Päisel päeval pakase poeg
aknaklaasil, jäälilled käes
kohmetult seisis, näost pisut valge
armusin kohe ta kargesse palge.
Ei võitnud mu südant jäälillekimp
vaid tagasihoidlik, häbelik pilk.
Päikeses lendlesid kuldsed kristallid
ta tuli – ei peatanud lumised vallid.
Ja kuigi ei lausunud sõnu just palju
siis seisis mu aknal kindlalt kui kalju.
Tuppa ei tulnud kaheldes endas –
pakase poeg sulamist pelgas.
Muidugi oli mõistetav, klaar
ei saanud meist saada iialgi paar.
On möödunud talvi, kui kardina avan
seisab pakase poeg ikka sealsamas.
Kristel Põld
