Süda klopib, higi tilgub, king pigistab.
Ühte põske kõrvetab kuum, teist näpistab külm.
Rattad keerutavad tolmu üles.
Inerts on tugev, kiirus liiga suur.
Soovid enne kuristikku kukkumist ära pöörata
kuid Sa ei näe, kes Su kaarikut veab.
Sa pole sellele varem tähelepanu pööranud.
Ebatasane tee raputab niivõrd
et püsid vaevaliselt üldse istmel.
Aina lähenev maa serv annab aimu
et pikalt selline teekond ei jätkuda ei saa.
Sees iiveldab loksumisest.
On aeg otsustada.
Lase kramplikud näpud istmest lahti!
Hüppa maha!
Tunned küll tugevat põrutust.
Kui toibud, heida jalast pigistavad kingad.
Kui ei toibugi, poleks Sa edasi elanud niikuinii...
Anna õhku ja vabadust jalgadele, mis Sind kannavad.
Nuta, oksenda, karju.
Ära igatse kuristikku kukkunud teistelt üle võetud vaimuvara.
Ole tabula rasa!
Julge eksida!
Julge elada!
(Kristel Põld, 22.11.2019)
