlik, et need lähenemised ei hakkaks pelgalt matkima kitsaste teaduste positivistlikku lihtsust. Sisemistes sfäärides on biosfäär noosfääri osa ja mitte vastupidi. Seega ei vasta tõele, nagu oleksid inimeste meeled (noosfäär) looduse (ehk biosfääri) osa – asi on pigem vastupidine.
Taandades teadvuse seisundi pelgalt ajuseisunditeks, kaotame kõik väärtused. Tulemuseks on diskvalifitseeritud universum. Kui taandame rõõmu serotoniiniks ja moraali dopamiiniks, kui taandame teadvuse närviradadeks ning teadveloleku ühendussüsteemideks ajus, siis kustutame kõiksusest jäägitult väärtuse, tähenduse, sügavuse, jumalikkuse (minu poolt) - me satume lauskmaale.
Üheks imepärasemaks füüsikute avastuseks on see, et kui mateeriat jaotada üha peenemateks osakesteks, siis lõpuks võib jõuda piirini, kus me satume kummalisse maailma, kus kogu olemasolu on vaid osakesed ja lained. Iga ese koosneb aatomitest, iga aatom koosneb aga tuumast ja tema ümber tiirlevatest elektronidest. Nende elektronide hulk ja tiirlemisorbiit annavad igale ainele talle omase võnkumissageduse. Te avastate, et ükskõik millise ainega tegu ka poleks, pole olemas midagi tahket. Selle asemel on olemas vaid lõputult vibreerivad lained. Kõik on pidevas liikumises ja võnkumises (vibratsioonis). Meie silmad võivad küll näha objekte, kuid nad ei suuda näha vibratsioone. Kuid me suudame vibratsioone tajuda. Ka inimesed vibreerivad, neile on omane energia võnkumine ja igal inimesel on oma isiklik, unikaalne võnkesagedus. Kõigil meil on potensiaalis omadus kinni püüda ja tajuda teiste inimeste võnkeid. Enamgi veel, võnkumine pole omane mitte ainult füüsilistele objektidele, vaid ka maailmas toimuvatele ilmingutele ja protsessidele, millel on samuti neile iseloomulik sagedus.
Veel üks füüsikute oluline avastus seisneb selles, et elektron võib avalduda kui osake ja kui laine. Selline muutlik käitumine on omane kõigile elementaarosakestele. Samuti on see iseloomulik kõikidele ilmingutele, mida varem peeti puhtalt lainelisteks. Valgus, gammakiired, raadiolained, röntkengiired – kõik need võivad muutuda lainest osakeseks ja vastupidi. Inimkonnale on kvantreaalsuse tõelise olemuse tundmaõppimine kättesaamatu, sest kõik, mida me puudutame, muutub mateeriaks. Näiteks enamis meist kujutab elektroni ette väikese pöörleva kerana, kuid see on tõest väga kaugel. Ehkki elektron võib vahel käituda kui väike osake, avastasid füüsikud, et tal sõna otseses mõttes puudub külgetõmme. Enamikul meist on raske ette kujutada, sest meie tasandil on kõigel külgetõmbejõud. Ja ikkagi, kui püüaksime elektroni laiust mõõta, siis põrkuksime lahendamatule olukorrale, sest elektron pole objekt selles mõttes, nagu me seda ette kujutame.
D. Bohm, Londoni ülikooli professor, A. Einsteini õpilane, üks väljapaistvamaid kvantfüüsika spetsialiste arvas, et on olemas veel palju sügavam reaalsus subkvandilisel tasandil, mis alles ootab avastamist. Ta nimetas oma hüpoteetilise välja kvantpotensiaaliks ja eeldas, et nagu gravitatsioongi läbistab see kogu ruumi. Kuid erinevalt gravitatsiooni-, magnet- ja teistest väljadest selle välja mõju vahemaa taha ei vähene. Vaatamata uue välja küllaltki peenele olemusele, on tema jõud jaotunud ühtlaselt kogu ruumis.
1943. a alustas D. Bohm tõsiseid laborikatseid plasmaga. Plasma on gaas, mis koosneb suurest hulgast elektronidest ning positiivselt laetud ioonidest ja aatomitest. Oma üllatuseks avastas Bohm, et plasmas lakkasid elektronid käitumast iseseisvate osakestena ning muutusid kollektiivse terviku osadeks. Samal ajal kui elektronide individuaalne liikumine oli juhusliku iseloomuga, ilmutas suurem osa plasma elektrone efekte, millel oli imepäraselt organiseeritud iseloom. Plasma regenereeris pidevalt iseennast nagu mingi amööb ning ümbritses kõiki võõrkehi – ta käitus nagu elusorganism, mille elusasse rakku satub võõrkeha. Bohm oli sedavõrd rabatud organiseerivatest omadustest, et rääkis elektronide merest sageli kui „elusolendist“. Ta nägi tervet osakeste ookeani, millest igaüks oleks nagu teadnud, mida teevad ülejäänud triljonid osakesed. Klassikaline teadus on vaadelnud süsteemi kui tema eraldiolevate osade käitumise summat. Ent kvantpotensiaali hüpotees pööras selle vaatenurga „pea peale“, näidates, et osade käitumise määrab tervik.
Holograafia on fotograafiline protsess, milles ühepikkuse lainepikkusega koherentseid laserikiiri kasutatakse kolmemõõtmeliste kujutiste loomiseks ruumis. Hologrammi võib tükeldada paljudeks tükkideks, kuid ikkagi on igaüks neist võimeline looma terviku kujutist. Üks D. Bohmi kõige revolutsioonilisem mõte seisnes selles, et meie igapäevane reaalsus on tegelikult vaid holograafiliste kujutistega täidetud illusioon. Selle sees on olemas palju sügavam olemise tasand – lõputu ja algne reaalsuse tasand - , millest sünnivad kõik objektid ning sealhulgas ka meie füüsilise maailma näilisus analoogiliselt sellega, kuidas holograafilise filmilindi tükkidest sünnib hologramm. Bohm nimetas seda sügavat tasandit implikatiivseks s.o varjatud korrapäraks, samal ajal kui meie olemise tasandit määratleb ta kui eksplikatiivset ehk avatud korrapära. Vastavalt D. Bohmi teooriale kõik, mis on kättesaadav „avaldunud korrapäras“, oli algselt olemas kokkumässitult „varjatud korrapäras“ ning iga „avaldunud korrapära“ osa sisaldab endas informatsiooni „varjatud korrapärast“. Sisuliselt ütleb D. Bohm, et iga kõiksuse osake sisaldab endas informatsiooni kogu kõiksusest. Teiste sõnadega, igas inimeses, isegi igas tema rakus on olemas info kogu kõiksusest. Sisemise kõiksuse mingi aspekt projitseeritakse igale ajahetkele, luues sellega olevikku. Igal hetkel näeme teistsugust maailma. Üks hetkeline maailm mõjutab järgmist hetkelist maailma ja seetõttu meile näib, et tegu on ühe ja sellesama katkematu maailmaga. Selle katkematus maailma loomises on oma osa ka meie teadvusel.
Filmilindil on varjatud korrapära, sest varjatud „patternisse“ – mustrisse (algselt organiseerivad põhimõtted) kodeeritud kujutis – see on ruumis kokkukeritud varjatud täius. Läbi filmilindi projitseeritud hologrammil on avatud korrapära, sest see kujutab endast lahtikeeratud ja nähtavat kujutise versiooni. „Vorm ei ole miski muu kui tühjus, tühjus ei ole miski muu kui vorm,“ ütleb kõige kuulsam budistlik suutra („Südamesuutra“). Pidev dünaamiline, kahe korrapära vaheldumine seletab seda, kuidas osakesed võivad muutuda ühest tüübist teiseks. Et termini „hologramm“ all mõistetakse tavaliselt staatilist kujundit ning see ei anna edasi pidevalt meie kõiksust loovat lõputute kokku- ja lahtimähkumiste dünaamikat ja aktiivset iseloomu, siis eelistab Bohm määratleda kõiksust mitte kui hologrammi, vaid kui „holodünaamikat“.
Vastavalt meie tänapäevasele arusaamisele füüsikast läbivad igat kõiksuse piirkonda erineva pikkusega lainetest koosnevad erinevad väljad. Igal lainel on mõningane energia. Kui füüsikud püüdsid välja arvutada laine poolt kantavat minimaalset energiakogust, siis nad avastasid, et vaakumi iga kuupsentimeeter sisaldab rohkem energiat kui kogu jälgitava universumi kogu mateeria energia. Enamik füüsikuid ignoreerib tohutu energiaookeani olemasolu, sest nagu kala ei näe vett, milles ta ujub, nii ka füüsikud on keskendunud vaid energiaookeanis ujuvatele objektidele, s.t mateeriale.
Vaatamata nähtavale reaalsusele ja tohututele mõõtmetele, ei eksisteeri universum omaette, vaid ta on piisk sellest, mis on temast suurem ja mõistatuslikum. Enamgi veel, ta on sellega võrreldes peaaegu eimiski, vaid tohutu reaalsuse kauge kaja, mööduv vari.
See lõputu energiameri pole ainuke varjatud korrapärasse peidetud olemus. Et varjatud korrapära on kõike olevat ilmutava aluseks, siis peab ta endas sisaldama igat elementaarosakest, mis kunagi on olnud või olema saab, igat mateeria, energia, elu, teadvuse varianti, alates kvasarist kuni Shakespeare`ini, alates DNA kaksikspiraalist kuni jõududeni, mis kontrollivad galaktikate mõõtmeid ja vorme.
Terve rida tänapäeva füüsika uusimaid saavutusi tunnistab, et D. Bohmil võis õigus olla. Isegi kui me ei arvesta suletud energiaookeani, on ruum täidetud valguse ja teiste elektromagmetlainetega, mis pidevalt kattuvad ja on üksteisega vastastikseostes. Nagu me juba teame, on osakesed samal ajal ka lained. See tähendab, et füüsilised objektid ja kõik, mida suudame tunnetada, koosneb tõepoolest interferentsimustritest – fakt, mille taga on kahtlusteta holograafiline põhimõte.
K. Pribrami, Stanfordi ülikooli neurofüsioloogi jaoks tähendas niisugune süntees seda, et objektiivset maailma ei eksisteeri – vähemalt mitte sel moel, millega me harjunud oleme. Tavapärase maailma piiride taga asub tohutu lainete ja sageduste ookean, kusjuures reaalsus näib konkreetne ainult seetõttu, et meie aju muudab holograafilised täpid keppideks, kivideks ja teisteks tuttavateks objektideks, millest meie maailm koosneb. Kuid see ei tähenda, et ei eksisteeri portselantasse või liivaranda. See tähendab lihtsalt seda, et portselanist tassil on oma reaalsuses kaks täiesti erinevat aspekti. Kui ta läbib meie aju läätsi, siis avaldub ta kui tass. Aga kui need läätsed eemaldada, siis tunnetame seda kui interferentsimustrit. Milline neist kujunditest on tõeline, milline vale? Mõlemad on õiged, või kui soovite, siis mõlemad on valed.
Ka meil endil on olemas kaks erinevat reaalsuse aspekti. Me võime vaadelda iseennast kui läbi ruumi liikuvat keha. Või võime vaadelda ennast kui kosmilises hologrammis kokkukeritud interferentsimustrite täppe.
Ortodoksne füüsikateooria kinnitab, et kvantlained mõjutavad osakest mehaaniliselt, juhtides tema käitumist samamoodi, nagu ookeani lained juhivad selles hulpivat pingpongipalli. Bohm arvab, et elektronil on teadvus ning ta kujutab endast ka erakordselt keerulist olemust, mis radikaalselt erineb tänapäevasest vaatenurgast elektronile kui tavalisele, struktuuri mitteomavale täpile. Elektroni ning ka teiste elementaarosakeste aktiivne informatsiooni kasutamine viitab sellele, et võime reageerida mõttele on omane kogu mateeriale.
Mateeria on erilisel moel struktureeritud energia (näiteks elementaarosakesteks, aatomiteks, molekulideks) ja seda juhib informatsioon. Energia võib muutuda mateeriaks, samuti nagu mateeria muutub energiaks.
Võib öelda, et mateeria on tihenenud energia. Mateeria on muundatav – kõik osakesed on muudetavad teiseks. Kõiksuse energia läheb üle ühest seisundist teise ega kao kunagi. Me küll ütleme, et mateeria on energia, kuid samas on nii vale öelda. On olemas miski – paneme talle nimeks „X“ – see, mida me ühest küljest näeme kui mateeriat, teisest aga kui energiat; neid pole kaks. See on ühe olemuse kaks erinevat vormi. Elementaarosakestel on kaks aspekti: seisundi aspekt, mis on aineline osake, ja aja aspekt, mis on energeetiline protsess. Pidevalt muutuv ja ebastabiilne energeetiline protsess annab meile makrotasandil mateeria. Aatomisisesel tasemel pole aineosakesed enam kindlalt määratud kohas ja nad võivad haihtuda energiaks. Seetõttu võib öelda, et „asju“ pole olemas. Need, mida oleme harjunud nimetama asjadeks, on tegelikult energeetilised sündmused või jäljed. Tänapäeva füüsika käsitluses ei koosne aine osakestest, vaid energiavoogudest.
Põhimõtteliselt on universum suur mofrogeneetiline väli ehk arenguline ruum, mis ulatub mateeriast meele ja vaimuni ning milles mitmesugused potensiaalid muutuvad tegelikkuseks.
Allikas: „Karma – müüt või tegelikkus“, naumi, autoriõigus: Maare Kivivare

Thursday, July 29, 2010

Raamat "Hinge saatus", Michael Newton


"Hinge saatus" on raamat, mis uurib hinge saatust pärast surma, ehk pärast Maalt maalt kehastumise lõpetamist. Raamatu autor on raamatu koostanud tänu paljudele süvahüpnoosi viidud klientidele, kelle suutis viia üliteadvusseisundisse, kus oli võimalik uurida elude vahelist aega.
Raamatu autor Michael Duff Newton omab doktorikraadi nõustavas psühholoogias, on litsenseeritud hüpnoterapeut ja Ameerika Nõustajate ühingu liige. Ta on õpetanud kõrghariduslikes õppeasutustes ja tegeleb Los Angeleses erapraksisega.
Raamatu kohaselt pärast surma võetakse hing vastu vaimumaailmas, mida peetakse koduks. Hinged käivad Maal kehastudes õppimas ja nö reisil. Elu Maal võib olla kurnav ning peale surma lähevad hinged nö taastusravikeskusesse, et energia taastada. Maad peavad hinged üheks raskeks kohaks, kus kehastuda. Põrgut olemas ei ole, vahest on Maa see kõige hullem paik kus olla. Igal hingel on oma teejuht, kes tuleb talle surma hetkel vastu. Teejuht on tark ja kannatlik õpetaja, kes aitab vaimuilmas toime tulla, kuid ei seku hinge otsustustesse, isegi kui ta neid kõige õigemateks ei pea, sest hingel tuleb õppida ja areneda. Kui hinged jõuavad energeetiliselt halvas seisus vaimuilma sissepääsu juurde, annavad mõned teejuhid esmaabi. See on nii füüsilise kui ka mentaalse tervendamise harjutus, mida sooritatakse enne hinge liikumist edasi vaimuilma.
Vastu saavad tulla ka hinge Maal elanud sugulased ja teised lähedased. Meie sisemine olemus on täiesti ainulaadne, oluline osa taassündide vahelisest vaimsest elust on pühendatud empaatilistele suhetele teiste hingedega. Seega on meie, kui hingede areng kollektiivne. Osaliselt väljendub see kollektiivsus seostes, mis meil on teiste hingedega materiaalses reaaluses, näiteks Maal. Hinged kuuluvad hingegruppidesse. Esmane sugulashing on meie igavene kaaslane, kuid esmases kobargrupis on ka teisi hingi, keda võime nimetada oma kaaslasteks-sugulashingedeks. Kobargrupp sisaldab tavaliselt kitsamaid hingede ringi, kes on eriti lähedased, nemad pakuvad üksteisele elus olulist tuge. Neid on tavaliselt kuskil 3-5 hinge. Kuigi kaaslased-sugulashinged alustavad hingegrupis üheskoos, arenevad nad erineva kiirusega. Siin sõltub palju edasipüüdlikkusest ja motivatsioonist. Igal hingel on oma tugevad küljed, millega oma kaaslasi grupi kehastudes toetada. Grupp muutub väiksemaks, kui paljud spetsialiseeruvad, kuid üksteisega ei kaotata kontakti. Sidushinged on hingede alajaotus, mis hõlmab peale esmase kobargrupi ka teisteste gruppide liikmeid, kes asuvad vaimses naabruses. Teisestes gruppides võib kokku olla kuni tuhat hinge või rohkemgi. Neisse gruppidesse kuulub sidushingi, kes on valitud meiega koos töötama ja keda me tunneme mitmest elust, ning ka neid, kellega meie teed ristuvad vaid lühiajaliselt. Väga sageli on meie lapsevanemad mõnest sellisest lähedal asuvast grupist. Kuigi tavaliselt ei kehastu hinged sama perekonna järglastena, kuhu kuulusid eelmises elus, võivad ühe hingegrupi liikmed valida sellised uued perekonnad, kus nad saavad olla koos. Hingegrupi liikmetel on kalduvus olla kõigis eludes seotud veresidemetega ja viibida geograafiliselt lähestikku. Näiteks Ruthil oli kolmesaja aasta jooksul hing A erinevates eludes isa, vanaisa, onu.
Hing on oma olemuselt duaalne, mis tähendab seda, et kehastudes Maale, jätab osa oma hingeenergiast vaimuilma. Seega on sul võimalik näha oma ema, kes on elust vaimuilma tagasi pöördunud, isegi juhul, kui ta on kolmekümne Maa aasta eest surnud ja tagasi pöördunud. Oma iseloomult erineb hing oma Maal kehastumisest. Aja jooksul orienteeruvad hinged taas ümber paigale, mida nad nimetavad koduks, nende maisus teiseneb. Nad ei ole enam meie mõistes inimesed oma eriomaste emotsioonide, tujude ja füüsilise välimusega. Uuest Maale kehastudes valivad hinged vabatahtlikult ebatäiuslikke kehasid ja raskeid elusid, et lunastada karmavõlgu või töötada läbi mõne õppetüki erinevad aspektid, millega neil minevikus on olnud raskusi. Hinged ühinevad reeglina oma kehaga lapse ema üsas enamasti pärast kolmandat raseduskuud. Sünnile järneb mälukaotus ja hing ühendab oma surematu loomuse ajaliku inimmeelega, et luua uus isiksus. Hinged saavad kehastuda ka teistel planeetidel. Teisel planeedil varasemalt kehastunud hingel võivad olla Maal raskused seaduste järgimisega ja ühiskonnas eluga kohanemisega.
Varsti pärast seda, kui hinged pöörduvad tagasi oma hingegrupi juurde, kutsutakse nad tarkade olendite koosoleku ette. Aste või kaks meie teejuhtidest kõrgemal, on need mõjuvõimsad meistrid kõige kõrgemal arengutasemel olevad tuvastatavad olendid, keda hüpnoterapeudi alles kehastuvad kliendid suudavad vaimuilmas näha. Tegemist ei ole kohtusaali ega karistamisega. See nö vanemate nõukogu esindab õiglust. Nad ei ole jumaliku võimu ülim allikas, kuid näib, et nad esindavad Maal kehastuvate hingede viimast vahiposti. Need targad olendid tunnevad sügavalt kaasa inimeste nõrkustele ja ilmutavad lõputut kannatlikkust meie vigade suhtes. Tulevastes eludes antakse meile palju uusi võimalusi. Need ei ole kergete karmaliste valikutega elud, muidu ei õpiks me Maale tulles midagi. Omati ei ole elu riskid ja mõistus sellel planeedil loodud selleks, et meile pärast surma valu põhjustada. Vanemate nõukogu ei uuri ainuüksi meie viimast elatud elu. Küsitlus puudutab kõiki elusid ja annab ettekujutuse meie liikumisest eneseteostuse poole. Vanemad tahavad välja selgitada kas me kasutame arengus kogu oma potensiaali. Nõukogu tahab näha, kas meie hinge sisim surematu olemus on säilitanud sellle kehastumise vältel väärtushinnangute, ideaalide ja tegevuse seisukohalt terviklikkuse. Nad tahavad teada, kas keha surus meid alla, või paistis meie hing siiski välja. Kas meie hing liitus edukalt inimajuga kui partneriga üheks harmooniliseks isiksuseks? Nõukogu liikmed esitavad küsimusi jõu kasutamise kohta. Kas meie mõju oli positiivne või laastas seda vajadus teiste üle domineerida? Kas elasime teiste tõekspidamiste järgi, ilmutamata isiklikku jõudu, või andsime oma isikupärase panuse? Nõukogu ei huvita niivõrd, mitu korda me läbi elu sammudes komistasime ja kukkusime, kuivõrd see, kas meil oli julgust püsti tõusta ja võiduka lõpuni minna.
Isegi need hinged, kes vaimuilma jõudmist kärsitult ootavad, ei lahku Maa astraaltasandilt enne, kui on midagi ette võtnud neid armastavate ja hingevalu tundvate inimeste trööstimiseks. Kummitustest lühidalt niipalju, et teejuhid ei käsuta meid ega sunni minema edasi vaimuilma, kui meie lõpetamata tegemised on sedavõrd määravad, et me ei taha Maa astraaltasandilt lahkuda.
Selles raamatus (366 lk) on infot nii palju, et ma praegu rohkem ei kirjuta, soovitan lugeda, kellel huvi.

Sunday, July 18, 2010

Suvepuhkus on andnud. See on aeg, mil aeg muutub märkamatust märgatavaks ja vastupidi. See on aeg, mis on andnud võimaluse vaadelda, samas ka osaline olla. Aeg on andnud võimaluse kuulata looduse kõige imelisemaid helisid, kuid andnud õnne kuulata vaikust. Lihtsalt jälgida elusloodust ja saada veelkord kinnitust, et eksistentsis valitseb korrapära ning mõistuslikkus... Märgata, et loodus ei ole kunagi samasugune nagu see oli eelmisel päeval. See on aeg, mil õitseb karikakar ning mets lõhnab maasikatest. See on aeg, mil võtad kätte hea raamatu ja loed ja mõtiskled võrkkiiges, kõrvus kohisemas meri.