mu hommikuid tervitavad metskitsed
nad otsivad palukesi
varakevadisel põllul
graatsilised,
õrnad olendid
mängivad Vene ruletti
rapsimürgistusega
kuulavad
sookurgede hõilamisi
jään neid
tihtipeale vaatama, sest mul on aega
sametised,
kummituslikud
püüavad maanteede
vahel oma kahanevasse maailma mahtuda
nagu minagi püüan
oma maailma mahtuda
ühel ja teisel
pool huugavad mootorid
kaks hukkus hiljuti
rataste all
aga neil ei ole kuhugi
varjuda
metsatukad langevad,
arendused kerkivad
kasum peab kasvama
seda loetakse
ikka veel inimese väärtuseks
su võtaksin enda
rüppe, oh puutumata loodus, hellake
ja annaksin suud
mul pole muud
31.03.2022
Kristel Põld
