kord mõistsin hukka avatud hinge,
kes armastanud valimatult elu.
Imetlesin ühteaegu - nõnda ka praegu.
Valutan niivõrd, et rinnakus kisub.
Ta januselt ahminud ilu ja valu -
võlunud tajutu taevasteks sõnadeks.
Olnud haavatav lilleõielegi.
"Kuidas saab üks süda nii avali olla?"
mõtlesin mõtlematult, tundmata.
Ta kirjutas "Luule on südame pikendus,
tuksumise pikendus
puudele, põõsastele,
õunapuuõitele, karmiinleevikesele,
ämblikuniidile, pesunöörile".
Ta armubki kõigesse, mis on.
Nüüd mõistan Sind, postamendi-Jaan.
Jumaldan sellist haavatavust!
Inglid armastavad luulet!
Õnneks avatud südame haavu lapivad just nemad...
Kristel Põld (25.02.2018)
