Sügisilma süles helgivad virmalised
Tunnen, kuid vaateni ei ulatu
Aeg-ajalt ilmun aknale
Kopsudes mõriseb päikesetorm
Kuskil on taevas klaar
Tuul hüpitab pilvi oma põlvedel
Tiigil okaspuusiluettide taustal
mängib seal priilt lillakasroheline öö
Kopsud vajavad vabadust
avada suletud aken
tõusta sinirohelisel planeedil
pilverahnude alt
Muidugi langeb ka täht.
Sabal mu kaldkirjas soov
tunda end sügistuulena
aurora borealis`e öös
Kristel Põld
Pea kogu öö oli kõmanud massiivne gong
liikumatute kehade kohal
küünlaleekide vibeluses
hämaras ruumis
Helisenud helikausid rakutasandil
tõstes esile keha kitsaskohad
valutorgete jadana
tegelemiseks
Helisenud helikausid hingetasandil
tuletades meelde jumalikku ühendust
luues tunnet algolemusest
monaadist
Tahtmatult avanesid silmad
vaimudetunnil
uues energias
Gongimeister oli muutunud ilusaks aegluubiviirastuseks
Kristel Põld
Foto: Pixabay
Tee mulle
puidust tuulekell
mis sarapuu sihin-sahina
taustal
nii sundimatus rahus
masseeriks mu
igatsuses hinge
mis vahel hingata
unustab.
Et tuulekella malbe
klibin-klobin
olekski vaid malbe
klibin-klobin
mis avaks ehk sealsamas
portaali
kus elab igatsuse
vaba armastus.
Kas poleks kerge?
Senikaua õpin
tingimusteta armastuse õpitoa
esimeses pingis ego
lõhustamist.
Ja sina näed
seda pealt.
Osaled selles!
Oled mu õpetaja.
Kristel Põld
07.05.2021
pööran pilgu
kuigi mu ümber on inimesi
tunnen seletamatut üksindust
sellest tulenevat süüd
sumpan üksi poolemeetrises lumes, otsides midagi
te püüate mind lohutada, kraavikalda kõrkjad, tuisuses tihnikus
kuid mina ei leia oma ängi otsest põhjust
kuigi lumetähed ei jõua põskedel sulada, ei tunne ma külma
kas on võimalik elada intensiivse põlemiseta
teie kuulate mind, kraavikalda kõrkjad, tuisuses tihnikus
kui proovin rahustada leeki läbi sisemise ümina - loon sellele unelaulu
elust annavad aimu uue lumega kattuvad sõrgade jäljed
kas poleks lihtsam olla metskits
kellel need ajad kerged ongi
puu raputab graatsiliselt maha küll liigraske külmarüü
kuid kas ta taastub näsitud puukoorest
kallid kraavikalda kõrkjad
ühel hetkel olen kohal, järgmisel pärin ta mõtet
peagi suplete vulisevates sulavetes
ehk jahutavad need mindki
Kristel Põld (14.02.2021)
suvelilledest lõhnapärg peas
et eha igaveseks köidaks
selles näilises eraldatuses
Oleme niigi üks
Sa ei kuulu mulle
ega mina sinule
Me pole asjad
Aga ühest unistan küll
unenäopilvede valges pehmuses
et aeg klaariks kasvõi hetkeks
meie näilise eraldatuse
Ja näeksid mind
päriselt
nagu mina sind
ilus ja ebatäiuses
Kristel Põld
Foto: Pixabay (PapaOsmosis)
