Sügisese Tallinna vanalinna munakivitee
viib suvalise kangialuse alt võluhoovi
millest õhkub kuuma kakaod ja šokolaaditrühvleid
Chocolaterie de Pierre on tänavalt möödujale
silmaga vaevu märgatav
Kas see on üks neist maagilistest paikadest,
mis ise otsustab, kes külla tuleb
Võluhoov on ümbritsetud muinasjutuliste päkapikumajadega
minevikust
Tundub, nagu oleks sattunud saja aasta tagusesse
Pariisi
Kivisesse külma hoovi toovad soojust hubased
kangad, laternad, rahustav muusika
Külastajate pilkudes on äratundmine, et koos
on jõutud erilisse miljöösse
Käpikutes käed ümber sooja tassi, jälgin
ümbrust
Hoovi astub villases palitus mees, käes
tšellokast
”Palun mängi midagi,” mõtlen endamisi
Ümara laua taga kõigutab end toolil raamatulugeja
Kuueliikmeline seltkond on rõõmsas aruteluhoos,
kõlab lõkerdavat naeru
Laua kohal hõljub metsviinapuu, mille okstel
suhtlevad aktiivselt varblased ja rasvatihased
lootes saada palukesi
Taldrikusse kukub lindude rabistamise
tulemusena suurepärase garneeringuna roheline leht
Mind vaatleb äraootavalt külaline, kes on
märganud mu salajast agendat lindude söötmise osas
Kõik õpetused välikohvikutes lindude
mittesöötmise kohta on pühitud sügisese tuuleiiliga üle korstende
Peopesa ulatub salamisi kehast eemale –
juba sööbki varblane peopesalt
Muigan mõttes vanasõna peale: ”Parem
varblane peos, kui tuvi katusel”
Kristel Põld
Foto: internetist (Mari-Liis Suvi)
