Täna hommikul ÕNNESTUS!
Kes varem pole lugenud, siis astraalrännaku puhul on tegemist teadliku hinge lahkumisega kehast ja tagasitulemisega nii, et hing mäletab kõike. Inimesed ei julge tavaliselt sellistest kogemustest rääkida, kuna kardedakse hulluks pidamist, aga mina räägin, sest selline asi on olemas ja tean isiklikult veel inimesi, kes sellega tegelevad.
Proovisin pikalt ka eelnevalt täna öösel ja kahel korral jõudsin väga lähedale - mõlemal korral katkestas kõrval magav inimene taas oma liigutamisega :D, ja lisaks, kui tundsin, et n-ö keha laseb hinge järjest rohkem lahti (järjest enam on tunda, et raskusjõud ei mõju hingele), siis hakkasin viimasel hetkel kujutama ette, et olen nööriga ühendatud nabast maa sisemusse (olen varem jäänud korra keha juurde hõljuma). Selline viimasel hetkel ettekujustamine pärssis hoopis kehast väljumist.
Aga enne veel, kui räägin tänahommikusest õnnestumisest, räägin veel paarist nüansist, mida ma pole varasemalt oluliseks pidanud mainida, aga siiski on tekkinud teatav muster. Nimelt mäletan, et olen enne astaaliprotsesside algust näinud unenägusid, mis n-ö šokeerivad keha kuskile sellisesse seisundisse (äratab üles), mis aitab astraali minna (mitte kõikidel kordadel). Pärast n-ö šokimomenti on hakanud jooksma mingid pildid silmade ees. Täna öösel nägin jälle, et mingi pilt hakkas jooksma ja seekord üritasin täpsemalt pildist aru saada - nägin mustvalgena lepatriinu varju liikumas, kusjuures vaade oli selline, olin selle kohal vägagi vahetult. Lepatriinu vari oli umbes minuga sama suur. Aga need keha šokeerivad unenäod nüüd. Olen enne n-ö astraaliprotsesside käivitumist näinud, kuidas välk lööb minusse; kuidas sõidan autoga viadukti peal ja tee lõpeb korraga ära nii, et auto läheb lendu; ühel korral nägin, kuidas mu koer auto alla jäi. Täna öösel nägin, kuidas olin ühe lapsepõlvesõbranna kodus, kus kummitas (unes ehamatasin ja tormasin toast välja).
Kui ma olen üritanud astraalrännakule minna, siis olen ka üritanud hüpata unes maja katuselt alla. Täna proovisin asuda lõbustuspargis ameerika mägedele sõitma, aga siis ei õnnestunud.
AGA NÜÜD ÕNNESTUMISEST! Püüdsin täna hommikul uuesti minna. Tegin taotluse, et soovin astraali minna ning palusin inglitelt kaitset. Kujustasin ette, et olen nabanööri kaudu ühendatud planeedi südamesse. Astraalis olles ma mingit nööri reaalselt tähele pole pannud. Hästi rahulikult hakkasin lihtsalt silmad kinni olema ilma mõtlemata, kuid panin tähele, mis toimub. Mingi aja pärast läks suletud silmade ees lillaks. Ruumi tuli jälle keegi nähtamatust ilmast, kes minuga tegeles, st keegi, kes aitab mu hinge lahti ühendada. Mu ninarõõmed läksid jälle plaksuga hästi selgeks - hea hingata (see on kusjuures ka varasematel kordadel nii olnud, mida olen samuti unustanud varem mainida). Selle olendi energia oli hea ja toetav. Jälle oli tunda, kuidas keegi toimetab pea ja jäsemete kallal ning siis oli tunda energialaineid üle keha. Nagu surin, mis polegi nagu päriselt surin. See, et hing saaks kehast väljuda, siis vähemalt minu puhul enne kehast üles tõusmist käib mingi täiendav energialaks, mida ma ei oska inimkeelde panna. Ma ei mäleta, et oleksin seekord pilte näinud, samuti ei saanud šokki unenäo kaudu. Olin juba ärkvel. Tõusin seekord pea eest üles. Kehast väljumise momendil oli nagu sahin või ohkasin ma ise. Tõusin läbi oma magamistoa katuse taevasse, aga langesin tagasi kehasse. Proovisin koheselt kehast uuesti tõusta ja mul õnnestus läbi aknakaasi õue hõljuda. Väljas oli valge. Proovisin edasi liikuda, aga ei saanud, sest kohe tõmbas miski kehasse tagasi. Hingena õues olles ei tundnud ma ei kuuma ega külma - ma ei tundnud mitte midagi. Hea oli lihtsalt olla. Kehast väljumine ei ole kuidagi valus - see on vabanemine. Nägin hingena, et mul oli keha kaasas, st ei olnud valguslaik vms, vaid see nägi välja nagu mu füüsiline keha. Kuigi kogemus jäi väga lühikeseks, siis oli see siiski super. Harjutan edasi. Mina olen astraalrändude maailmas üsna algaja ja kutsikavaimustusega.
Foto allikas: https://www.gaia.com/article/what-is-astral-projection
