Kes minu luulet ja blogi on lugenud, saab ilmselt aru, et minu taju ulatub kaugemale silmaga nähtavast. Tegelikult elan keskmise inimese jaoks üsna veidrat, kuid huvitavat elu – sellega kaasneb igapäevaselt hingede, aurade jms tajumine. Kuigi alguses oli hingeilma kogemine vägagi hirmutav, siis aastate jooksul olen sellise eluga leppinud. Ma ei ole mitte ainult leppinud, vaid see on huvitav. Taju on ajaga laienenud – mulle tundub, et nähtamatu maailm saab aru, et suudan nüüd sellega psüühiliselt toime tulla. Olen kasvanud, kuid kindlasti on mul veel palju õppida. Rõhutan sõna “nüüd”, sest pubekaeas ei osanud ma sellega hästi toime tulla, käisin siis isegi korra psühhiaatri juures selle tõttu. Arst ütles, et mu närvid on korras, aga ta ei oska selles osas aidata. Aitasin ennast ise, aga see on juba pikem jutt.
Otsustasin, et kirjutan oma üleeilsest astraalrännaku kogemusest. Tekkis tunne, et võibolla saab keegi lohutust, et keha ja hing on erinevad ning keha suremise korral ei sure hing.
Hinged rändavad ringi. Ka elus inimese hing rändab. Ma ei ütle seda usu või raamatust loetu põhjal, vaid minu teadmine põhineb aastatepikkusel kogemusel. Elusate inimeste hinged rändavad eelkõige magamise ajal. Tavaliselt me ise rännakust ärgates seda ei mäleta. Mina näiteks olen oma perekonnaliikmeid näinud nii, et samal ajal näen magavat füüsilist keha ning selle juures sama inimese astraalkeha.
Kaks ööd tagasi käisin astraalrännul. See tähendab, et mu füüsiline keha lebas voodis, aga MINA, HING, liikusin ringi, nähes iseend voodis lebamas. Kell oli kuskil nelja paiku öösel ja mul ei olnud und. Silmad käisid vahepeal kinni, vahepeal lahti – vaikne oli olla. Ühel hetkel tundsin, et mu kehast käib üle energeetiline laine – mu silmad olid sel ajal lahti. Seda võib füüsiliselt kirjeldada selliselt, et keegi siidisalliga tõmbab üle su keha (ka seest), samas pole see kirjeldus ligilähedanegi. Tajusin, et nähtamatu maailm on kohal. See oli toetav ja positiivne. Pöörasin end kõhuli ja panin silmad kinni.
Veidi aja pärast tundsin surinat ja külmavärinaid (eelkõige surinat), olin teadvusel. Miski tõmbas mind kehast välja. Kõigepealt tõusis mu pea (nägin omaenda kukalt), seejärel ülejäänud astraalkeha. Kui ma pooleldi kehast juba väljas olin, oli ümbrus veidi udune. Kohe ei olnud selgelt tuba näha. Veidi aja pärast muutus selgemaks. Siis nägin juba end ja abikaasat toas magamas. Imestasin, et ohh, olen kehast väljas. Hakkasin majas ringi lendama. Läksin kinnistest akendest välja, tulin tuppa tagasi, läksin trepihallist alla, nägin oma koera. Lendasin naaberkrundile, kuid tulin tagasi. Naaberkrundil oli teisi hingi – ma ei suhelnud kellegagi. Ringilendamise ajal hakkasin automaatselt laulma mingit endale teadmata laulu. Tulin varsti oma tuppa tagasi ja olin täiesti kindel, et saan kehasse tagasi. Läksin keha poole ja plaks – olingi kehas tagasi. Kui füüsiliselt kehasse tagasi jõudsin, läksin kohe otsima diktofoni, et lauldud laul salvestada (sellest laulust te veel kuulete). Kui uuesti pikali läksin, oli kinniste silmade taga lilla valgus. Mina seostan lillat valgust millegi jumaliku kohalolekuga. Tundsin end turvaliselt.
Olen ka varem rändamas käinud. Eelmisel korral tõmbas mind miski selg ees kehast välja suurel kiirusel. Lõpuks hoog peatus ja jäin hingena hõljuma oma füüsilise keha kõrvale, aga ei näinud midagi. Jõudsin tunda muret, et kas jäängi sellisesse olekusse – hea oli siiski olla. Tundsin teiste hingede kohalolekut. Tagasi sain oma kehasse nii, kui abikaasa keeras end kogemata minu vastu, olin plaks tagasi.
Olen kindel, et paljud inimesed püüavad meditatsiooni abil astraalrännakuni jõuda ja jõuavadki. Mina ise (veel) ei kontrolli teadlikult sellist rännakule asumist, vaid keegi hingeilmast korraldab seda mulle – võtan seda jumaliku kingitusena. Astraalrännak erineb sellest, kui olen meditatsioonis ja kujutan endale asju ette. Astraalrännaku ajal tunnen, et ei ole kuskil unenäoses ilmas, vaid see on sama reaalne kui praegu siin arvutitaga istudes.
Ootan huviga uusi kogemusi!
