inimene linnu murest maapakku poeb
kohtutrepil
hirmusilmil ootasid Sa saatust
saatus
mängis kätte viimset eluvaatust
auto
ette murdunud olid Sinu tiivad
need,
mis suliskuuelised õhtutaeva viivad
anna
meile andeks, armas hallisulgne sõber
mõnele
mu siinne jutt tundub veidi nõder
kus
on õiglus siis, kui piinlema peab väike
inimeste
südames vist kõmmutab küll äike
meelde
jääb Su pilk mu pisarates silma
enne
veel kui lendu tõusid igavesse ilma
alles
toitis ema Sind, kuid juba läksid teele
minule,
Sa väikseke, jääd alatiseks meeldeKristel Põld
