Kallis tütar
ära siniseid,
ülaseid, tulikaid
minu jaoks
tänaseks murra
kuigi
armastan neid nagu pöörane
pole tarvis
neil mu pärast surra
lähme metsa
ja istume kännule
selg toetamas
tillukest selga
silm osaks
saab laglede rännule
nüüd taevasinas
neid lendab
sa küsid,
kui vanaks siis elas
see puu, mis
heitnud on hinge
ma näpuga poolnukralt
vean
ta arvukaid
aastaringe
me ümber õitsevad
ülased
koos lausume
hingavat loodust
veel hiljemgi
nautida saab
nii kaunite
lillede kooslust
Kristel Põld
(10.05.2020)
