Kõrvus kumiseb mändide kohin,
päike virvendab vaevatud kaskedes.
Mind laeb tõuklev tõmbetuul –
ürgjõuline aimamatu stiihia.
Hingan sügavalt.
Kergelt vaarudes meenutan ööhõlma
teateid,
meel veidi mõrkjas –
kuuldus ju tõde.
Tuul räsib kirglikult juukseid.
„Ära unusta uduseid hommikuid!“
„Ära unusta uduseid hommikuid!“
Kristel Põld (19.09.2020)
Foto: Pixabay (jplenio)
käisid mu toas vaimuna
augustises täiskuuöös
nägin sind –
veel olin ärkvel
tean su hinge salajasi
käike
mu juurde
jäägu varjatuks see
sinu eest
kui olek on päevaselt
virge
jäägu kaitstuks
su maine pilt
puutumata väline
kiht
oled oodatud
päeval üks, kuid
öösel teine
su vahel rohmakas
müür
öövaikuses kest
sind ei kata
ei jätnud sa
tulemata
ma nägin
Kristel Põld
03.09.2020
