täiskuu

udusse mähkunud vana puu

sügisvaikust naudib kuu

istun tamme niiskel juurel

mina väike, puud on suured

hägust ilmuvad teada vaimud –

elavad ja surnud kaimud

kõiki nähtud eluteel

elevil on kuues meel

osad peagi hajuvad

uduilma vajuvad

mõni kaugelt silmapiirilt

veidi lähemale triivib

mõni vaatab otsa eemalt

kindlat toetust tunnen temalt

mõni seisab minu kõrval

puudutades hellalt, õrnalt

seal nad on, kes haiget tegid

ja mina siin, kes haiget tegin

kuid kõigile mu suurim tänu

vabandan, kui tegin valu

ei täiskuu tühja taevast vahi

õigel ajal on ta ravim

udu kaob ja vaimud võtab

juurelt tõusen, koju tõttan

Kristel Põld (24.10.2018)

renessansiajal Kopernik vaadetele virutas
tarku ja teadlasi toanurka hirmutas
Maa polegi universumi kese –
tiirleb hoopis ümber Päikese

kas Kopernikgi osanuks näha ei muud

et Armstrongi jalg kord puudutab Kuud
kas oleks ta osanud aimata seda
et kloonitud saab ühe lamba keha

siis ehk on veel seni, millest aru ei saa

mis senini tõesti mõistmata
mõni aparaat jäänud veel loomata
mõni valdkond, mida ei hoomata

kõige tähtsamat elus veel mõõta ei saa

ja kas on ka vaja, kas tõepoolest peab
samas ei kahtle ju enamik meist
et armastus on… ja puudutab meid

 

Kristel Põld (17.10.2018)