tagasi põhjala looduse kõrgete kuuskede vahele

põlismetsa, kus kasvavad samblad, samblikud, sõnajalad

kus langenud puu koore all käib vilgas elu

 

välja automürast, strateegiatest, tarbimisühiskonnast

ära reklaamidest, turundusnippidest, lakkamatust uudisvoost

 

lihtsalt sinna, kus päike ja äikesepilved loovad grandioosset valgusspektaaklit

hingetuksvõtvaid muinasjutulisi värvidemänge

lõivu võtmata

 

kus lugematud ämblikuniidid puude vahel paitavad rändaja õhetavat laupa

ning käbid metsapõrandal masseerivad ravivalt taldu

 

kus lilled pakuvad silmailu

ja metsmarjad tröösti kõhule

 

välja rollimägudest, võistlemisest, ootamisest elada elu

eemale võltsviisakusest, silmakirjalikkusest

 

juua otse algallikast, pesta puhtaks saastest

olla siin ja praegu

 

jälgida, kuidas madala vee vulin pühib jalgadelt kogu maise raskuse

kuidas elementaal ümiseb kõrgel sagedusel kõige kaunimat viisi

 

kuskil puhmarindes ulub hunt

igihalja puu oksalt tõuseb lendu kotkas

 

Kristel Põld

Foto: Pixabay

Ükssarvik

 

Ükssarvik

 

Mööda pehmeid rabamättaid

suveöistes ududes

aovalguste ilmudes

kulgeb haruldane ükssarvik.

Ta peaaegu ei puudutagi puhmaid

hõljub nagu vaim sirgjooneliselt viimaste kohal.

Kukutab ennast aegluubis alasti laukast laukasse

usalduses.

Vees hõljuvad taimed silitavad keha.

Ekstaatilisuseni küündiv kogemine,

milles aega ei eksisteeri.

Udust kostub vaid sookure hüüatus.

 

Ükssarvik rändab läbi rabapeeglite sisemistesse dimensioonidesse

taibates, et ruumis on alati omakorda ruum

lähenedes ometi enesele.

Ta rändab ka välistesse kihtidesse

jõudes järjest enam kogemuslikult äratundmisele – kõik on tõepoolest üks.

 

Tugev nagu härg, ometi nii õrn.

Tajutav, kuid tabamatu looduslaps.

Põlvist muutuvad nõrgaks need, kes temaga kohtuvad.

Ükssarvikule ei tohi mingil juhul silma vaadata.

 

Jahedate saabudes tõuseb temast hingeaur nii

et tähedki udused.

Ta hingab sügavalt, sest läheb veelgi sügavamale iseendasse.

Rändlinnud kuulevad lõkke praksumist.

Priimusel keeb kohalikest taimedest korjatud tee.

 

Pimedusega on ta peaaegu et rahu teinud

iseendas asuvatele deemonitele silma vaadates.

Siiski ei ole kõik ööd vennad.

Mõni oksapraksatus kottpimedas on pinevam kui teine.

 

Päikesepärleis sügistasa

pruunid hallased lehekrõmpsud.

Vihmane tuul, sombune luul.

Valgus, mis asendub pimedusega.

Elu, mis lõpeb surmaga.

Vaikiolek.

 

Uuestisünd.

Esimeste lindude laul.

 

Inimesed armastavad vabadust.

Soovivad seda siis omada.

Ükssarvikut püüda ei tohi.  

Punase raamatu liik.

 

Kristel Põld

ÄMBLIKUNIIDI OTSAS RIPUB KOLLANE KASELEHT

kõik asuks nagu omal kohal

ainult et ämblikuniidi otsas ripub kollane kaseleht

leviteerib pilvises jahedas sügiskuivuses

tumerohelise metsa taustal

 

ämblikuniidi otsas ripub kollane kaseleht

kuskilt hüppas ämblik…

kuskilt kukkus leht…

nii sündiski ämblikuniidi otsas rippuv kollane kaseleht

 

leheke langes ja langes

niidike aina rippus

kas niidike püüdis kinni lehe

või leht püüdis kinni niidi

kas ulatusid nad koos teineteise poole

 

mida tunneb kõiv, kelle küljest kollane kukkus

mida tunneb maa, kelle rüppe veel leht pole langenud

mida tunneb õhk, kes hellalt kiigutab

mida tunneb leht, kes niidiga ühendatud

mida tunneb niit, kes lehega ühendatud

 

ja üleüldse – kas ämblik teab oma hüppamise tagajärgedest

et minu süda rõkkab

niimoodi mõjub minule ämblikuniidi otsas rippuv kollane kaseleht

 

Kristel Põld (07.09.2022)

"Nebula", 2022, õlimaal, lõuend raamil, 50x70 cm